Beringi meri

Allikas: Vikipeedia
Beringi meri

Beringi meri on ääremeri, mis asub Vaikse ookeani põhjaosas. See meri on ühenduses Põhja-Jäämerega Beringi väina kaudu. Läänest piirab Beringi merd Kamtšatka poolsaar, loodest Tšuktši poolsaar, kirdest Alaska, lõunast Aleuutide saarestik, mis koosneb umbes 150 saarest, millest enamus on mere pinnale ulatuvad vulkaanikoonused. Suurimad lahed on Anadõri ja Bristoli.

Nimetus ja avastuse ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi meri on oma nime saanud meresõitja Vitus Beringi järgi (16811741). Ta oli Taanis sündinud, kuid vene päritolu meresõitja, kommodoor. Teenis aastast 1703 Vene laevastikus. 1725. aastal juhtis ta Peeter I ülesaadel esimest Kamtšatka-ekspeditsiooni, purjetas laeval „Svjatoi Gavriil“ 1728 läbi Aasia ja Ameerika vahelise väina, mis sai 1778 tema nime. Juhatas suurt põhjaekspeditsiooni ning jõudis laeval „Svjatoi Pjotr“ Alaska rannikuni, tagasiteel avastas Aleuutide saari ning Beringi saare, kus ta talvitudes suri skorbuuti (C-vitamiini puudumisest tingitud haigus). Seikluslike ja ohtuderohkete retkedega tundmatutes vetes avardati Peeter Suure impeeriumit Siberist kuni Põhja-Ameerikani, pandi alus sealse geograafia uurimisele ning avati Vaikse ookeani loodeosas uus, Euroopa kaubanduse ja asustuse ajastu.

Suurus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi meri võtab enda alla 2,3 miljonit km² Vaikse ookeani põhjaosast.

Sügavus[muuda | redigeeri lähteteksti]

On põhja- ja idaosas madal, keskmiselt 200 m. Edelas ja lõunas sügavneb järsult. Kõige sügavaim koht ulatub 5500 m. Kirdes ja põhjas on mandrilava.

Veesoolsus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Soolsus jääb seal 30–33‰ vahele, mis on umbes 2‰ madalam maailmamere keskmisest soolsusest, milleks on 35‰. Soolsus on küllaltki keskmine. Vaikse ookeaniga ühendus on hea. Suubuvad jõed on Kuskokwin, Yukon ja Anadõr.

Jäätumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi merel on valdavalt külm kliima – ta on osa Arktikast. Veepinnakihil jäävad temperatuurid suvel 5–10 kraadi vahemikku. Suurema osa aastast on vesi Beringi meres ajujääs (välja arvatud äärmine lõunapoolne osa). Globaalne soojenemine on seda mõjutama hakanud.

Veeliikumine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi merest saab alguse külm Kuriili hoovus. Pinnahoovused kulgevad vastupäeva. Loodete ulatus on kuni 7 m.

Rannikud[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi merd ümbritseb läänest Kamtšatka poolsaar, mille ääres kulgeb põhjapoolt Korjaki mägismaa ja lõunapoolt Kesk-Kamtšatka mäestik. Lõunast ümbritseb Beringi merd Aleuutide saarestik. Ning idast Alaska.

Riigid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi merd ümbritseb läänest Venemaa ja idast USA, nende kahe riigi vahel on Beringi meri ära jaotatud. Tähtsaimad sadamad seal on Providenija (Venemaa) ja Nome (USA).

Probleemid[muuda | redigeeri lähteteksti]

Beringi meri on ise üks suur ökosüsteem, üle 50% USA meretoidust tuleb Beringi merest. Üks suur probleem on ülekalastamine. Ka Venemaal, Jaapanis, Lõuna-Koreas, Tais, Poolas ja paljudes teiste riikide inimesed tarbivad just Beringi merest pärinevaid kalatooteid. Peale kala, krabide ja muude Beringi mere asukate Beringi mere ümber asetsevad riigid populatsiooni vähenemist mõjutab seda veel globaalne soojenemine. Viimase 10 aasta jooksul on temperatuuri rekordid purustatud ja kohalikud inimesed on teatanud sellistest sündmustest, mida pole seal enne aset leidnud – äiksetormidest ja vihmadest. 1997. ja 1998. aastal oli vee temperatuuri muutustest tingituna suur osa Beringi merest oli kaetud vetikatega (vetikate õitsemine).

58.0-178.0