Eric Clapton

Eric Clapton Tsunami Reliefi kontserdil 2005. aastal Cardiffis.

Eric Patrick Clapton (hüüdnimi Slowhand; sündinud 30. märtsil 1945 Inglismaal Surrey krahvkonnas Ripleys) on Briti kitarrist, laulja ja laulude autor. Clapton on rock-muusikas üks mõjukamaid ja austatumaid kitarriste.

Kuigi Clapton on mitu korda stiili vahetanud, on ta ikkagi jäänud lähedaseks bluusile.

Ta on mänginud ansamblites The Yardbirds, John Mayall & the Bluesbreakers, Cream, Blind Faith, Delaney & Bonnie & Friends ja Derek and the Dominos.

Clapton on kolm korda võetud Rock and Roll Hall of Fame'i nimistusse: sooloartistina ning The Yardbirdsi ja Creami liikmena. Claptonit on nimetatud üheks kõigi aegade tähtsamaks ja mõjukamaks kitarristiks. Clapton on teisel kohal ajakirja Rolling Stone edetabelis "100 Greatest Guitarists of All Time" (100 parimat kitarristi läbi aegade) ja neljandal kohal tabelis "Gibson's Top 50 Guitarists of All Time". Neljandaks paigutati ta ka ajakirja Guitarist eriväljaandes "Blues Guitar Heroes".

Clapton lahkus 1960. aastate keskel The Yardbirdsist ja liitus John Mayall & the Bluesbreakersiga. Selle üheaastase liikmeks oleku jooksul saigi ta endale hüüdnimeks Slowhand. Kohe pärast Bluesbreakersist lahkumist moodustas Clapton koos trummar Ginger Bakeri ja bassist Jack Bruce'iga ansambli Cream. Selles supergrupis mängis Clapton improvisatsioonil põhinevat bluusi ja "kunstipärast bluusipõhjalist psühhedeelset poppi".

1970. aastate keskel ja teisel poolel oli Claptoni muusika mõjutatud pehmematest stiilidest nagu reggae ja Tulsa sound. Tema kaver Bob Marley laulust "I Shot the Sheriff" aitas kõvasti kaasa reggae võidukäigule kogu maailmas. Tema populaarseimad laulud on "Layla" (salvestatud ansambliga Derek and the Dominos) ja Robert Johnsoni "Crossroads" (salvestatud Creamiga). 1991. aastal hukkus õnnetult tema poeg Conor. Claptoni lein väljendus südamlikus ballaadis "Tears in Heaven", mida võib kuulda tema albumilt "Unplugged".

Clapton on saanud 17 Grammyt ning Brit Awardi väljapaistva panuse eest muusikasse. 2004. aastal anti Claptonile teenete eest muusika alal Briti Impeeriumi orden (CBE).

Clapton on endine alkohoolik ja uimastisõltlane. Pärast paranemist asutas Clapton Antigual alkohoolikute ja uimastisõltlaste rehabilitatsioonikeskuse Crossroads Centre.

Lapsepõlv

Eric Patrick Clapton sündis Inglismaal Surrey krahvkonnas Ripleys. Tema vanemad olid 16-aastane Patricia Molly Clapton (7. jaanuar 1929 – märts 1999) ja 25-aastane Montréalist pärit Kanada sõdur Edward Walter Fryer (21. märts 1920 – 15. mai 1985). Enne poja sündi läks isa sõtta ning naasis seejärel kodumaale. Clapton hakkas oma isa saatust lähemalt uurima alles 2007. aastal. Seni oli ta teadnud vaid isa nime. Saladus kriipis hinge, mille tunnistuseks oli ka laul "My Father's Eyes" (1998). Ta palkas Montréali ajakirjaniku Michael Woloschuki isa elukäigule valgust heitma. Too uuris Kanada armee arhiivides ja pani kokku loo Edward Fryerist, mehest, kes oli olnud muusik (klaver ja saksofon) ja elas elupõletajana. Ta oli mitu korda abielus, tal oli mitu last ja nähtavasti ta ei teadnud, et on Eric Claptoni isa.

Ericu kasvatasid üles vanaema Rose ja tolle teine abikaasa Jack Clapp. Väiksena arvas ta, et vanavanemad ongi tema vanemad ning ema ja tolle vend Adrian on tema õde ja vend. Aastaid hiljem abiellus ema teise Kanada sõduriga ja asus elama Saksamaale, jättes oma poja lõplikult vanavanemate hoole alla Surreyssse.

Noor Clapton sai esimese akustilise (Hoyer) kitarri oma 13. sünnipäevaks. Odav kitarr oli metallkeeltega ja üsna ebamugav mängida. Tulevane muusik oli sisse võetud varasest bluusist. Harjutamine, tegemaks selgeks bluusi põhiakorde, kestis tunde. Clapton valis oma esimeseks looks, mida selgeks õppida, rahvalaulu "Scarlet Ribbons", mille laulis kuulsaks Harry Belafonte, kuid Josh White'i bluusi versioon oli huvitavam. Pillimängu õppimine oli poisi kätele tõeline piin ja seetõttu kaotas ta mõne aja pärast suurema huvi kitarri vastu. Paari aasta pärast nägi ta Kingstonis kirbuturul ühe müügiputka seinal huvitavat kitarri. Ta võttis pilli kätte ning tundis, et see on talle kui loodud. See oli George Washburni toodang. Nüüd hakkas ta juba järjekindlalt harjutama. Õppimine käis ainult kuulmise järgi. Claptonil oli oma Grundigi lintmakk ja seda kasutas ta nii lugude kuulamiseks kui ka salvestamiseks, et oma mänguoskusi üle kuulata ning lihvida, seni kuni tulemus oli rahuldav.

Peale Hollyfieldi kooli lõpetamist 1961. aastal asus Clapton õppima Kingston College of Arti, kuid arvati selle ridadest juba esimese õppeaasta lõpus välja, sest fookus oli tugevalt muusika poole ja kunsti õppimine ei edenenud eriti. 16. eluaastaks oli noormehe kitarrimänguoskus sedavõrd paranenud, et teda pandi juba tähele. Noor Clapton hulkus ringi Kingstonis, Richmondis ja West Endis. 1962. aastal moodustas Clapton duo koos teise bluusientusiasti David Brockiga, et esineda Surrey ümbruse pubides. 17-aastaselt liitus ta oma esimese bändiga – The Roostersiga, mis esitas briti R&B-d. Selles ansamblis oli teiseks kitarristiks Tom McGuiness (hilisem Manfred Manni kitarrist). Siin mängis ta jaanuarist augustini 1963. Oktoobris tegi ta seitse ülesastumist Casey Jones & The Engineersiga.

Muusikaline karjäär

1960. aastad

The Yardbirds ja John Mayall & the Bluesbreakers

The Fool guitar

1963. aasta oktoobris ühines Eric Clapton The Yardbirdsiga ja jäi bändi kuni 1965. aasta märtsini. Ansambel oli mõjutatud tugevalt Chicago bluusist ja tolle aja juhtivatest bluusikitarristidest, nagu Buddy Guy, Freddie King ja B. B. King. Clapton saavutas oma erilise mänguoskusega edu ja varsti oli ta üks tunnustatuimaid kitarriste Briti muusikalaval. Esialgu mängis bänd Chess/Checker/Vee-Jay artistide bluusi palasid ja hakkas tasapisi ligi tõmbama üha suuremat publikut. Asi muutus kultuslikuks, kui bänd võttis üle esinemispaiga, kus seni oli resideerinud The Rolling Stones – Crawdaddy Clubi Richmondis. Nad tuuritasid Inglismaal koos kuulsa Ameerika bluusiartistiga Sonny Boy Williamson II-ga. Ühine album salvestati detsembris 1963 ja 1965 tuli see müüki.

Toonasest ajast on pärit ka Claptoni hüüdnimi "Slowhand". Yardbirdsi rütmikitarrist Chris Dreja on meenutanud, et Clapton ei lahkunud kunagi lavalt, kui kitarrikeel oli purunenud. Ta vahetas keele välja otse laval publiku ees. Publik aga ootas ja samas plaksutas aeglaselt (nn slow handclap). Hiljem on Clapton oma ametlikule biograafile Ray Colemanile rääkinud järgmist: "Minu hüüdnimi Slowhand on pärit Giorgio Gomelskylt. Tema panigi kokku sõnad "slow" ja "handclap". Ta leidis, et see on hea kalambuur ühe kiirete näppudega kitarrist kohta."

Detsembris 1964 astus Clapton esimest korda üles Londonis Royal Albert Hallis koos The Yardbirdsiga. Sellest ajast saadik on ta seal esinenud ligi paarisajal korral ja nagu Clapton ise ütleb, "on see esinemine nagu mu enda eestoas".

Märtsis 1965 ilmus The Yardbirdsi esimene suurem hitt "For Your Love", kus Clapton mängis kitarri. Bänd otsustas rohkem pöörduda popi poole, osalt sellepärast, et "For Your Love" oli olnud edukas. Selle laulu oli kirjutanud popmuusika autor Graham Gouldman, kes oli teinud hitte ka Herman's Hermitsile ja The Holliesile. Clapton aga oli muusikaliselt truu bluusile ja otsustas bändist lahkuda. Ta soovitas oma asendajaks head semu Jimmy Page'i. Kuid Page ei olnud samuti huvitatud, sest tahtis jätkata vabakutselise stuudiomuusiku karjääri ja soovitas Claptoni järglaseks Jeff Becki. Nii ongi, et kolm kitarrikuulsust on küll mänginud ühes bändis, kuid mitte kunagi koos.

