Kašelott

Allikas: Vikipeedia
Kašelott
Suurus võrrelduna keskmise inimesega
Suurus võrrelduna keskmise inimesega
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Selts: Vaalalised Cetacea
Alamselts: Hammasvaalalised Odontoceti
Sugukond: Kašelotlased Physteridae
Perekond: Physeter
Liik: Kašelott
Ladinakeelne nimetus
Physeter macrocephalus
Kašeloti levila
Kašeloti levila

Kašelott ehk võidisvaal (Physeter macrocephalus) on kašelotlaste sugukond kuuluv hammasvaalaline.

Kehaehitus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kašelottide isas- ja emasloomad erinevad üksteisest mõõtmete poolest. Isased võivad kasvada 16–18 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 50 tonni, emasloomad võivad kasvada aga 12–14 meetri pikkuseks ja kaaluda kuni 25 tonni.

Ulatusliku vaalapüügi tagajärjel on vähenenud tunduvalt kašelottide suurus, kuna enamasti püüti just võimalikult suuri isendeid. Säilinud skelettide järgi on avastatud, et veel paar sajandit tagasi võis kohata kuni 28-meetriseid kašelotte. Need isendid olid suuruselt võrreldavad heeringavaalaga, mistõttu võiks neid lugeda sinivaala järel suuruselt teisteks loomadeks.

Kašelottidel on väga suur eest tömp ja külgedelt kokkusurutud pea, mis moodustab kuni kolmandiku keha üldpikkusest. Isaste kašelottide pea on suurem kui emasloomade oma. Pikliku kujuga hingats paikneb pea vasakus eesnurgas. Parempoolne ninakanal ei avane välja, vaid ühineb ees ja taga mahukate õhukottidega.

Pea omapärane kuju on tingitud ülalõua kohal paiknevast padjandist, kus toodetakse vaalavõidist ehk spermatseeti.

Kašeloti aju kaalub keskmiselt 7 kg, mis on suurem kui ühelgi teisel loomal.

Suuõõne ehitus võimaldab kašelottidel saaki endasse "imeda".

Kašelottide seljauim sarnaneb paksu madala küüruga ning selle taga leidub veel mitu väiksemat küüru.

Alalõuas paikneb 20–26 paari emailita hambaid, millest suurimad kaaluvad ligi 1,6 kg.

Kehavärvus varieerub hallikaspruunist kuni mustjaspruunini. Keha alumine pool on veidi heledam ning nabapiirkond ja mokad on harilikult valged. On kohatud ka albiinokašelotte.

Eluviis[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kašelotid elavad karjadena pea kogu maailmameres. Isas- ja emasloomad moodustavad reeglina eraldi karju.

Isased on levinud laiemalt kui emased, kuna nad rändavad rohkem. Suvel jõuavad nad põhjas Davise väina, Barentsi ja Beringi merre ning lõunas Antarktika vetesse.

Emased elavad ning sigivad troopikavetes ja ületavad harva subtroopilise vööndi piire. Emaste karjas on harilikult 10–15 emaslooma ja noored, mitte veel suguküpsed, vaalad.

Sigimisperioodil leidub ka noorte isasloomade karju ning suuri haaremeid, kuhu kuuluvad emased, nende pojad ning üks suguküps isane.

Sigimine ja areng[muuda | redigeeri lähteteksti]

Sügiseti rändavad isaskašelottide karjad polaaraladelt ekvaatori lähistele, kus toimub sigimine.

Suuremad ja tugevamad isased püüavad endale koguda kuni 30 emasest ja nende poegadest koosnevat karja. Selle käigus läheb isastel sageli ägedateks lahinguteks.

Haaremi valitsejaks saanud isasloom paaritub kõigi emasloomadega, välja arvatud tiined või väikeste poegadega emased. Pärast paaritumist püsib isasloom veel mõnda aega koos karjaga.

Kašeloti tiinus kestab 16–17 kuud. Emased sünnitavad üks kord kolme aasta jooksul. Vastsündinud kašelott on tavaliselt 4,5 meetrit pikk ja kaalub 1 tonn. Emasloom toidab poega rasvarikka piimaga.

Väikeste vaalade eest kannab hoolt kogu kari. Kui näiteks üks emasloom siirdub saaki püüdma, siis sel ajal hoolitsevad tema poja eest teised karjaliikmed.

Kahe aasta vanuselt on kašelott juba 7-meetrine.

Isased saavad suguküpseks 5-aastaselt ning enamasti on nende pikkus siis 9,5–10 meetrit.

Toitumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kašeloti skelett

Kašelotid toituvad peamiselt peajalgseist, kalmaaridest ja kaheksajalgadest. Harva söövad nad ka muid loomi: astelraisid, homaare ning haisid.

Kuna kašelotid püüavad sageli ka väga suuri kalmaare, on kinnipüütud vaalade kehadelt leitud kombitsajälgi, mis näitab, et kalmaar on püüdnud ennast kaitsta.

Toitu püüdes võivad kašelotid sukelduda rohkem kui 2 kilomeetri sügavusele. Ükski teine imetaja ei suuda sukelduda nii sügavale.

Arvukus ja küttimine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kašelottide arvukus pole täpselt teada, hinnanguliselt võib see olla 200 000–2 000 000 isendit.

Varem kütiti kašelotte peamiselt liha, vaalavõidise ja ambra saamiseks, kuid nüüd on küttimine tunduvalt vähenenud ja arvukus on taastumas.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]