Birger jarl

Allikas: Vikipeedia
Birger Varnhemi kirikus
Birger jarli portree

Birger jarl (tegelikult Birger Magnusson), oli Rootsi riigitegelane (jarl), keda mainitakse ajalooallikates esmakordselt 1237. Arvatavasti sündis Birger umbes aastal 1210 ja suri 21. oktoobril 1266 Jälbolungis.

Birger oli Rootsi jarl (1248–1266) ja oma alaealisest poja kuningas Valdemar Birgerssoni (1250–1266) eestkostja.

Perekond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vanemad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birger jarli monument Stockholmis

Birgeri isa oli Magnus Minnesköld Bengtsson (1150-1210) ja ema oli Ingrid Ylva Sunesdotter (surnud 1251). Olaus Petri andmetel oli Ingrid Ylva isa kuningapoeg Sune Sik (Sverkersson).[1][2] Vanaisa Bengt Folkesson.

Väidetavalt suri Birgeri isa Magnus Minnisköld 1208 või 1210, seega peab Birger olema sündinud hiljemalt aastal 1211.

Vennad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birgeril oli kaks venda; Linköpingi piiskop Karl Magnusson kelle tapsid saarlased Lihula tagasivallutamisel ja Eskil Magnusson kes määrati Linköpingi piiskopiks aastal 1220 pärast Karli surma.

Abielu ja lapsed[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birger Magnusson abiellus ajavahemikus 1235–1237 või igal juhul enne 1241. aastat printsessi Ingeborgi Eriksdotteriga (1212–1254), kokutava ja lombaka kuninga Erik Erikssoni õega. Peale Ingeborgi surma abiellus (1261) Birger Mechtild av Holsteiniga (- 1288).

Birgeri lastest said kaks kuningaks: Valdemar Birgersson, kellele Birger jarl oli eestkostja, ja Magnus Aidalukk (rootsi keeles Magnus Ladulås), kes sai kuningaks pärast seda, kui ta aastal 1275 oma venna Valdemari troonilt tõukas.

Rikissa Birgersdotter (1238–1288)

Valdemar Birgersson (1240–1302)

Magnus I "Aidalukk" Birgersson (1240–1290)

Ingeborg Birgersdotter (1245–1302)

Kristina Birgersdotter (1245- )

Erik Birgersson (1250–1275)

Bengt Birgersson (1254–1291)

Birgeril oli ka abieluväline poeg (rootsi keeles frillobarn) Greger Birgersson (- 1275).

Elu ja tegevus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birger jarli vapp.

Väidetakse, et ilma Birger jarlita poleks Rootsi riiki. Türanniks tituleeritud Birger rajas Stockholmi linna, tema lasi ehitada esimesed kivist kindlused ja lossid, kujundas maksusüsteemi, reformis rahasüsteemi, pani aluse vaimsele ja ilmalikule haridusele, laiendas Rootsit itta ja sai Rootsile juurdepääsu rannajoonele läänes Göta jõe suudmes.

Birgeri valitsemise ajal loodi tugev keskvõim Rootsis ja seda erinevate maakondade huvide arvelt. Birger viis läbi suurejoonelised seadusemuudatused; enam tuntud on niinimetatud rahuseadused: kodurahu, kirikurahu, kohturahu ja naiserahu. Need seadused olid esimesed Rootsi riigi riigi seadused (rikslagarna). Birgeril oli kiriku toetus ja viis läbi ristisõja Soomes, kus ta asutas Tavastehusi ehk Hämeenlinna kindluse.

Birgeri välispoliitika rõhus teineteisemõistmisele Põhjamaades. Ta püüdis edendas kaubanduse arengut, näiteks kaubanduslepinguga hansalinna Lübeckiga.

Birger jarli peetakse Stockholmi rajajaks. Aastal 1252 kirjutas ta alla kahele niinimetatud kaitsekirjale, mis on kuupäevaga märgistatud ja alla kirjutatud Stockholmis. See on ka esimene dokument, milles figureerib Stockholmi nimetus. See on ka põhjus, miks arvatakse see aasta Stockholmi sünniks. Mingit linna ta loomulikult ei rajanud, kuid Birger lasi ehitada kindluse praegusele Helgeandsholmeni, et kindlustada sissepääs Mälare järvele.

Surm ja viimne puhkepaik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birger on arvatavasti maetud kunagisse tsistertslaste kloostrisse Varnhemi kloostrikirikus Västergötlandis.

Varnhemi kirikust leitud Birger jarli oletatavate maiste jäänuste uurimine 2000. aastate alguses on kinnitanud, et 1266 oli Birger 50–55 aastat vana. Järelikult pidi Birger Magnusson sündima 1210. aasta paiku.