Clapton ühines John Mayall & the Bluesbreakersiga aprillis 1965, kuid lahkus juba mõne kuu pärast. 1965. aasta suve veetis ta Kreekas bändiga The Glands, kus mängis klaverit tema vana sõber Ben Palmer. Sama aasta novembris oli ta tagasi The Bluesbreakersis. Oma teise kohaloleku ajal saavutas Clapton parima bluuskitarristi kuulsuse klubiringkondades. Kui anti välja album "Blues Breakers – John Mayall – With Eric Clapton", saabus ka ülemaailmne kuulsus. Kuid Clapton oli selleks ajaks juba bändist lahkunud. Ta vahetas oma Fender Telecasteri ja Vox AC30 võimenduse 1960. aasta Gibson Les Paul Standard kitarri ja Marshalli võimenduse vastu. Tema uus kõla ja mängustiil sundis kedagi tundmatut Islingtoni metroojaama seinale maalima grafitit "Clapton is God". Sellest on tehtud väga kuulus foto, millel koer tõstab jalga seinale, kuhu on kirjutatud "Clapton is God". Claptonit ennast aga vaevasid seoses selle lausega segased tunded. Ta andis küll endale aru, et väga paljud kitarristid olid temast paremad, kuid samas oli see ka väga meeldiv.

Cream

1966. aasta juulis lahkus Clapton The Bluesbreakerssist (asemele tuli Peter Green). Ginger Baker kutsus teda oma uude bändi Cream, kus bassi hakkas mängima Jack Bruce (Manfred Mann, The Bluesbreakers ja The Graham Bond Organisation). Sündinud oli üks esimestest supergruppidest. Enne Creami polnud Clapton USA-s eriti tuntud. Ta oli lahkunud Yardbirdsist enne nende American Top 10 hitti "For Your Love" ega olnud seega ühendriikides laval esinenud. Oma Creamis oldud aja jooksul hakkas Clapton arenema lauljana ja lugude autorina, kuigi Bruce oli juhtiv laulja ja enamasti tema sulest olid pärit ka uued lood. Sõnade autoriks oli peamiselt luuletaja Pete Brown. Creami esimene mitteametlik esinemine toimus 29. juulil 1966. aastal Manchesteris Twisted Wheel Clubis. Kuid tõeline suur ülesastumine leidis aset kaks päeva hiljem Windsoris National Jazz and Blues Festivalil. Cream pani aluse oma legendaarsusele valju kõlaga bluusi jammides ja pikkadele live-soolodele.

Ginger Baker,Jack Bruce, Eric Clapton

1. oktoobril 1966 oli Creamil esinemine Central London Polytechnicus. Esinemise vaheajal tutvustas Chas Chandler (The Animals) bändile noort mustanahalist kitarristi. Jutuks tuli ka, kas mees võiks koos nendega laval esineda. Löödigi käed ja laval toimus tõeline show. Esitati Howlin Wolfi lugu "Killing Floor". Noore kitarristi nimi oli Jimi Hendrix. Clapton oli võlutud, kuid tundis ära tõelise konkurendi.

Esimest korda külastas Clapton Ameerika Ühendriike bändi tuuril USA-sse märtsis 1967. Cream andis üheksa kontserti RKO Theateris New Yorgis. Ka teise albumi "Disraeli Gears" salvestasid nad New Yorgis 11.–15. mail 1967. Album näitas muusika kaugenemist bluusilikest juurtest ja pöördumist rohkem psühhedeelia poole. Kõige bluusilähedasem pala albumil on "Outside Woman Blues". "Disraeli Gears" näitas, et tegemist on tõeliselt jõulise trioga.

Pärast kahte aastat koos musitseerimist saatis Creami suur edu. Müüdi miljoneid plaate ja mängiti täissaalidele Ameerika Ühendriikides ja Euroopas. Nad muutsid instrumentalistide rolli rockmuusikas ja Cream oli üks esimesi bluusrocki bände, kes rõhus muusikasisele virtuoossusele ja kasutas kontsertidel pikki džässilikke improvisatsioone. Neil oli mitu USA hitt singlit. Nende hulgas "Sunshine of Your Love" (#5, 1968), "White Room" (#6, 1968) ja "Crossroads" (#28, 1969) – live-versioon Robert Johnsoni palast "Cross Road Blues". Kuigi Cream oli omal ajal üks suurimaid rockbände ja Clapton saavutas selles uue mängutaseme, ei olnud trio koos kuigi pikalt. Alkohol ja narkootikumid mõjusid suhetele laastavalt. Eriti suured lahkarvamused olid Jacki ja Gingeri vahel. See oligi peamine põhjus, miks bänd lagunes. Lõpliku tõuke andis väga kriitiline artikkel ajakirjas Rolling Stone ansambli teise USA tuuri kohta.

Creami hüvastijätualbum "Goodbye" sisaldab live-esitusi, mis salvestati 19. oktoobril 1968 Los Angeleses The Forumis ja see ilmus märtsis 1969, bändi laialimineku järel. Siin on salvestatud ka Claptoni ja George Harrisoni ühine laul "Badge". Clapton oli kohtunud Harrisoniga Londonis Palladiumis, kus Claptoni-aegne Yardbirds jagas lava koos The Beatlesiga. Lähedane sõprus kahe mehe vahel leidis väljundi ka The Beatlesi "White Album'il" (1968) Harrisoni looga "While My Guitar Gently Weeps", kuhu Clapton paluti soolot mängima. Clapton esines ka edaspidi Harrisoni sooloplaatidel.

Cream ühines korraks 1993 kui neid võeti vastu Rock and Roll Hall of Fame'i. Pikem ühinemine leidis aset mais 2005, kui trio esines neljal väljamüüdud kontserdil Londonis Royal Albert Hall'is ja kolm showd oktoobris New Yorkis Madison Square Garden'is. Londoni kontserdid anti välja ka CD, LP ja DVD peal.

"Blind Faith" ja "Delaney and Bonnie and Friends"

Claptoni järgmine ansambel Blind Faith (1969) koosnes muusikutest: Ginger Baker (Graham Bond Organisation, Cream), Steve Winwood (Spencer Davis Group, Traffic) ja Ric Grech (Family). Bändi saavutuseks oli üks LP ja üks kontserttuur. Supergrupp debüteeris 100 000 fänni ees 7. juunil 1969 Londonis Hyde Park'is. Nad andsid mõned kontserdid Skandinaavias ja juulis alustasid oma väljamüüdud kontsertreisi USA-s. Samal ajal ilmus ka nende samanimeline album. "Blind Faith" sisaldab ainult kuut pala, üks neist 15 minutiline jamm "Do What You Like". LP ümbris oli oma aja kohta skandaalne (alasti ülakehaga teismeline tüdruk) ja USA-s keelati see ära. Kaane pilt asendati ansambli fotoga. Blind Faith lagunes seitsme kuu pärast.

Järgnevalt tuuritas Clapton koos Blind Faith'i soojendusbändiga Delaney and Bonnie and Friends. Samal sügisel esines ta koos The Plastic Ono Band'iga. Nendega salvestati ka kontsert Toronto Rock and Roll Revival'is septembris 1969, mille tulemusena ilmus LP "Live Peace in Toronto" (1969). 15 detsembril 1969 esines Clapton koos John Lennoni, George Harrisoni ja The Plastic Ono Band'iga Londonis, et koguda raha UNICEF-i heaks.

Delaney Bramlett julgustas Claptonit lauljana ja laulukirjutajana. Suvel 1969 Clapton ja Bramlett löövad kaasa projektis Music From Free Creek. Clapton esines lepinguliste seotuste tõttu nime all "King Cool" ja esines koos Dr. John'iga kolmes loos ning koos Bramlettiga kahes palas.

Ära kasutades Bramletti taustagruppi ja kõiki staare kes olid kohal (kaasa arvatud Leon Russell and Stephen Stills) salvestas Clapton oma esimese sooloalbumi, mille nimeks saigi "Eric Clapton". Delaney Bramlett on kaasautor kuuele laulule ja Bonnie Bramlett on kaasautor palas "Let It Rain". J. J. Cale'i pala "After Midnight" saatis ootamatu edu ja see saavutas U.S. No 18 koha. See ajajärk oli Claptonile väga toimekas. Ta lindistas koos Delaney and Bonnie'ga 1970. aasta kevadel George Harrisoni "All Things Must Pass". Lisaks tegi ta koostööd teiste artistidega nagu Dr. John, Leon Russell, Plastic Ono Band, Billy Preston ja Ringo Starr.

1970. aastad

2.–7. mail 1970 lindistas Howlin Wolf Londonis Olympic Studios plaadi nimega "The London Howlin Wolf Session". Saatebändis mängisid Eric Clapton (soolokitarr), Hubert Sumlin (rütmikitarr), Steve Winwood (klaver ja orel), Bill Wyman (bass), Charlie Watts (trummid). Kaasa tegid veel teiste seas Ringo Starr "Richie" ja Ian Stewart. Tõeline suurte muusikute tulevärk. Tulemuseks oli suurepärane plaat, mis anti välja augustis 1971. aastal firma Chess alt.

"Derek and the Dominos"

Clapton ei soovi endale "suure tähe" kuulsust, mis tema ümber oli hakanud kogunema. Et sellele veidigi vastu töötada pani ta kokku uue bändi, mis koosnes Delaney and Bonnie'i rütmi sektsioonist: Bobby Whitlock klahvpillidel ja vokaal, Carl Radle bassil, trummidel Jim Gordon ja Clapton ise kitarril. See oli püüe näidata ennast ühena ansambli liikmetest, mitte kui eraldi seisvat staari. Sellel ajal oli Clapton väga sissevõetud ansambli The Band debüüt albumist "Music from Big Pink". Ta ise on öelnud järgmist: "Ma hindasin The Band juures seda, kui pühendunud nad olid lauludele ja laulmisele. Neil oli kolme- ja neljaosalised harmooniad, samal ajal, kui kitarr oli täiesti tagaplaanil, olles ainult saatepill. See sobis mulle väga, sest olin väsinud sellest virtuoosi või pseudo-virtuoosi osast. Mul oli igav mängida soolosid ainult sellepärast, et seda minult oodati. The Band asetas asjad jälle õigetele kohtadele, prioriteet oli laul ise." Algselt oli uus ansambel kavas nimetada "Dynamos" aga see, et nimeks sai hoopis "Derek and the Dominos" oli eksitus. Juhtus nii, et ajutine nimi "Del and the Dynamos" kuulutati välja valesti, nimelt "Derek and the Dominos". Ja legend oligi sündinud.

