Erik Knutsson

Allikas: Vikipeedia
Kuningas Erik Knutssoni portree hauaplaadil Varnhemi kirikus
Kuningas Erik Knutssoni haud Varnhemi kirikus

Erik Knutsson ehk Erik X (sünniaasta teadmata, surnud 10. aprillil 1216) oli Rootsi kuningas alates 1208 kuni surmani.

Erik oli kuningas Knut Erikssoni poeg. Tema ema nimi on teadmata.

Erik pääses eluga Älgaråsi lahingust (1205), kus hukkusid tema kolm venda. Ta viibis seejärel paguluses oma sugulaste juures Norras, pöördus tagasi Rootsi 1208 ja võitis kuningas Sverker Karlsson noorema Lena lahingus. Erik valiti samal aastal kuningaks, kuid kroonimine toimus alles novembris 1210, pärast Gestilreni lahingut, kus Sverker Karlsson noorema väed taas lüüa said ja Sverker ise langes. Eriku kroonimine on varaseim teadaolev kroonimine Rootsis. Teda kroonis piiskop Valerius, kes varem oli Sverker Karlsson noorema pooldaja.

Teda nimetatakse tänapäeval ka Erik X-ks, kuigi eluajal nimetati teda Erik II-ks [1].

Kuningas Eriku esimeseks jarliks oli Folke. Just tema toetajaid kõrgaadli seast hakati hiljem nimetama folkungarideks. Seda poliitilist rühma või erakonda ei tohi segi ajada folkungite ehk Bjälbo suguvõsaga. Folke langes ise juba Gestilreni lahingus juulis 1210.

Paavst Innocentius III saatis 1216. aastal kuningas Erikule kirja, milles teatas, et on võtnud Rootsi oma kaitse alla, ja kinnitas Erikule valitsemisõiguse mitte üksnes Rootsis, vaid ka nendes maades, mis olid vallutatud paganatelt. Varem oli Innocentius III olnud kuningas Sverker Karlsson noorema poolel. Paavsti kirja ei jõudnud aga Erik lugeda, kuna ta suri enne kirja saabumist 10. aprillil 1216 Näsi kindluses Visingsöl äkilisse palavikku. Ta on maetud Varnhemi kloostrikirikusse.

Kuningas Eriku valitsemisajast on vähe teada, kuid Västgöta seaduste kuningaraamatus seisab, et Erik oli ”hea aasta kuningas”. See tähendab, et tema valitsemise ajal olid head saagiaastad. Lippu, mida Erik kasutas lahingus Gestilreni all, säilitas seadusekuulutaja Eskil Magnusson Skaras. Eskil kinkis lipu 1219 austusavaldusena teda külastanud Islandi seadusekuulutajale Snorri Sturlusonile.

Naine ja lapsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Ta abiellus 1210 Taani printsessi Rikissaga, kes oli kuninga Valdemar I ja Novgorodi Sofia tütar. [2].

Nende ühised lapsed:

  1. Sofia Eriksdotter (surnud enne 24. aprilli 1241), abielus vürst Heinrich Burwin III von Mecklenburgiga (surnud 1277/1278)
  2. Marianne Eriksdotter ehk Mariana ehk Marina, Pommeri vürstinna[3][4]
  3. Ingeborg Eriksdotter, abielus Birger jarliga.
  4. Erik Eriksson, sobimatult nimetatud lombakaks ja kokutajaks (sündinud 1216 pärast oma isa surma).

Karli kroonikas seisab, et Erik lombakal ja kokutajal oli õde Märta Bonde, mis tähendab, et ka tema pidi olema Erik Knutssoni tütar. Ajaloolane Dick Harrison aga väidab, et tegemist oli Märta sugulase Karl Knutssoni (Bonde) vassimisega, et seeläbi näidata oma kuuluvust Eriku suguvõsasse.

Allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Sten Carlsson, "Folkungarna – en släktkonfederation", Personhistorisk tidskrift 1953, lk. 92
  2. Brenner, S. Otto: "Nachkommen Gorms des Alten", lk. 24. Dansk Historisk Haandbogsforlag, 1978
  3. Lars Lagerqvist ja Nils Åberg "Litet lexikon över Sveriges regenter". Vincent förlag, Boda kyrkby 2004 ISBN: 9187-064-43-X s. 16
  4. Wilhelm Karl von Isenburg "Stammtafeln zur Geschichte der Europäischen Staaten II". Marburg 1965, tabel nr. 77