Juan Manuel Fangio

Juan Manuel Fangio
F1 karjäär
Kodakondsus	Argentina
Osalenud	1950–1951, 1953–1958
Meeskonnad	Alfa Romeo Maserati Mercedes Ferrari
Maailmameister	1951, 1954–1957
Võite	24
2. kohti	10
3. kohti	1
Punkte	277,14
Starte	57
Kiireimaid ringe	23
Kvalifikatsioonivõite	28

Juan Manuel Fangio (24. juuni 1911 Balgarces, Argentina – 17. juuli 1995 Buenos Aires, Argentina) oli Argentina võidusõitja, viiekordne Vormel 1 maailmameister.

Juan Manuel oli kuuelapselise pere neljas järeltulija. Juba poisikesena tärkas temas suur huvi tehnika ja mootorite vastu. 12-aastaselt läks ta meister Capertini autoremonditöökotta õpipoisiks, seal märgati peagi tema taibukust.

1929. aastal tabas noormeest äge kopsupõletik ning võitlus haigusega kestis mitu kuud. Aastal 1932 ootas teda ees kroonuteenistus Buenos Airese lähedal asuvas kadettide koolis, kus ta tänu oma suurele autohuvile sai autojuhuks.

Sõjaväest vabanedes naasis ta kodulinna ja avas oma töökoja. Samas 1936. aastal startis sõbra käest laenatud Fordil oma esimesel võidusõidul. Kaks aastat hiljem otsustas Fangio kodustel võidukihutamistel, kivistel Argentina teedel, uuesti kaasa lüüa. Sõidukiteks olid rasked ja suured ameeriklaste Ford ja Chevrolet, mis viimase ettevalmistuse võistlusteks saanud sõitja enda käe all. Esimestel sõitudel osales ta pseudonüümi Rivadavia all, sest vanemad polnud tema harrastusest eriti vaimustuses.

Fangio esimeseks suureks võiduks oli Grand Premio del Norte 1940. aastal, kus ta osales autoga Chevrolet TC. Võites hullumeelse 10 000 kilomeetri pikkuse võidukihutamise Buenos Airesest Peruu pealinna Limasse ja tagasi, sai Fangiost Ladina-Ameerika tuntuim autosportlane ning kodulinn nimetas ta oma aukodanikuks.

1948. aastal läks ta Euroopasse maailma võidusõitjate eliidiga rinda pistma. Tänu riigi toetusele olid tema "terasratsudeks" kompressormootoritega Maserati ja Simca-Gordini. Debüütsõiduks oli võistlus Reimsi rajal Prantsusmaal, kus Fangio oli tänapäeva autosportlastega võrreldes üsna eakas, 37-aastane.

Peale rasket õnnetust 1955. aasta Le Mansi 24 tunni võidusõidul, kus Fangio oleks äärepealt surma saanud, ei osalenud ta Le Mansi 24-tunni võistlustel enam kunagi.

Kaasvõistlejate austus Fangio vastu oli nii suur, et kui Fangio osales oma viimasel sõidul, 1958. aasta Prantsusmaa GP-l, tegi liider Mike Hawthorn talle ringi sisse, ent ei söandanud temast mööda sõita ja laskis tal kuni finišini enda ees sõita.

23. veebruaril 1958 röövisid Kuuba mässulised Fangio, kuid lasid ta hiljem vabaks ja ta jäi edaspidi oma röövijate sõbraks.

Edaspidise elu pühendas Fangio Mercedes-Benzi autode müügile. Oma endiste võidusõiduautodega korraldas ta vahel demonstratsioonsõite. 1974 määrati ta tütarettevõtte Mercedes-Benz Argentina presidendiks ja 1987 eluaegseks aupresidendiks.

Fangiole on püstitatud kuus ausammast, mis asuvad Buenos Airese lähedal Puerto Maderos, Monte Carlos, Hispaanias Montmelós, Saksamaal Nürnburgringil, Mercedes-Benzi muuseumis ja Itaalias Monzas.

Vormel 1 statistika

• Maailmameister 1951 ja 1954–1957, hõbe 1952 ja 1953.
• MM-l osales 1950–1958.
• Grand Prix
  • Starte: 51
  • Võite: 24
  • Punkte: 277,5
  • Kiireimaid ringe: 23
• Autod: Alfa Romeo (1950–1951), Maserati (1953–1954), Mercedes (1954–1955), Ferrari (1956), Maserati (1957).

Fangio tuli maailmameistriks 5 korda – see rekord püsis kuni 2003. aastani, mil Michael Schumacher võitis oma kuuenda tiitli. Maailmameistriks tuli Fangio 4 erinevas meeskonnas, saavutus, mida pole keegi teine suutnud korrata. Fangio osales 51 Grand Prix'l, võites neist 24 – tema võiduprotsenti (47,1%) pole ületada suudetud. Lisaks saavutas ta 10 teist kohta, mis annab koha esimese kahe hulgas 66,7% sõitudest.

Välislingid

• Juan Manuel Fangio Formula1 History and Statistics andmebaasis (www.4mula1.ro) (inglise keeles)
• Juan Manuel Fangio Formula One DataBase andmebaasis (www.f1db.com) (inglise, hollandi ja portugali keeles)