Claptoni lähedane sõprus George Harrisoniga viis ta kokku viimase naise Pattie Boydiga, kellest Clapton oli tõeliselt sissevõetud. Kuid leidmata vastutunnet oma kiindumisele, valas Clapton tunded muusikasse. Neid lugusid võibki kuulda albumil "Layla and Other Assorted Love Songs" (1970). Plaat on väga tugevate bluusi mõjutustega. Siin on salvestatud kaks soolokitarri, Clapton ja Duane Allman (Allman Brothers), kes liitus bändiga salvestussessioonil Miamis, Criteria Studios. Albumi produtsent oli Tom Dowd, Atlantic Recordsist , kes oli töötanud koos Claptoniga Cream'i LP "Disraeli Gears" kallal. Stuudiotöö tulemuseks oligi tuubelplaat.

Plaadi suurim hitt on armastuslaul "Layla". Clapton sai inspiratsiooni Pärsia poeedi Nizami Ganjavi raamatust "Layla ja Majnuni lugu". Teos räägib noorest mehest, kes lootusetult armub kaunisse ja kättesaamatusse neidu. Noormees läheb hulluks, sest ei saa abielluda oma armastatuga. See kaunis lugu liigutas muusikut väga sügavalt. "Layla" kaks osa lindistati eri sessioonidel. Alguses sai linti kitarrisoologa avaosa ja teine pool salvestati mõned kuud hiljem, kui trummar Jim Gordon komponeeris ja mängis sisse klaveri osa.

Plaat salvestati viieliikmelise grupiga. Nimelt kaasati ootamatult kitarrist Duane Allman (The Allman Brothers Band). Mõni päev pärast lindistuse algust tutvustas Dowd (kes produtseeris ka Allmane) kahte kitarristi omavahel The Allman Brothers Band'i kontserdil Miamis. Mehed kohtusid lava taga, hiljem jammisid öö otsa stuudios ja sõbrunesid kohe. Algul lisas Duane oma slidekitarri paladele "Tell the Truth" ja "Nobody Knows You When You're Down and Out". Nelja päeva jooksul salvestati viiekesi veel kolm lugu "Key to the Highway", "Have You Ever Loved a Woman" ja "Why Does Love Got to be So Sad". Septembri algul lahkus Duane lühikeseks ajaks, et anda mõned kontserdid oma bändiga. Samal ajal lindistati neljakesi "I Looked Away", "Bell Bottom Blues" ja "Keep on Growing". Duane saabus tagasi ja linti võeti "I am Yours", "Anyday", "It's Too Late", "Little Wing" ning "It's Too Late". 10-ndaks septembriks oli asi "purgis".

Clapton oli väga muserdatud Jimi Hendrixi surmast. Kaheksa päeva enne seda uudist oli bänd salvestanud coveri "Little Wing", kui austusavalduse suurele kitarristile. 17. septembril 1970, päev enne Hendrixi surma, ostis Clapton vasakukäelise Fender Stratocasteri, mille ta tahtis kinkida Jimile sünnipäevaks. Hingevalud said lisa veel jahedatest retsensioonidest, milledega kriitikud võtsid uue LP vastu. USA tuur sai teoks ilma Allmanita, kes naasis oma enda bändi. Vaatamata sellele, et tuuri ajal toimus tõeline alkoholi ja narkootikumide manustamise pillerkaar, päädis see live tuubel albumiga "In Concert". Bänd salvestas veel mõned lood teise albumi jaoks 1971. aasta kevadel Londonis (viis neist on välja antud Eric Clapton box-setil Crossroads), kuid tulemused olid keskpärased. Teise plaadi salvestamise ajal hakkasid ilmnema suurte egode erimeelsused ja Clapton jalutas minema. See aga tähendas ka bändi lõppu. Grupi liikmeid aga tabasid järjest igasugused tragöödiad. Allman sai surma mootorratta õnnetuses 29. oktoobril 1971. Hiljem on Clapton öelnud: " Duane Allmani puhul oli tegemist minu muusikalise vennaga, keda mul polnud, kuid keda ma soovisin endale". Radle jäi Claptoni bassimeheks kuni 1979. aasta suveni (1980. aasta mais ta suri alkoholi ja narkootikumide liigtarbimise tagajärjel). Kuid ka trummar Jim Gordoni saatus oli traagiline. Ta põdes skisofreeniat, mida aga ei suudetud tuvastada. Ühe hullumeelsushoo ajal tappis ta oma ema ning selle tagajärjel mõisteti pikaks ajaks vanglasse. Sealt aga suunati Gordon vaimuhaiglasse, kus ta viibib siiani. Alles 2003. aastal esinesid Clapton ja Whitlock koos Jools Holland shows.

Soolokarjääri algus

Claptoni 1970. aastate edukas karjäär oli täielikus kontrastis isikliku eluga, mis oli täis romantilisi ihalusi, uimasteid ja alkoholi. Leidmata Pattie Boydilt vastuarmastust, sulgus ta oma Surrey residentsi ning loobus salvestamisest ja esinemistest. Seal langes ta järjest rohkem heroiini sõltuvusse. Väike auk selles sõltuvusahelas oli augustis 1971, kui Clapton astus üles Concert for Bangladesh'i laval. 1973. aasta jaanuaris organiseeris Pete Townshend (The Who) Claptonile tagasituleku kontserdi Londoni Rainbow Theatre's, mille nimeks oli sobivalt "Rainbow Concert". Sellega soovis Townshend aidata mehel üle saada uimastisõltuvusest. 1975. aastal astus Clapton üles Ken Russelli filmi versioonis "The Who's Tommy". Tema rolliks oli Jutlustaja (The Preacher), kes jumaldab Marilyn Monroed. Esitama pidi ta Sonny Boy Williamsoni vana laulu "Eyesight to the Blind". Kogemus oli Claptoni jaoks väga sürrealistlik.

Clapton ja Elliman "461 Ocean Boulevard" promo tuuril 1975

1974. aastal Pattie Boyd lõpuks vastas Claptoni tunnetele ja nendest said partnerid (abiellusid nad alles 1979. aastal). Mees suutis loobuda küll heroiinist, kuid samal ajal hakkas ta veelgi rohkem tarbima alkoholi. Ta pani kokku bändi, kuhu kuulusid Carl Radle (bass), George Terry (kitarr), Dick Sims (klahvpillid), Jamie Oldaker (trummid) ja taustalauljaks Yvonne Elliman (hiljem liitus nendega veel Marcy Levy, tuntud ka nime all Marcella Detroit). Selle kooseisuga salvestati "461 Ocean Boulevard" (1974). Albumil pöörati rohkem tähele-panu täiuslikele lauludel ja vähem kitarrisoolodele. Bob Marley loost "I Shot The Sheriff" tehtud cover sai Claptoni soolokarjääri esimeseks Nr 1 hitiks ja aitas suuresti kaasa reggae muusika toomisele massidesse. 1975. aastal välja antud album "There's One in Every Crowd" jätkas sama trendi. Plaadi esmane pealkiri "The World's Greatest Guitar Player" muudeti vahetult enne pressimist "There's One in Every Crowd" vastu, et ei tekiks iroonilist valesti mõistmist. Bänd tuuritas mööda maailma ja 1975. aastal lasti ka välja live album "E.C. Was Here". Clapton jätkas esinemistega, andes samal ajal välja üha uusi plaate. 1976 ilmus "No Reason to Cry" (kostöös Bob Dylan ja The Band'iga) ning novembris 1977 nägi ilmavalgust kuulus "Slowhand". Siin on salvestatud "Wonderful Tonight" (veel üks laul mille inspiratsiooniks oli Pattie Boyd) ja "Cocaine" (J.J. Cale cover). 1976. aasta lõpus esines Clapton koos teistega (sealhulgas Van Morrison ja Muddy Waters) The Band'i tegevuse lõpetamisele pühendatud kontserdil, mille võttis üles Martin Scorsese dokfilmina, nimeks "The Last Waltz". 1978. aastal ilmus „Backless“. Plaat oli viimane, kus tegi kaasa Claptoni pikaaegne saatebänd. 1979. aasta algul lahkus George Terry, kelle asemele Clapton palkas Roger Forresteri soovitusel Albert Lee. Kuna viimane on samuti inglane, hakkas kultuuriliste erinevuste tõttu suurenema lõhe kahe inglase ja ameeriklaste vahel. Laval oli kõik korras, aga lavaväline elu jooksis otsekui paralleelmaailmades. Ja 1979. aasta suvel vallandaski Clapton bändi. 1980. aasta mais suri Carl Radle alkoholist ja uimastitest põhjustatud neerupuudulikkusesse.

1980. aastad

1979. aasta lõpus tuuritas Clapton oma uue saateansambliga, kuhu kuulusid Clapton (kitarr ja vokaal), Albert Lee (kitarr, orel ja vokaal), Chris Stainton (klahvpillid), Dave Markee (bass), Henry Spinetti (trummid), mööda maailma. Detsembris olid nad Jaapanis. Budokan Theatre’s antud kontserdist tehti salvestus. Aprillis 1980 ilmus tuubelplaat „Just One Night“. 1981. aasta veebruaris ilmus LP „Another Ticket", mis salvestati Nassaus Bahama’l 1980. aasta teisel poolel. Sellel plaadil teeb kaasa ka Gary Brooker (klahvpillid ja vokaal).

