Harilik taralõng

Allikas: Vikipeedia
Harilik taralõng
LyciumBarbarum-plant-hr.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Maavitsalaadsed Solanales
Sugukond: Maavitsalised Solanaceae
Perekond: Taralõng Lycium
Liik: Harilik taralõng
Ladinakeelne nimetus
Lycium barbarum
L.
Sünonüümid
  • Boberella halimifolia (Mill.) E.H.L.Krause,
  • Jasminoides flaccidum Moench,
  • Lycium halimifolium Mill.,
  • Lycium lanceolatum Veill.,
  • Lycium turbinatum Veill.,
  • Lycium vulgare Dunal,
  • Teremis elliptica Raf.
Taralõnga marjad

Harilik taralõng (Lycium barbarum) on maavitsaliste sugukonda taralõnga perekonda kuuluv põõsas.

Nimi[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimesena kirjeldas harilikku taralõnga teaduslikult šoti botaanik Philip Miller. Ta andis sellele ladinakeelse nime Lycium Lõuna-Anatoolias asuva Lüükia maakonna järgi. Harilik taralõng oli esimene oma perekonnast kirjeldatud liik.

Kirjeldus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Taim kasvab 1–3 meetri kõrguseks. Harilikul taralõngal on süstjad või ovaalsed lehed, mis paiknevad võrsel vahelduvalt või kahe-kolmekaupa. Lehed on 7 cm pikad ja 3,5 cm laiad ning tömbi või ümmarguse tipuga.

Õied on lillakad ja kasvavad ühe- kuni kolmekaupa. Tupplehed moodustavad kellukakujulise või toruja õietupe. Selle otsast paistavad 5 lühikese kolmnurkse hõlmaga õielehte. Õis on 9–14 mm lai. Tolmukatel on tolmukaniit pikem kui tolmukapea. Kui tolmukas saavad tolmuterad küpseks, siis avaneb tolmukapea pikisuunas ise. Harilik taralõng õitseb juunist septembrini ja vili valmib augustist oktoobrini, aga see oleneb kasvukoha pikkus- ja laiuskraadist ning kliimast.

Vili on 1–2 cm läbimõõduga ere oranžikaspunane ümmargune mari. Seemnete arv marjas oleneb marja suurusest ja sordist, aga üldjuhul on marja sees 10–60 tibatillukest kollakaspunast seemet.

Levila[muuda | redigeeri lähteteksti]

Harilik taralõng pärineb arvatavasti Kagu-Euroopa ja Kagu-Aasia vaheliselt alalt ning on levinud paljudesse maailma piirkondadesse.

Kasvatamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Suurbritanniasse tõi esimesena hariliku taralõnga Argylli hertsog Archibald Campbell 1730. aastatel, kes hakkas seda Londonis kasvatama. Harilik taralõng kasvas hästi ja sai ruttu levinud hekitaimeks, kusjuures paljud linnud õppisid kiiresti selle silmatorkavaid marju sööma.

Kasutamine[muuda | redigeeri lähteteksti]

Hariliku taralõnga lähedast sugulast hiina taralõnga (Lycium chinense) on Hiinas ammusest ajast kasutatud ravimtaimena.

Hariliku taralõnga viljaliha sisaldab 31 massiprotsenti polüsahhariide. Beetakaroteeni sisaldub 100 g kuivatatud viljades 7 mg. Zeaksantiinisisalduse osas lähevad allikad väga lahku, andes 100 g kuivatatud viljade zeaksantiinisisalduseks 2,4–200 mg. Umbes kolmveerand taralõngamarjades olevatest karoteenidest moodustab zeaksantiin.

21. sajandi alguses sai harilik taralõng oma antioksüdantide sisalduse ja suure toiteväärtuse tõttu populaarseks tervisetoitude ja toidulisandite turul. Müüakse nii kuivatatud marju, mahla kui ka taimeekstrakte. Marju turustatakse muuhulgas Goji marjade nime all.

Hariliku taralõnga marju müüakse tavaliselt kuivatatuna väikestes pakkides ja lahtistes kastides. Traditsiooniliselt neid keedetakse enne söömist, kuid viimasel ajal on leiutatud palju retsepte, mida kasutades hariliku taralõnga marju toiduks valmistada: nii kana- kui sealihaga, nii juurviljade kui teiste taimedega, jookidest tee, õlle ja isegi veini koosseisus.