Hobuslased

Allikas: Vikipeedia
Hobuslased
ülal ulukeesel ja savannisebra, all hobune ja kodueesel
ülal ulukeesel ja savannisebra, all hobune ja kodueesel
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Imetajad Mammalia
Alamklass: Eluspoegijad imetajad Theria
Infraklass: Pärisimetajad Eutheria
Selts: Kabjalised Perissodactyla
Alamselts: Hippomorpha
Sugukond: Hobuslased Equidae
Gray, 1821

Hobuslased (Equidae) on imetajate klassi kabjaliste seltsi kuuluv sugukond.

Esimesena kirjeldas hobuslaste sugukonda teaduslikult briti zooloog John Edward Gray 1821.

Hobuslased on kiireks ja kestvaks jooksuks kohastunud kabjalised. Neil on ees- ja tagajalgadel ainult üks (kolmas) varvas, külgmistest on säilinud 2. ja 4. varba rudimendid nahaga kaetud tikkelluudena. Hambaid on 40–44. Karvad hoivad tihedalt vastu keha. Kaelal on lakk, saba koosneb pikkadest karvadest – jõhvidest, mis võivad saba otsas moodustada "pintsli"[1]

Hobuslaste suguvõimelist isaslooma nimetatakse täkuks, suguvõimetut isaslooma ruunaks, emaslooma märaks, noorlooma varsaks ja natuke vanemat, kuid veel mitte täiskasvanut looma säluks. Samu termineid kasutatakse ka kaamelite kohta.

Hobuslaste evolutsioon[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hobuslased tekkisid Põhja-Ameerikas. Seal kulges ka suurem osa nende evolutsioonist. Alles tertsiaaris jõudsid nad Vanasse Maailma.[1]

Hobuse kauget eellast eohippust on leitud Põhja-Ameerikas alameotseenist. Ta oli väheldase koera suurune loom, kellel olid neljavarbalised eesjalad ja kolmevarbalised tagajalad. Tema purihambad olid madalate kroonidega, mille mälumispinnad olid köbrulised. Eohippus elas metsas ja sõi mahlakaid taimi.[1]

Temast kogukam, umbes hurda suurune oli mesohippus, kelle jäänuseid on leitud oligotseeni setteist. Temal oli igal jalal 3 varvast. Külgmised varbad ulatusid veel maha. Temagi purihammaste kroonid olid madalad, mälumispind oli lame ja kurdudega. Nähtavasti elas temagi metsas. Eluviisilt meenutas ta taapireid.[1]

Miotseenis Põhja-Aafrikas elanud protohippusel ja Euraasias laialt levinud hipparionil oli tagajalgade ehitus üldiselt samasugune kui mesohippusel, kuid külgmised varbad ei ulatunud enam maha. Loomad ise olid tunduvalt kogukamad. Hipparion ei ole tänapäeva hobuslaste eellane, vaid evolutsiooni kõrvalharu.[1]

Pliotseeni ja kvaternaari hobuslastel olid juba ühe varbaga jalad ja kõrgete kroonidega purihambad, mille mälumispind oli lame ja kaetud keeruliste kurdudega.[1]

Peale nimetatud hobuslaste on kummaltki poolkeralt teada veel palju fossiilseid liike. Kuid pleistotseeni lõpuks surid kõik Ameerika hobuslased välja ega jõudnud kohtuda inimesega. Alles pärast Ameerika avastamist viisid eurooplased sinna koduhobuse. Osa hobustest pääses inimese käest öahti ja metsistus. Neid loomi hakati nimetama mustangiteks. Mustangid paljunesid kiiresti ja moodustasid hiiglaslikke tabuune, mis hulkusid Ameerika preeriates mitusada aastat, kuni inimene nad taas hävitas. Kuid mustangid ei moodusta omaette liiki, nad on jäänud endistviisi koduhobusteks.[1]

Tänapäeva hobuslaste looduslik levila piirdub Vana Maailmaga, hõlmates Lõuna-Aafrika ning Lõuna- ja Kesk-Aasia. Veel ajaloolisel ajal elas hobuslasi ka Euroopa steppides ja metsasteppides.[1]

Tarpan
Kulaan
Kvagga

Süstemaatika[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eri autorid käsitlevad nüüdisaegseid hobuslasi erinevalt: ühed paigutavad kõik liigid ühte perekonda Equus hobune, teised eristavad sebrade, eeslite ja hobuste perekonda.[1]

Ristiga tähistatud liigid ja alamliigid on praeguseks välja surnud.

Kõrbesebrat on liigitatud ka iseseisva (alam) perekonda Dolichohippus. Kvagga suri välja 1883[1].

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 1,7 1,8 1,9 "Loomade elu", 7. kd., lk. 311–312