1981. aastal kutsus produtsent Martin Lewis Claptonit esinema Amnesty International heategevus üritusel The Secret Policeman's Other Ball. Ta võttis kutse vastu ja lõi kampa Jeff Beckiga, et esitada mõned duetid, mis on teada olevalt kahe mehe esimene koostöö laval. Nendest kolm pala on salvestatud showst tehtud live-albumile ja ühte lugudest kasutati filmis. Kuid alkohol hoidis teda endiselt oma tugeva mõju all. Jaanuaris 1982 tunnistas mees endale, et tegemist on alkoholismiga ja otsustas pöörduda raviasutusse. Ta kutsuti Minnesotasse, Center City’sse Hazelden Treatment Center’isse. Lennu ajal kustutas Clapton janu ohtrate jookidega, tuues ise selle põhjuseks hirmu, et ta ei saa enam kunagi tarbida alkoholi. Mees ise on öelnud oma autobiograafias järgmist: „Oma elu madalaimatel hetkedel takistas mind enesetappu sooritamast ainult põhjus, et peale surma ei saa enam juua. See oli minu meelest ainuke asi, mille nimel elada ning mõte, et mind püütakse võõrutada oli nii õudne, et ma jõin ja jõin. Mind pidi kliinikusse praktiliselt kandma". Siiski sai ta kliinikust vajalikku abi ja mõned kuud pärast ravilt naasmist hakkas mees töötama uue albumi kallal. See oli küll arstide nõuannete otsene eiramine, kes olid soovitanud täielikku rahu ja stressi vältimist. Plaadi nimeks sai „Money and Cigarettes“,sest need asjad olid talle jäänud pärast alkoholist loobumist. Ka see LP ei sündinud ilma loominguliste valudeta. Nimelt mõni aeg peale salvestuste algust sai selgeks, et bändi töö ei suju nii nagu vaja. Produtsent Tom Dowd rääkis Claptoniga avameelselt, et mehed tuleb välja vahetada. Ja nii tehtigi, kuigi tegu oli karmi otsusega. Vanast bändist jäi alles vaid Albert Lee. Uued mehed olid Ry Cooder (kitarr), Donald „Duck“ Dunn (bass) ja Roger Hawkins (trummid). Chuck Kirkpatrick ja John Sambataro taustalauljatena.

Tina Turner ja Eric Clapton Wembley Arena'l, 18 juuni 1987

1984. aastal astus Clapton üles Roger Watersi (ex Pink Floyd) esimesel sooloalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“. Plaadile järgnes juunis ja juulis tuur Euroopas ning Ameerikas. Sellest ajast on Watersi ja Claptoni vahel head suhted. Mehed on koos esinenud näiteks 2005. aastal tsunami ohvritele pühendatud kontserdil ja 2006. aastal Highclere Castle’s, Countryside Alliance (Maapiirkondade Liit) heategevuslikul kontserdil, kahe looga „Wish You Were Here“ ja „Comfortably Numb“. Clapton astus üles ka 13. juulil 1985 toimunud Live Aid kontserdil. Tema ja bänd esitasid kolm laulu „White Room“, „She’s Waiting“ ja „Layla“. Järgmised kaks albumit „Behind the Sun“ (1985) ja „August“ (1986) andis Clapton välja koos Phil Collinsiga (ex Genesis). Neist viimasel, on eriti tuntav Collinsile omane puhkpillide ja trummi sound. „August’ist“ saab tolle ajani enim müüdud plaat Claptoni soolokarjääri jooksul UK-s, jäädes pidama tabeli kolmandal positsioonil. Albumi esimesest laulust „It’s In the Way That You Use It“, sai filmi „The Color of Money“ tunnusmeloodia. Lugudes „Tearing Us Apart“ ja „Hold On“ esineb koos Claptoniga Tina Turner. Ka bändis on uued liikmed: Greg Philliganes (klahvpillid ja vokaal) ja Nathan East (bass).

"August" tuur salvestati kahel korral nelja mehe bändiga "Eric Clapton Live from Montreux" ja „Eric Clapton and Friends" jaoks. Kõik need lindistused ja tuuritamised olid Claptonile mõjunud psüühiliselt kurnavalt ning alkohol oli haaranud mehe jälle oma võimusesse. Novembris 1987 läheb muusik uuesti ravile Hazeldeni. Suurimaks põhjuseks sõltuvusest vabaneda on aga see, et 21. augustil 1986 oli Claptonil sündinud poeg Conor. Mees ei taha, et tema poeg näeks isa alkohoolikuna. Seekordne ravi sai aga täiesti teistsuguse ja ootamatu lõpu, kui Clapton leidis jõudu ja tuge palvetest Jumala poole.

1987. aasta Brit Awards’il sai Clapton auhinna suure panuse eest muusikasse.

1988. aastal lahutas Clapton lõpuks oma abielu Pattie Boydiga, sest armuafäär Lory Del Santoga (Conori ema) oli kestnud juba mõnda aega ja poeg vajas isa. Boyd ise kahjuks ei saanud lapsi. Clapton oli tuntud südamete murdja, kellel oli pikemaid või lühemaid romaane paljude naistega, teiste hulgas Krissy Wood (Ron Woodi eksabikaasa), näitlejatarid Charlotte Martin, Patsy Kensit, Sharon Stone ja Alicia Witt, lauljatarid Janis Joplin, Marianne Faithfull, Rosanne Cash, Yvonne Elliman ning hilisem prantsuse esileedi Carla Bruni.

1989. aastal asus Clapton uue albumi „Journeyman“ materjeli lindistama. Produtsendiks oli Russ Titelman ja kaasa lõid paljud muusikud. Tuntumatest George Harrison, Phil Collins, David Sanborn, Robert Cray, Chaka Khan ja Daryl Hall. Muusikaliselt on LP väga eripalgeline, sisaldades elemente bluusist, jazzist, soulist, rockist ja popist. Tegu on coverite ja originaalide seguga, kus domineerib Jerry Williamsi materjal. „Journeyman“ on ka Claptoni enda üks lemmikalbumeid.

1990. aastad

1990. aastal läks Clapton selle albumiga tuurile. Ees ootas kõigepealt Briti saar. Siin esines ta 1990. aastal 18 korda Royal Albert Hall’is ja järgmise aasta viiendast veebruarist üheksanda märtsini 24 korda samas kohas. Nende 42 kontserdi parimatest paladest pandi kokku live album „24 Nights“, mis ilmus 8. oktoobril 1991. Kuid 1990. aastal jätkus kontsertreis täies hiilguses Euroopas ja siis veel ka USA-s. USA tuuri teises pooles esines Clapton oma bändiga Wisconsini suusakuurordis Alpine Valley Music Theatre’s. Esinejate nimekiri oli muljetavaldav: Buddy Guy, Robert Cray, Jimmie Vaughan ja Stevie Ray Vaughan. Show lõppedes mindi helikopteritesse, et lennata ööbimis kohta. Ilm oli väga kehv ja Clapton ei tundnud ennast üldse turvaliselt. Siiski jõuti õnnelikult kohale. Aga hommikul kuulis ta kohutavast uudisest, helikopter milles olid Stevie Ray ja veel kaks Claptoni meeskonnaliiget ning tema agent Bobby Brooks oli lennanud vastu mäge. Ellujääjaid ei olnud. Hukkunud oli üks suurtest kitarristidest. Kuid veelgi suurem õnnetus tabas Claptonit 20. märtsil 1991. Tema nelja aastane poeg Conor kukkus 53-nda korruse aknast alla ja suri. Matus toimus 28. märtsil Ripley’s Claptoni kodukülas. Kogu lein sai väljundi laulus „Tears in Heaven“, mis kirjutati kahasse Will Jenningsiga.. 1991. aasta varasuvel sõitis Clapton New Yorki, kus ta kohtus Lili Zanuckiga. Viimane palus mehel kirjutada muusika oma filmile „Rush“. Peale mõningast mõtlemist otsustas Clapton selle suure töö ette võtta. Kord mängis ta Lilile ette loo „Tears In Heaven“, naine sattus sellest suurde vaimustusse ja palus pala kindlasti lisada filmi soundtracki. See oli esimene kord, kui see suurepärane ja samas väga isiklik laul jõudis rahva ette. 35. Grammy auhindade jagamisel pälvis laul auhinna parima singli eest. Lisaks veel viis autasu kaasaarvatud parim album „Unplugged“ (1992). Plaat tõusis number üheks Billboard 200 tabelis ja on saanud teemantplaadi staatuse. Ainuüksi USA-s on albumit müüdud üle 10 miljoni koopia. 9. septembril 1992 võitis „Tears in Heaven“ parima meesesineja video auhinna 1992 MTV Video Music Awards’il Los Angeleses.

Oktoobris 1992 võttis Clapton osa Bob Dylani lavakarjääri 30-nda aastapäeva kontserdist. Üritus toimus Madison Square Garden’is New Yorgis. Kogu live on salvestatud tuubel CD/DVD peale. Kontserdil astuvad üles ka George Harrison, Neil Young, Roger McGuinn, Steve Cropper, Tom Petty ja muidugi Dylan ise. Clapton esitab 7 minutilise versiooni Dylani loost „Knockin’ On Heaven’s Door“.

Albumil „From the Cradle“ (1994) on salvestatud ainult teiste autorite looming. Kuid tegemist oli hiilgavate uute tõlgendustega vanadest bluusilugudest. Clapton ja ta kitarr säravad suurepäraselt. Mees oli tõesti pöördunud tagasi hälli juurde nagu plaadi nimestki näha. 1996 salvestas Clapton Wayne Kirkpatrick/Gordon Kennedy/Tommy Sims meloodia „Change the World“ (sisaldub filmi „Phenomenon“ soundtrackil). Lugu võitis järjekordse Grammy Awardi kui aasta laul 1997. Samal aastal salvestas Clapton koos Simon Climie’ga albumi „Retail Therapy“. Esialgselt kasutati seda muusikat ühel Armani moeshowl. Plaat anti välja pseudonüümi „T.D.F.“ ehk „Totally Dysfunctional Family“ all.

1996 aastal armuvad Clapton ja laulja Sheryl Crow. Nende armulugu ei kesta küll kaua, kuid nad jääva headeks sõpradeks. Hiljem võttis Clapton külalisena osa Crow Central Parki kontserdist. Duo esitas Creami hittsingli „White Room“. Crow aga esines koos Claptoniga 2007. aasta Crossroads Guitar Festivalil looga „Tulsa Time“.

