Juuru Püha Vassili Suure kogudus

Allikas: Vikipeedia

Juuru Püha Vassili Suure kogudus oli aastatel 18871963 tänase Rapla maakonna Rapla valla territooriumil Juuru Juuru vallas asunud õigeusu kogudus, mis kasutas Juuru Püha Vassili Suure kirikut.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Juuru Püha Vassili Suure kirik (1. aprill 2018)

Õigeusu levimine Juuru aladel toimus 1880. aastatel Lääne- ja Põhja-Eestis aset leidnud kirikuvahetusliikumise kontekstis. 1886. aastal soovisid mitmed tänase Harju- ja Raplamaa alade Tallinna kreisi talupojad üle minna õigeusku. Riia piiskopi nõusolekul saadeti neid õigeusku salvima toonane Tallinna Issanda Muutmise peakiriku preester Andrei Teppaks-Pavlov ja köster Mihhail Uusna. Kokku läks õigeusku umbes 1000 inimest Angerja, Järlepa, Mahtra, Kuimetsa, Kaiu, Juuru ja Lohu vallast.[1]

Juuru kogudus avati Vene Õigeusu Kiriku Pühima Valitseva Sinodi loaga 12. mail 1887 ja koguduse esimeseks vaimulikuks nimetati piirkonnas varem õigeusu levitamisega tegelenud ülempreester Andrei Teppaks-Pavlov. Juuru õigeusu koguduse koosseisu arvati toonase Juuru, Ingliste, Vahastu, Kaiu, Kuimetsa, Triigi, Kuivjõe, Tuhala, Kohila, Hageri, Kernu ja Rapla valla õigeusklikud elanikud.[1][2]

Kogudus pidas esialgu jumalateenistusi Juuru vallas Kärneri ja Hansu taludes. 1890. aastal kinkis kohalik Juuru mõisnik Boriss von Maydell kogudusele kiriku ja kalmistu jaoks 5 hektarit maad. Koguduse maja valmis 1891. aastal, suur kahe altariga kivist Püha Vassili Suure kirik 1893. aastal. Kiriku ehitamist toetas 27 000 rublaga Ufa kaupmees Mihhail Pupõšev. Kirik pühitseti 4. sajandi Bütsantsi teoloogile, kirikuisa Basileios Suurele, keda venepäraselt tuntakse Vassili Suure nime all. Nime valikul mängis olulist rolli see, et kaupmees Pupõševi isa nimi oli Vassili.[1]

1890. aastate alguseks oli kogudus kasvanud 1471 liikmeni, liikmete seas oli nii eestlasi kui ka venelasi. Juuru õigeusklike suure arvu tõttu eraldus 1893. aastal Angerja kogudus ja 1896. aastal Kuimetsa kogudus. Edaspidi hakkas Juuru kogudus kahanema, 1933. aastal oli seal veel ainult 241 liiget.

Nõukogude võimu religioonipoliitika mõjutas olulisel määral koguduse tegevust. 1955. aastal riigistati Rapla rajooni TRSN täitevkomitee ja Vene Õigeusu Kiriku Asjade Nõukogu kohaliku voliniku ühisel algatusel 1891. aastal ehitatud kogudusemaja.[3] Suurema osa nõukogude ajast haldasid kogudust hooldajapreestrid. Jumalateenistuste pidamine lakkas koguduses lõplikult 1961. aastal, kui Jakob Kiiratsi asemel kogudusele enam uut hooldajapreestrit ei nimetatud.

Kogudus suleti ametlikult 15. novembril 1963[4] ja selle liikmed ühinesid Lelle Püha Kolmainu kogudusega. Kirikuhoone anti üle Mahtra sovhoosile.

Koguduses teeninud preestrid[muuda | muuda lähteteksti]

Juuru õigeusu kogudust on alates selle asutamisest teeninud järgmised preestrid:[5]

Koguduses teeninud köstreid[muuda | muuda lähteteksti]

Siin on loetletud mõned Juuru õigeusu kogudust teeninud köstrid:[9]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 Arussaare Issanda Taevaminemise koguduse ajalugu Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (vaadatud 26.08.2019).
  2. Vaimulike andmebaas: Andrei Teppaks/Pavlov Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (vaadatud 27.08.2019).
  3. Sõtšov, Andrei. Eesti õigeusu piiskopkond nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, lk 57.
  4. Sõtšov, Andrei. Eesti õigeusu piiskopkond nõukogude religioonipoliitika mõjuväljas Tartu Ülikooli Kirjastus, 2008, lk 194.
  5. Vaimulike andmebaas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (vaadatud 28.08.2019)
  6. 6,0 6,1 Eesti Piiskopkonna Teataja, 20.03.1952.
  7. 7,0 7,1 Eesti Piiskopkonna Teataja, 5.07.1952.
  8. 8,0 8,1 Eesti Piiskopkonna Teataja, 8.07.1955.
  9. Köstrite ja koorijuhtide andmebaas Eesti Apostlik-Õigeusu Kirik (vaadatud 28.08.2019)