Tulemaa

See artikkel räägib saarest; nime teiste tähenduste kohta vaata artiklit Tulemaa (täpsustus).

---

Tulemaa
Tulemaa (roheline)
Koordinaadid	54° 10′ S, 68° 30′ W
Pindala	47 992 km²
Kõrgeim koht	Darwini mägi (2488 m)

Tulemaa ehk Tulemaa saar ehk Isla Grande (eesti keeles nimetatud ka Grande; hispaania Isla Grande de Tierra del Fuego 'Tulemaa Suur Saar', Tierra del Fuego 'Tulemaa') on saar Lõuna-Ameerika mandri lõunatipust lõunas, Tulemaa saarestiku peasaar.

Saar külgneb edelas ja lõunas Beagle'i väinaga, mis eraldab teda väiksematest saartest, kagus Scotia merega, idas Le Maire'i väinaga, mis eraldab teda Estadose saarest, kirdes Atlandi ookeaniga ja põhjas Magalhãesi väinaga, mis eraldab teda Lõuna-Ameerika mandrist.

Põhjatipp Punta Delgada on saare Tšiili osas 52. lõunalaiusel (geograafilised koordinaadid 52° 27' 04" S, 69° 32' 08" E).

Saare pindala on 48 700, teistel andmeil 47 992 km². Pindala järgi on ta maailma 29. saar. Elanike arv on 133 902.

Tulemaa on jagatud Tšiili Tulemaa provintsi, Tšiili Antarktika provintsi (lääneosa) ja Argentina Tulemaa provintsi (idaosa) vahel. Mõlemad Tšiili provintsid kuuluvad Magalhãesi ja Tšiili Antarktika piirkonda.

Tulemaal asub maailma lõunapoolseim linn Ushuaia (elanike arv 74 752), mis on saare Argentina osa keskus. Saare Tšiili osa keskus on Porvenir (elanike arv 4807).

17. detsembril 1949 registreeriti saarel maavärin magnituudiga 7,8.

Loodus

NASA satelliidifoto

Rannik

Põhja- ja läänerannad, kus Andid piirnevad merega, on kõrged ja ebatasased. Seal on mõned fjordid.

Põhja- ning idarannad on lauged. Seal paikneb ka peaaegu ringikujuline San Sebastiáni laht.

Pinnamood

Tulemaa saar koosneb kahest hästi eristuvast osast. Kaks kolmandikku saarest koosneb platoodest ja lainelistest tasandikest.

Kolmandik saarest lõunaosas on mägine. Mäed koosnevad Andide harudest (Tulemaa Andid, Darwini mäed). Mägede kõrgus ulatub 2469 meetrini (Cerro Yogan). Teistel andmetel on kõrgeim tipp Darwini mägi (2488 m).

Saare lõunaosas on mäed (Darwini mäed)

Kliima

Kliima on jahe, edelaosas ka niiske.

Veestik

Mäeorgude põhjas on ilusaid järvi (näiteks Fagnano järv ehk Cami järv) või turbarabasid. Kõige kõrgematel ja varjulisematel nõlvadel on liustikke.

Saarel on palju jõgesid, mis saavad alguse mägedest. Enamik neist suubub Río Grande jõkke, mis omakorda suubub Argentina merre.

Taimed

Kopratamm Ushuaia lähedal

Mägedes on leht- ja okasmetsad, põhja pool rohtlad.

Ajalugu

Esiajalugu

Esimesed asukad (kütid-korilased) jõudsid Tulemaale maasilla kaudu rohkem kui 10 000 aastat tagasi. Teise sisserännulainega saabusid meritsi saarelt saarele rändavad vesinomaadid Patagoonia lääneranniku lähedastelt saartelt.

Avastamislugu

Tuletorn Tulemaa saarel

Saare on avastanud eurooplastele Hispaania ekspeditsioon Fernão de Magalhãesi juhtimisel umbes 21. augustil 1520. Saare nimi tulenevat arvukaist lõkkeist, mida meremehed laevadelt üllatusega silmasid. Nende lõkete abil kaitsesid end külma eest põliselanikud onad ja jaganid, kes vaatamata karmile kliimale rõivaid peaaegu ei kandnud. Sooja said nad üksnes tulest, kusjuures nende kehatemperatuur oli ainevahetuse iseärasuste tõttu kraadi võrra meie omast kõrgem. Lõkked olid neil ka kääbus-lõunapöögist kanuudes, millega nad kalastasid ning küttisid mereimetajaid. 1. novembril 1520 sisenes Magalhãesi ekspeditsioon väina, mille nad nimetasid Kõikide Pühakute väinaks. Praegu kannab see väin Magalhãesi väina nime. Nad tutvusid saare põhjakaldaga, mille nad arvasid olevat tundmatu lõunamandri (Terra australis incognita) põhjapiirkond. Nad läbisid väina 19 päevaga.

1555. aasta paiku kavatses hispaanlane Juan de Alderete Tulemaa vallutada, kuid nagu ka Pedro Sarmiento de Gamboa, pidi ta karmi kliima tõttu oma plaanist loobuma (külalislahked tulemaalased ei olnud eriline takistus).

17. sajandi alguses avastas hispaanlane Francisco de Hoces, et Tulemaa moodustab saarestiku. Seda kinnitasid hollandlased Cornelius Schouten ja Isaac Le Maire.

Välislingid

 Tulemaa – kasutusnäited, päritolu, sünonüümid ja tõlked Vikisõnastikus