„Pilgrim“ (1998) sisaldas uusi lugusid Claptoni sulest. Kaks neist „Circus“ ja „My Father’s Eyes“ olid kirjutatud kümnendi alguses, peale poja traagilist surma. Ülejäänud oli värske looming. Sama aasta 12. juunil kohtus 53 aastane Clapton ühel Hollywoodi peol 22 aastase Melia McEneryga. Nende suhe arenes vaikselt umbes aasta, enne kui see jõudis avalikkuse ette. Nad abiellusid 1. jaanuaril 2002 St Mary Magdalene kirikus Ripley’s, Claptoni sünnikohas. Melia on tänaseks kinkinud Claptonile kolm tütart Julie Rose (2001), Ella May (2003) ja Sophie Belle (2005).

41-sel Grammy Awardil 24. veebruaril 1999 sai Clapton oma kolmanda Grammy parima mees artistina, laulu „My Father’s Eyes“ eest. Oktoobris 1999 lastakse välja kogumikalbum „Clapton Chronicles: The Best of Eric Clapton“, kus oli üks uus pala „Blue Eyes Blue“, mida võis kuulda ka filmis „Runaway Bride“.

B.B.King ja Eric Clapton

Kümnendi lõpus tegi Clapton veel koostööd selliste meestega nagu Carlos Santana albumil "Supernatural" (1999) ja B.B. King albumil "Deuces Wild" (1997). Juunis 2000 ilmus plaat "Riding with the King". See oli kahe suure muusiku esimene täispikk koostööalbum, mis leidis tunnustust ka 2000. aasta Grammy Awardil võites parima traditsionaalse bluusiplaadi auhinna. Billboard Top Blues Album tabelis saavutas LP esikoha ja USA-s müüs plaat multi-plaatina normi kaks korda täis.

2000. aastad

Viieteistkümnes stuudioalbum „Reptile“ ilmus 13. märtsil 2001. Plaat oli küllaltki edukas, saavutades Billboard 200-s kohaks 5 ja UK Album Chart’is kohaks 7. Mõlemas riigis sai album kuldplaadi staatuse. Sellel LP-l lööb esimest korda kaasa klahvpillidel Billy Preston, mees kes oli mänginud selliste kuulsustega nagu Little Richard, Ray Charles ja the Beatles. Plaadi ilmumise järel algas maailma turnee. 5. novembril 2002 ilmus turneest tuubel livealbum „One More Car, One More Rider“, mis salvestati Staples Centeris Los Angelesis 18. ja 19. augustil 2001. Kaaslasteks Claptonile sellel albumil olid Andy Fairweather-Low (kitarr/vokaal), Steve Gadd (trummid), Nathan East (bass) ja David Sancious (klahvpillid). Jaapani ja Lõuna-Ameerika turneel lõi kaasa veel Greg Philliganes (klahvpillid). Albumist lasti välja ka DVD versioon. Jaapani turneest, mis toimus novembris ja detsembris 2001, anti välja omakorda DVD „Japan Tour 2001 Budokan / This Song For George“.

Juunis 2002 esines Clapton Buckinghami Palees korraldatud kontserdil „Party at the Palace“. Esitamisele tulid „Layla“ ja „While My Guitar Gently Weeps“. Sama aasta 29. novembril toimus Royal Albert Hall’is „Concert for George“. Kontsert oli pühendatud George Harrisoni mälestusele, kelle surmast möödus aasta. Clapton oli esineja ja samas ka muusikaline juht. Esinejate seas olid Paul McCartney, Ringo Starr, Jeff Lynne, Tom Petty and the Heartbreakers, Ravi Shankar, Gary Brooker, Billy Preston, Joe Brown ja Dhani Harrison. Kontsert salvestati ja plaat anti välja 18. novembril 2003.

2003.–2004. aasta vahetusel oli Claptonil ja tema saatebändil stuudios aeg kinni pandud. Kuid oli üks viga, nimelt ei olnud Claptonil uut materjali. Stuudios hakati lihtsalt mängima Robert Johnsoni lugusid. Kõigil oli lõbus ja nii valmiski plaat „Me and Mr. Johnson“, mis paisati müüki 23. märtsil 2004 ja aasta lõpus 7. detsembril lasti välja veel „Session for Robert J“. Siin olid koos CD ja DVD. CD-l on lisatud neli lugu, mis eelmisele plaadile ei mahtunud. DVD-l näeme aga lindistus sessioni. Tegu on puhtalt bluusi albumiga ja kõikide lugude autoriks on Robert Johnson, mees kes on sügavalt mõjutanud Claptonit. Aasta teisel poolel läks Clapton taas stuudiosse, et valmis teha nii-öelda perealbum. Laulud mis olid valminud, rääkisid väga isiklikest asjadest, tema rollist pereisana. Plaadi nimeks sai „Back Home“ ja nimilugu võttis täpselt kokku tema tunded uue elu suhtes.

Ajakirja „Rolling Stone“ 2004. aastal valminud edetabelis „100 Greatest Artists of All Time“ paigutati Clapton kohale nr. 53. 22. jaanuaril 2005 astus Clapton üles Cardiffis, Millennium Stadiumil korraldatud heategevuslikul kontserdil „Tsunami Relief Concert“, millel koguti raha 2004. aasta India ookeani tsunami ohvrite abistamiseks.

2004. aasta lõpus tuli Claptonile idee korraldada ansambli Cream loomise 40-nda aastapäeva auks taasühinemise kontsert. Ta võttis ühendust Jack Bruce ja Ginger Bakeriga, kes olid asjaga päri. Lepiti kokku, et esinemised võiksid aset leida 2005. aasta mais Royal Albert Hallis, kohas kus toimus ka Creami viimane kontsert. Kuu enne esinemisi alustati proovidega. Suurte egodega mehed said hästi hakkama ja kokkumäng sujus suurepäraselt. Showd leidsid aset teisel, kolmandal, viiendal ja kuuendal mail. Publiku poolne vastuvõtt oli suurepärane ja mehed nautisid esinemist. Kontsert salvestati ning anti välja CD-l ja DVD-l. Claptoni arvates oleks tulnud sellega lõpetada. Oktoobris esineti veel ka New Yorgis Madison Square Gardenis. Siin polnud atmosfäär enam pilvitu. Mehed olid taas tiivustatud oma egodest.

Augustis 2005 hakkas Clapton koos J.J. Cale’ga salvestama uut albumit. Asi sai alguse juba 2004. aasta Crossroads Guitar Festivalil. Siin oli Clapton palunud Cale’i produtsendiks oma uuele plaadile. Viimane andis ka nõusoleku. Plaadil teeb kaasa palju muusikuid, teiste seas Billy Preston, Derek Trucks, Albert Lee, Taj Mahal, Doyle Bramhall II. LP nimi „The Road to Escondido“ tuli J.J. Cale kodukoha lähedal asuva linna nimest. Clapton oli nõus, et tegemist ei ole tema sooloplaadiga, vaid just kahe mehe koostööst ilmunud teosega. Album ilmus 7. novembril 2006. Grammy Award’il 2008 sai LP auhinna parima kaasaegse bluusplaadi kategoorias.

Clapton Rotterdamis Ahoy Arenal 1. juuni 2006

Aastal 2006 kutsus Clapton Doyle Bramhall II ja Derek Trucksi ühinema oma bändiga, et nad võtaksid osa 2006 – 2007 aasta maailmaturneest. Trucks oli kolmas mees Allman Brothers Band’ist, keda Clapton appi palus. Esimene oli aastate eest Duane Allman. Teine oli Chuck Leavell (klahvpillid), kes tegi kaasa plaatidel „MTV Unplugged“ ja „24 Nights“ mängides Royal Albert Halli kontserditel 1990 – 1991 aastal ja esines ka Claptoni 1992. aasta USA tuuril. 20. mail 2006 mängis Clapton koos Roger Taylori (ex Queen) ja Roger Watersiga (ex Pink Floyd) Highclere Castle’s Countryside Alliance (Maapiirkondade Liit) heategevuslikul kontserdil. 13. augustil 2006 oli Clapton külalisesinejaks Bob Dylani kontserdil, mängides kolm lugu koos Jimmie Vaughaniga.

2005. aastal ostis Frankfurt Book Fair nelja miljoni US$ eest õigused kirjastada Eric Claptoni eluloost raamatu. Teose pani kirja Christopher Simon Sykes ja trükist ilmus raamat 2007. aastal.. Samal ajal ilmus veel ka Claptoni enda poolt kirjutatud "Clapton, The Autobiography" (oktoober 2007/ EC Music Limited) . Eesti keeles jõudis teos lugejateni kirjastuse Olion ja tõlkija Siiri Sau abil 2009. aastal, pealkirjaks „Clapton autobiograafia“.

Veebruaris 2008 esines Clapton koos kauaaegse sõbra ja suurepärase muusiku Steve Winwoodiga Madison Square Gardenis ja oli külalisesinejaks Winwoodi singlil „Dirty City“, mis ilmus plaadil „Nine Lives“. Kaks bändikaaslast Blind Faithi aegadest andsid juunis 2009 USA-s 14 kontserdist koosneva tuuri. Mais 2009 ilmus plaat "Eric Clapton / Steve Winwood - Live from Madison Square Garden".

26. veebruaril 2008 teatati, et Põhja – Korea kutsus ametlikult Claptonit riiki kontserti andma. Kutse edastati muusikule kuid viimane ei andnud kindlat vastust . Hiljem Claptoni kõneisik Kristen Foster ütles diplomaatiliselt nii: „Eric Claptonit on kutsutud esinema paljudesse riikidesse üle maailma ja pole mingit põhjust, et ta ei peaks mängima Põhja-Koreas. Kuid seal ei ole planeeritud ühtki showd.“

3. mail 2008 alustas Clapton oma järjekordset tuuri esinemisega Tampa Bays Floridas. Edasi liiguti Kanadasse, sealt juba Euroopasse. 28. juunil 2008 oli Clapton peaesinejaks Londonis Hyde Parkis üritusel, mille nimeks oli „Hard Rock Calling“. Kaasa tegid ka Sheryl Crow ja John Mayer. Septembris esines ta Londonis Countryside Alliance heategevusüritusel.