Tõus võimule[muuda | redigeeri lähteteksti]

Birger Magnussoni eelkäija jarli ametis oli tema onu Ulf Fase. Too oli jarliks oletatavasti juba 1220. aastal kuningas Johan Sverkerssoni valitsemise ajal. Johan Sverkersson suri 1222. aastal Visingsöl ja koos temaga suri välja Sverkerite suguvõsa. Ainsa kandidaadina valiti kuningaks vaid 6-aastane kokutav lombakas Erik Eriksson Erikute suguvõsast. Tema alaealiseks oleku ajal juhtis riiki riiginõukogu, mis koosnes suurülikutest ja piiskoppidest. Üks riiginõukogu liige oli Knut Holmgersson (Knut Pikk), kes 1229 pärast Olustra lahingut tõukas toona vaid 13-aastase kuninga troonilt ja asus ise troonile.[3] Knut Holmgersson kuulus nn. folkungite (mis pole sama mis folkunga sugupuu), konservatiivsesse suurülikute gruppi, kes olid võimu tsentraliseerimise vastu.

Pärast Knut Holmgerssoni surma 1234 võttis kuningas Erik taas võimu, kuid tegelik võim oli jarli ehk folkung Ulf Fase käes, kes olevat olnud kuningas Knut Holmgerssoni pooldaja ja seega opositsioonis Erikuga. 1247/1248 tõukas üha suurema võimu saavutanud Birger Magnusson Ulf Fase poliitiliselt areenilt. Ulf Fase toetas troonile pretendeerivat Holmger Knutssoni Sparrsätra lahingus 1247 ning kaotas selle Eriku ja Birger Magnussoni vägedele. On tõenäoline, et Ulf Fase kas suri lahingus või hukati kuninga ja Birger Magnussoni käsul, Viimane võttis seejärel üle jarli ameti. Birger jarl oli kuni oma surmani 1266 Rootsi tegelik valitseja.

Jarliks olemise aeg[muuda | redigeeri lähteteksti]

Veebruaris 1248 toimus nn. Skänninge kohtumine, mille tagajärjel kirik lahutati riigist. Kohtumisel viibisid paavsti esindajana kardinal Wilhelm Modenast, Birger jarl, peapiiskop Jarler ja ülejäänud viis piiskoppi riigis, kloostrijuhid, preestrid, Östergötlandi kohtunik ja mõned suurülikud.[4]

Kui Birger jarl viibis ristisõjas Soome sisemaal, suri 1250 kuningas Erik ja koos temaga suri välja Erikute suguvõsa. Birger jarli 10-aastane poeg Valdemar, kuninga õepoeg, valiti kuningaks. Kuningas valiti enne kui Birger jarl Soomest koju jõudis.

Herrevadsbro lahingus 1251 võitis Birger jarl rühma mässulisi suurülikuid (folkuningad), sealhulgas Knut Magnussoni, Filip Knutssoni ja Filip Larssoni. Pärast oma naise Ingeborgi surma 1254 abiellus Birger 1261 uuesti Taani kuninga Abeli lese Mechtild af Holsteiniga.

Birger suri 21. oktoobril 1266 Jälbolungis Västergötlandis. Tema ja Mechtildi hauad Varnhemi kirikus avati 2002. aasta mais. Varnhemis on tema hauakivi piltidega jarlist endast, Mechtildist ja pojast Erikust. Kunstiajaloo professor Jan Svanberg on kindlaks teinud, et ühel peakujulisel konsoolikivi Varnhemi kirikus on kujutatud Birger jarli.

"Eriku kroonika" kohaselt rajas Birger 1252. aasta paiku Stockholmi. Teda loetakse folkungite dünastia esiisaks. Tema oli Rootsis viimane, kes kasutas tiitlit jarl. Seega polnud jarl lisanimi või perekonnanimi, vaid tiitel.

Lisaks[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kui Stockholmi raekoda ehitati, oli mõeldud, et Birger jarli maised säilmed tuuaks sarkofaagi torni jalamil, kuid Varnhemi kirikukogu keeldus sellest ja haud Stockholmis jäi tühjaks.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Ahnlund, Nils "Ajaloolised kirjutised 1945". lk. 332–351
  2. Lindberg, Markus "Meddelanden från Östergötlands länsmuseum 2003" ISBN 91-85908-52-5 lk. 72, 74, 80
  3. Lars O. Lagerqvist (1976). "Rootsi ja tema juhid 1000 aasta jooksul", lk. 55. Albert Bonniers Förlag AB, Stockholm
  4. Svenska kyrkan – utdrag ur boken "Fri att vara kyrka" av Ingmar Brohed, professor i kyrkohistoria, hämtad 2007-08-30

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]