Erik Eriksson

Allikas: Vikipeedia
Kuningas Erik Kokutav ja Lombakas pitsat

Erik Eriksson ehk Erik XI, hiljem on teda nimetatud ka Erik Kokutav ja Lombakas (1216 Taanis2. veebruar 1250) oli Rootsi kuningas esmalt alaealisena 12221229 ja hiljem alates 1234 kuni oma surmani.

Erik XI-ks on teda nimetatud üksnes tagantjärele. Ta ise nimetas ennast Erik III-ks [1]. Ta oli kuningas Erik Knutssoni ainus poeg.

Erik sündis pärast oma isa surma ja asus kuningatroonile 1222 pärast kuningas Johan Sverkersson noorema surma. Juba 1216, kui Johan Sverkersson kuningaks valiti, tahtis paavst vastsündinud Erikut Rootsi monarhiks. Rootsi kõrgülikud eelistasid siiski Johanit, kes siis oli 15-aastane ja seega küps ise otsustama.

Pärast 7 aastat troonil alaealisena kukutati Erik võimult pärast lüüasaamist Olustra lahingus aastal 1229. Rootsit oli selle aja jooksul juhtinud nõukogu, millesse kuulus võimu haaranud Knut Holmgersson hüüd nimega Pikk. Aastal 1234 Knut suri ja Erikust sai taas kuningas. Ta püsis troonil kuni oma surmani (1250). Eriku valitsemise ajast (1224) pärineb Rootsi kuninglik vapp. Vapil on kujutatud kolme kroonitud leopardi.

Tema jarliks oli esmalt Ulf Fase ja pärast Birger jarl ehk Birger Magnusson, kes oli abielus Eriku õe Ingeborg Eriksdotteriga.

Erik oli abielus Katarina Sunesdotteriga Bjälbo suguvõsast, kuningas Sverker Karlsson noorema tütretütrega. Ta suri lastetult ja on maetud Varnhemi kloostrikirikusse.

Eriku kroonika kohaselt oli kuningas Erik lombakas ja kokutas. Sellest lähtudes on teda edaspidi kirjanduses nimetatudki ”Erik Lombakaks ja Kokutajaks”.[2]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Claes Gejrot. "Diplomata Novevallensia. The Nydala Charters 1172–1280". Stockholm 1994, lk. 206
  2. Texten om Erik läspe och halte i Erikskrönikan på Litteraturbanken