Clapton ja Allman Brothers Band Beacon Theatre's

Märtsis 2009 Allman Brothers Band tähistas (koos paljude külalismuusikutega) oma 40 aasta juubelit. Kontsert oli pühendatud Duane Allmanile ja leidis aset nende iga-aastases esinemispaigas Beacon Theatre’s. Üks esinejatest oli ka Eric Clapton. Sama aasta 4. mail astus Clapton lavale Joe Bonamassa kontserdil Royal Albert Hallis, esinedes palas „Futher on Up the Road“. 30. oktoobril tähistas Rock and Roll Hall of Fame oma loomise 25-ndat aastapäeva kontserdiga. Clapton oli ka kutsutud esinejate nimekirjas. Kuid kahjuks pidi ta loobuma sapikivide operatsiooni tõttu. Ta pidi musitseerima koos Van Morrison’iga, kes aga samuti tühistas oma esinemise.

Võib öelda, et milleeniumi vahetus ja uue aastatuhande esimene kümnend olid Claptonile tõelised koostööprojektide valmimise aastad. Plaadid koos B.B. Kingi, J.J. Cale, Stewe Winwooiga, Creami taasühinemine olid vaid suuremad neist. Lisaks paljud esinemised muusikutest sõprade - kolleegide kontsertidel ja lindistused külalisena plaatidel.

2010. aastad

13.–14. veebruaril 2010 esines Clapton koos Jeff Beckiga Londonis O2 Arenal. Kaks endist Yardbirdsi liiget jätkasid oma tuuri kontsertidega Madison Square Gardenis New Yorgis, Air Canada Centre's Torontos ja Bell Centre’s Montrealis. Clapton andis rea kontserte USA üheteistkümnes linnas alates 25. veebruarist kuni 13. märtsini 2010. Külalisena tegi kaasa Roger Daltrey. Koos Winwoodiga alustas ta kolmandat Euroopa tuuri 18. maist kuni 13. juunini. Sellele järgnes jälle lühike kontsert seeria USA-s (26. juuni – 3. juuli), mis algas Bridgeview’s Illinoisis kolmanda Crossroads Guitar Festivaliga Toyota Parkis. Oma üheksateistkümnenda stuudioalbumi „Clapton“ lasi ta UK-s välja 27. septembril 2010 ja USA-s päev hiljem. Plaat võeti päris hästi vastu ja jõudis UK albumi tabelis seitsmendale ning US Billboard 200’s kuuendale kohale. Lisaks paljud esiviisiku kohad Euroopas. Kaasa teevad mitmed tuntud muusikud, keda oleme harjunud Claptoni plaatidel kohtama, nagu Derek Trucks, J.J. Cale, Wynton Marsalis ja Sheryl Crow.

17. novembril 2010 oli Clapton üks külalisesinejatest Prince’s Trust rock galal Royal Albert Hallis. Teda saatis majabänd kuhu kuulusid teiste hulgas Jools Holland (klahvpillid) , Midge Ure (kitarr) ja Mark King (bass).

24. juunil 2011 esines Clapton koos Pino Danielega Itaalias Cava de’ Tirreni staadionil 15 000 pealise publiku ees. Sama aasta 6. – 16. oktoobrini andis ta rea kontserte Lõuna-Ameerikas. Novembris-detsembris sõitis ta koos Steve Winwoodiga Jaapanisse, et mängida kolmeteistkümnel showl erinevates linnades üle terve riigi.

13. septembril 2011 ilmus album „Wynton Marsalis & Eric Clapton Play the Blues – Live from Jazz at Lincoln Center“. Kahes loos lõi kaasa ka Taj Mahal. Tegemist on jazz/bluus plaadiga. Ilmselt üllatusliku väljaandega Claptoni fännidele, kuid kui arvestada tema eelmist plaati, kus mängis ka Marsalis, pole midagi imestada. "Layla" kõlab sellises esituses aga suurepäraselt.

24. veebruaril 2012 esinesid Clapton, Keith Richards, Gary Clark Jr, Derek Trucks, Doyle Bramhall II, Kim Wilson ja veel mõned artistid New Yorgis Apollo Theater’s Hubert Sumlinile (suri 80. aastaselt 4.12.2011) pühendatud "Howlin’ For Hubert Tribute" kontserdil.

Aasta lõpus 29. novembril ühines ta Rolling Stonesiga, et mängida nende 50-aasta juubelikontserdil Londonis O2 Arenal. Kitarri mängis ta Muddy Watersi loos „Champagne and Reefer“. 12. detsembril astus Clapton lavale Madison Square Gardenis, üritusel „The Concert for Sandy Relief“, mida kanti üle kuuele kontinendile läbi televisiooni, raadio, kino ja interneti.

12. märtsil 2013 ilmus järjekordne, arvult kahekümnes, stuudioalbum „Old Sock“. Nagu juba tavaks teeb ka siin plaadil kaasa rida külalisi: Paul McCartney, Taj Mahal, Steve Winwood ja J.J. Cale. Häält teevad ka kolm tütart Julie, Ella ja Sophie. Albumi kaanel on pilt, mille Clapton tegi endast oma iPhonega olles puhkamas Antigual. Alates 14. märtsist on mees jälle tuuril. Algul USA-s ja siis Euroopas. Selle tuuriga tähistab ta oma 50 aastat laval. 5. juunil 2013 esines Clapton oma saateansambliga Riias. Eric Clapton (kitarr, vokaal),Doyle Bramhall II (kitarr), Willie Weeks (bass), Chris Stainton (klahvpillid), Paul Carrack (klahvpillid), Steve Jordan (trummid), Greg Leisz (pedal steelkitarr), Sharon White ja Michelle John (tausta vokaal).

Muusikalised mõjud

Muusikalised mõjutajad

Clapton on toonud välja enda mõjutajatena sellised nimed nagu Little Walter, B.B. King, Albert King, Buddy Guy, Hubert Sumlin, Ray Charles ja Muddy Waters. Kuid tähtsaim mõjutaja bluusmuusikuna on kindlasti Robert Johnson. Viimasele on pühendatud ka 2004. aasta plaadid „Me and Mr Johnson“ ja „Session for Robert J“, kus Clapton mängib Johnsoni lugusid nii elektri, kui akustilise kitarriga. Clapton oli kaasautor raamatule „Discovering Robert Johnson“. Raamatus on ta öelnud järgmiselt: „... Robert Johnson oli kõige tähtsam bluusmuusik, kes eales elanud. Ta oli absoluutne tõde oma muusikaliselt nägemuselt. Oma rohkem kui 30-ne aastase muusikas oldud aja jooksul pole ma kohanud sügavamalt hingestatud muusikut kui Robert Johnson. Tema muusika tähendas kõige võimsamat karjet, mida on võimalik teha inimese häälega..., see tundub kajana, mida ma olen kogu aeg kuulnud.“

Tähtsus muusika mõjutajana

Claptonit on nimetatud üheks kõige tähtsamaks ja mõjuvõimsamaks kitarristiks läbi aegade. Teda on kolm korda arvatud Rock and Roll Hall of Fame’i. Ta on valitud teiseks ajakirja „Rolling Stone“ tabelis „100 Greatest Guitarists of All Time“ ja neljandaks Gibson’i Top 50 Guitarists of All Time. Ajakirja „Guitarist“ eriväljaandes „Blues Guitar Heroes“ on ta samuti neljandal kohal. Ajakirja „Rolling Stone“ 2004. aastal valminud edetabelis „100 Greatest Artists of All Time“ paigutati Clapton kohale nr. 53.

Mõned kitarristid, kes on öelnud, et on mõjutatud Claptoni kitarrimängust: Slash (Guns n’ Roses), Allen Collins (Lynyrd Skynyrd), Richie Sambora (Bon Jovi), Stevie Ray Vaughan, Gary Moore, Duane Allman (Allman Brothers Band), Derek Trucks (Derek Trucks Band), Eddie Van Halen (VanHalen), Brian May (Queen),Tony Iommi (Black Sabbath), Lenny Kravitz, Ted Nugent, Orianthi (Alice Cooper band), Vince Gill, Brad Paisley, Jonny Buckland (Coldplay), Joe Don Rooney (Rascal Flats), Alex Lifeson (Rush), Jonny Lang, John Mayer (John Mayer Trio), Joe Satriani, Joe Bonamassa, Davy Knowles (Back Door Slam), Lindsay Ell, Neal Schon ja Mark Knopfler (Dire Straits).

Kitarrid

Claptoni kitarride valik on sama väljapaistev nagu ta ise. Ühes reas Hank Marvini (The Shadows), The Beatlesi ja Jimi Hendrixiga on ka Claptonil suur teene elektrikitarri populariseerimisel. Yardbirdsis mängis ta Fender Telecaster ja Fender Jazzmaster mudelitega, samuti Gretsch 6120 ja 1964 aasta kirsipunase Gibson ES-335. Alates 1965. aasta keskelt algas periood, kus ta kasutas ainult Gibson Les Paul’i, mille oli ostnud ühest kasutatud asjade poest Londonis. Claptoni selgitusel oli tegemist ilmselt 1960. aasta mudeliga, sest pillil oli saleda profiiliga kael, nagu siis oli kombeks. Creami alguspäevadel varastati Claptoni esimene Les Paul Standard. Ta ostis Andy Summersilt (The Police) täpselt analoogse pilli ja jätkas sellega, kuni 1967. aastal sai endale 1964. aasta Gibson SG. Enne Creami esimest USA tuuri värviti Claptoni SG, Bruce Fender VI ja Baker’i trummikomplekt üle. Tegemist oli psühhedeelse disainiga, mille autoriks oli visuaalse kunsti kollektiiv nimega „The Fool“. (Samad mehed värvisid üle ka John Lennoni Rolls Royce). 1968. aastal ostis Clapton Gibson Firebird mudeli ja hakkas uuesti kasutama ka oma ES-335't. Viimasel neist kujunes muljetavaldav karjäär. Nimelt mängis ta sellega Creami viimasel kontserdil 1968. aasta novembris, seejärel Blind Faithi ajajärgul. Ta kasutas kitarri laulus „Hard Times“ plaadil „Journeyman“. Musitseeris sellega Hyde Park’i kontserdil 1996. aastal. Veel kasutas ta sedasama pilli LP „From the Cradle“ lindistussessioonil ja tuuril 1994 – 1995. 2004. aastal müüdi seesama Gibson ES-335 oksjonil 847 500 US$ eest. Hiljem valmistas Gibson limiteeritult 250 tk mudelit „Crossroads 335“, mis olid selle kitarri täpsed koopiad. Gibson ES-335 oli alles teine elektrikitarr, mille Clapton oli endale ostnud.

Juulis 1968 andis Clapton oma Gibson SG (The Fool) George Harrisonile. Sama kitarriga mängis Clapton septembris sisse stuudiolindistuse Harrison'i loole „While My Guitar Gently Weeps“. Hiljem leidis pill tee Harrisoni sõbra Jackie Lomaxi kätte, kes omakorda müüs selle Todd Rundgreni nimelisele muusikule 500 US$ eest 1972 aastal. Viimane restaureeris instrumendi ja andis pillile hüüdnime „Sunny“ loo „Sunshine of Your Love“ auks. 2000. aastal jõudis SG oksjonile, kus müüdi erakogusse 150 000 US$ eest. Kui üks pill vääriks kohta Rock and Roll Kuulsuse Kojas, siis on see just Claptoni Gibson SG „The Fool“. 1969. aasta Blind Faithi kontserdil Hyde Park’is Londonis kasutas Clapton Fender eritellimuse Telecasterit, millele oli sobitatud „Brownie“ kael. Sama aasta teisel poolel läks aga Clapton üle Fender Stratocasterile. Clapton on öelnud: „Mul oli palju eeskujusid, et hakata mängima Stratiga. Esiteks Buddy Holly ja Buddy Guy. Ka Hank Marvin, kes oli kuulus kogu Inglismaal ja kasutas samasugust kitarri, kuigi tema muusikastiil polnud just minu lemmik. Sama pilliga hakkas mängima ka Steve Winwood ja ma mõtlesin, et kui tema saab sellega hakkama, siis saan ka mina.“ Esimene neist, mis oli kasutuses ka LP „Eric Clapton“ salvestamisel oli „Brownie“ ja 1974. aastal asendas seda Claptoni kõige kuulsam pill „Blackie“. Novembris 1970 oli Clapton ostnud korraga kuus Fender Stratocaserit. Hiljem andis ta neist kolm pilli George Harrisonile, Steve Winwoodile ja Pete Townshendile.

Clapton ja "Blackie" 1978 aastal

Ülejäänud kolmest koostas Clapton „Blackie“, kasutades igast pillist parimaid osi. See kitarr oli ta lemmik lavapill kuni 1985. aastani. Esimest korda kasutas mees seda instrumenti 13. jaanuaril 1973 Rainbow kontserdil. Clapton kutsus ise seda 1956/57 aasta Fender Srati „segavereliseks krantsiks“. 2004. aasta 24. juunil müüdi „Blackie“ Christie oksjonil 959 500 US$ eest (maailmarekord pillimüügi eest). Üldse müüdi sellel oksjonil 88 kitarri, kogusummas 7 438 624 US$. Rahaga läks Crossroads Centre nimelisele fondile. „Brownie“ on praegu välja pandud Experience Music Projectis Seattles. Fender on sellest ajast tootnud 275 „Blackie“ täpset koopiat, arvestades igat pisidetaili kuni selleni, et komplekti kuulub ka „Duck Broothers“ pillikohver. Ning kitarri on töödeldud Fender „Relic“ protsessi käigus nii, et tegu oleks nagu pikaajalise kasutamise tagajärjel kulunud pilliga. Kitarri esitleti Claptonile enne selle müükilaskmist ja kolme neist kasutas ta ka 17. mail 2006 Royal Albert Halli kontserdil.

Claptoni kitarr Hard Rock Cafe's

1981 aastal kinkis esimese pillimehena Clapton enda poolt signeeritud Fender Lead II kitarri Hard Rock Cafe’le. See on paigutatud tema lemmik istekoha juurde kohvikus. Samas kohvikus võib näha ka Pete Townshendi Gibson Les Paul’i. Nii sai alguse hea turundusnipp muusiktele.

1988. aastal lasi Fender Claptoni auks välja tema nimelise signeeritud mudeli Eric Clapton Stratocaster, millele järgnes Yngwie Malmsteen Stratocaster. Need kaks mudelit olid esimesed seeriast. Sellest ajast saadik on seerias järgnenud selliste meeste nagu Rory Gallagheri, Mark Knopfleri, Jeff Becki, Stevie Ray Vaughani ning Buddy Guy nimelised pillid. Clapton kasutab oma kitarridel Ernie Ball Slinky ja Super Slinky keeli mõõtudega .10 kuni .46. Claptoni auks on tootnud kitarre ka Ameerika firma C.F. Martin & Company. Neid on lastud välja mitu signeeritud mudelit 000-numbriga. Esimene neist oli 1995. aasta limiteeritud väljalase 000-42 EC, mida toodeti 461 tükki. 2007. aasta detsembrini oli välja antud seitse EC mudelit. Claptoni 1939 000-42EC , millega ta mängis albumil „Unplugged“, müüdi 791 500 US$ eest. Ka praegusel ajal kasutab Clapton mudelit 000-ECHF Martin.

1999. aastal pani Clapton mõned kitarrid oma kollektsioonist oksjonile ja tulu müügist oli üle 5 miljoni US$, millega ta sai edasi toetada enda asutatud Crossroads Centre projekti (1997) Antigual. See on raviasutus, kus saavad abi alkoholi ja uimastisõltlased. Järgmine oksjon kuulutati välja 24. juunil 2004. Siin olid müügis Claptoni Creami aegsed pillid ja mõned kuulsad sõbrad lisasid omad kitarrid. Claptoni akustiline kitarr Lowden müüdi näiteks hinnaga 41 825 US$. Kogu tulu kokku oli, nagu ka eespool mainitud, märkimisväärsed 7 438 624 US$. 2011. aastal korraldas mees järjekordse oksjoni, et koguda jälle raha Crossroads Centre heaks. Üks pillidest mille ta müüki pani, oli kasutuses olnud Creami 2005. aasta taasühinemis kontsertidel. Müügis olid veel Derek and the Dominos aegsed 1970. aasta kõlarid, 1984. aasta kõlakojaga Gibson ja tema „Blackie“ koopia. Maha müüdi ka Versace ülikond, mida Clapton oli kandnud 1990 aasta Royal Alber Halli kontserdil. Jällegi toetasid oksjonit ka sõbrad, teiste seas Jeff Beck, J.J.Cale ja Joe Bonamassa oma kitarridega. Tulu oli 2 150 000 US$.

Woman tone

„Woman tone“ (naise toon) on mitteametlik termin, mida Clapton kasutas oma erilise kitarrikõla kohta 1960. aastate teises pooles. Kõla saavutas ta kasutades Gibson SG (koos Humbucker helipeadega) kitarri ja Marshall võimendust. See oli ülevõimendatud sound, kuid kõlas samas tuhmilt. Kõla iseloomustas üsna suur moonutus (saadi kätte kasutades fuzzi), olles samas sordiini all. See oli päris suur kontrast võrreldes teiste kitarristidega sellest ajast, kes kasutasid säravat ja tinisevat kõla. Paljud pillimehed proovisid seda kõla jäljendada, tavaliselt eduta, sest Claptoni mängutehnika ja toon olid omavahel tugevalt seotud. Mõned helitehnikud proovisid kopeerida Claptoni soundi nii, et võimenduse helitugevus oli keeratud põhja, samas kitarri tooninupp oli keeratud nulli või ainult esimesele astmele. Vahest parim näide „woman tone“ kohta on Claptoni mängitud kitarririff laulus „Sunshine of Your Love“. Clapton selgitas ise seda kõla nii, et Gibsoni tooni kontrollnupud olid kõik maha keeratud, sisselülitatud oli kitarrikaelale lähim helipea ja helitugevus oli täiesti põhjas, saavutades põhjaliku moonutuse. Võimenduse kõrgete-, kesk- ja madalate toonide nupud, olid samuti lõpus. Mõned „woman tone“ versioonid kaasasid ka Claptoni wah-wah pedaali.

Koostööd ja muud tegemised meedias

Clapton on tihe külaline teiste muusikute plaatidel. Näiteks mängib ta soolokitarri ja süntesaatorit Roger Watersi debüütalbumil „The Pros and Cons of Hitch Hiking“. Üksikute lugude peal on ta mänginud väga paljude artistide plaatidel: Toots & the Maytals (album „True Love“) lugu „Pressure Drop“; Paul Brady (album „Back to the Centre“) lugu „Deep in Your Heart“; Sheryl Crow (album „Hits and Rarities“) lugu „Run, Baby, Run“. Frank Zappa albumil „We’re Only In It for the Money“ kordab ta fraasi „Are you hung up?“. Dire Straitsi albumil „Brothers in Arms“ tänatakse teda selle eest, et laenas Mark Knopflerile ühte oma kitarri. Ta on olnud külaline kõigi nelja biitli sooloalbumitel, eriti tihti aga George Harrisoni plaatidel. Richie Sambora albumil „Strange In This Town“ teeb ta kaasa loos „Mr. Bluesman“, mis ongi pühendatud temale.

Clapton osales 1985. aastal heategevuskontserdil Live Aid Philadelphias koos Phil Collinsi, Tim Renwicki, Chris Staintoni, Jamie Oldakeri, Marcy Levy, Shaun Murphy, ja Donald 'Duck' Dunniga. 1988. aastal esines ta koos Dire Straitsi ja Elton Johniga Nelson Mandela 70-aasta sünnipäeva kontserdil Wembley Staadionil ja Prince’s Trust rock-galal Royal Alber Hall’is. 30. juunil 1990 esines ta jälle koos Dire Straitsi ja Elton Johniga Knebworthis Nordoff-Robbinsi heategevuskontserdil. 12. septembril 1996 esines Clapton koos Greg Phillinganesi, Nathan Easti ja Steve Gaddiga Armani peol New Yorgis. Erikülalisena astus siin üles Sheryl Crow loos „Tearing Us Apart“ plaadilt „August“, mida esmakordselt oli esitanud Tina Turner 1986. aasta Prince’s Trust All-Star Rock Show’l Clapton on esinenud ka filmides. The Who rock-ooperi „Tommy“ filmiversioonis mängib ta preestri osa. Filmis „Blues Brothers 2000“ on ta üks bändist Louisiana Gator Boys. Eric Claptonit võrreldi Jumalaga telesarja „That ’70s Show“ teise hooaja ühes osas alapealkirjaga „Holy Crap!“, kui tegelased Eric Forman ja Steve Hyde palusid oma kirikuõpetajal joonistada Jumala pildi. 2010. aastal astus Clapton üles T-Mobile reklaamis, kirjeldades MyTouch Fender mobiiltelefoni. Top Gear 19 hooaja neljandas episoodis tegi ta sõidu uue Kia Cee’diga.

Eraelu

Poliitilised vaated

Toetusavaldused

Clapton on Countryside Alliance (Maapiirkondade Liit) toetaja. Ta on mänginud kontsertidel, et aidata koguda raha organisatsioonile ning avalikult teatanud oma vastuseisust Leiboristide partei soovile keelustada rebasejaht Suurbritannias 2004. aasta jahiseadusega. Tema kõneisik on öelnud järgmiselt:“ Eric toetab Countryside Alliance’i. Ta küll ei küti ise, kuid peab lugu sellistest maalähedastest tegevustest, nagu kalapüük ja ulukijaht. Ta toetab Alliance’i soovi rebasejahti mitte keelustada ja ta ei toeta riigi sekkumist inimeste erajahipidamisse.“ 2008. aastal kinkis ta laulu mittetulundus organisatsioonile „Aid Still Required“, mis lasi välja kogumik-CD , et toetada Kagu-Aasia ülesehitust 2004. aasta tsunami tagajärgedest.

Lahkarvamused immigratsiooni küsimustes

5. augustil 1976 esines Clapton Birminghamis. Ta rääkis laval oma nägemusest immigratsiooni suurendamisest ja kutsus sellega esile kärarikka ning pikale veninud diskussiooni. Olles ise silmnähtavalt napsitanud, teatas Clapton oma toetusest vastuolulisele poliitikule Enoch Powellile ja kuulutas, et Britanniast on saamas „must koloonia“. Ta ütles:“ Ma arvan, et Enochil on õigus, me peaksime nad kõik tagasi saatma. Viskame välismaalased välja! Hoiame Britannia valge!" Viimane fraas oli British National Front’i hüüdlause. See intsident ja sama-aegselt toimunud sarnased väljaütlemised David Bowieilt ning natslikud kõnekujundid Sid Viciousi (Sex Pistols) ja Siouxsie Sioux’i (The Banshees) poolt olid peamisteks katalüsaatoriteks, et 30. aprillil 1978 toimus üritus nimega Rock Against Racism. Vastuseks nendele Claptoni väljaütlemistele avaldas rock-fotograaf Red Saunders avaliku kirja NME’s, Melody Makeris, Soundis ja Socialist Workeris. Seal võis lugeda:“ No mida Eric... tunnista, et pool sinu muusikast on mustade muusika. Sa oled rock-muusika suurim kolonist“ ja lõpus oli kirjutatud nii:“PS. Kes tappis šerifi? Pagan võtku, kindlasti polnud see sina“

Intervjuus ajakirjale „Sounds“ oktoobris 1976 rääkis Clapton järgmist: „Arvasin, et see on vägagi aktuaalne. Kuigi ma ei tea eriti palju poliitikast. Ma isegi ei tea kas see on halb või hea, kui ta (Enoch Powell) saab peaministriks. Tegelikult ei tea ma isegi seda, kes on praegu peaminister. Ma ei mõista, mis mulle tollel õhtul sisse läks. See oleks nagu Monty Pythoni sketš. Laval mängis rockbänd oma lugusid ja järsku hakkas laulja rääkima poliitikast. See oli väga rumal. Inimesed, kes olid maksnud pileti eest, pidid seal istuma ja kuulama seda hullumeelse möla ning kindlasti mõtles bänd samal ajal „oh sa poiss...““ Ajakirjale „Uncut“ ütles Clapton 2004. aastal, et Powell oli erakordselt vapper ja et tema tunded selles asjas ei ole muutunud, sest UK endiselt „...kutsub neid inimesi odava tööjõuna ning paneb nad siis elama getodesse“. Intervjuus nädalalehele „Scotland on Sunday“ ütles Clapton: „Ma pole kindlasti rassist. See on rumal arusaam.“

Varaline jõukus

2010. aasta „Surrey Life Magazine“ avaldas artikli paikkonna rikkamatest inimestest. Eric Clapton oli nende nimekirjas kohal nr. 22. Tema varanduse suuruseks hinnati 125 miljonit £. Siia olid sisse arvatud nii kinnisvara, kui ka sissetulekud. Varade hulka loeti tema muusikakataloog, tuuride sissetulekud ja talle kuuluv Marshbrook Holding Company (mis oli sisse toonud 110 miljonit £ alates 1989. aastast). Claptonil on ka luksusjaht „Va Bene“ mille ta ostis Bernie Ecclestone käest 9 miljoni naela eest. 2003. aastal oli Clapton omandanud 50% härrasmeeste riideid müüvast firmast Cordings Piccadilly. Tollel ajal püüdis firma omanik Noll Uloth päästa poodi sulgemise eest ja talle tuli mõte „helistada oma kõige paremale kliendile ja rääkida oma murest“. Ta sai kontakti Claptoniga ja mõne minutiga oli asi otsustatud. Clapton oli vastanud, et ei saa sellel lasta juhtuda. 2012. aastal ostis mees endale tellimise järgi tehtud Ferrari SP12 EC. See on tehtud Ferrari 458 Italia baasil ja väljanägemiselt on Ferrari 512 (Claptoni lemmikauto) moodi.

Clapton ja jalgpall

Tõelise inglasena tunneb ka Clapton huvi jalgpalli vastu. 1982. aastal esines ta kontserdil, mis oli pühendatud „West Bromwich Albion“ nimelise klubi mängijale John Wile’le, mehe lahkumismängu puhul. Erinevad allikad on tihti väitnud, et Clapton oli Albioni toetaja. Seda tõsiasja toetab ka foto albumi „Backless“ kaanel, kus Clapton istub kaela ümber fännisall ja tagakaanel on see sall hästi nähtavalt kirjaga „ALBION“. Umbes sellel ajal oli kuulda, et klubi lükkas tagasi Claptoni pakkumise investeerida klubisse. Hiljem on ta hakanud rohkem huvi tundma „Chelsea“ mängude vastu. Oma autobiograafias kirjeldab ta põgusalt oma tundeid 2006. aasta finaalmatši kohta ja sellest melust, kui Itaalia võitis Prantsusmaad. Clapton andis oma bändiga just mängule järgnenud päeval kontserdi Veronas Itaalias.

Autasud ja aunimetused

Aasta	Autasu / Tunnustus
1983	Hõbedast Noodivõti Kenti prinsess Michaelilt väljapaistva osa eest Briti muusikas
1985	Autasustati BAFTA poolt parima originaal muusika eest filmis "Edge of Darkness" koos Michael Kameniga
1993	"Tears In Heaven" võitis kolm Grammyt kategooriates "Aasta laul", "Aasta salvestus" ja "Parim laul meesartisti esituses" . Clapton võitis veel kategooriates "Aasta album", "Parim rock-vokaal" albumi "Unplugged" eest ja "Parim rock laul" "Layla" eest
1994	Autasustati OBE ordeniga teenete eest muusikas
2000	Kolmas kord Rock and Roll Hall of Fame'i, seekord sooloartistina. Enne seda on arvatud ansamblite Cream ja The Yardbirds liikmena
2004	Esitati CBE ordenile ja sai autasu kätte Tema Kõrgus Printsessilt Buckinghami Palees uue aasta peo aukülaliste hulgas
2006	Autasustati Grammyga elutöö eest ansambli Cream liikmena

Diskograafia

Stuudioalbumid

• Eric Clapton (1970)
• 461 Ocean Boulevard (1974)
• There's One in Every Crowd (1975)
• No Reason to Cry (1976)
• "Slowhand" (1977)
• Backless (1978)
• Another Ticket (1981)
• Money and Cigarettes (1983)
• Behind the Sun (1985)
• August (1986)
• Journeyman (1989)
• From the Cradle (1994)
• Pilgrim (1998)
• Riding with the King (with B.B. King) (2000)
• Reptile (2001)
• Me and Mr. Johnson (2004)
• Sessions for Robert J (2004)
• Back Home (2005)
• The Road to Escondido (with JJ Cale) (2006)
• Clapton (2010)
• Old Sock (2013)

Live-albumid

• Eric Clapton's Rainbow Concert (1973)
• E.C. Was Here (1975)
• Just One Night (1980)
• Time Pieces Vol II Live in the Seventies (1983)
• 24 Nights (1991)
• Unplugged (1992)
• Crossroads 2: Live in the Seventies (1996)
• One More Car, One More Rider (2002)
• Live from Madison Square Garden (with Steve Winwood) (2009)
• Play the Blues Live from Jazz at Lincoln Center (with Wynton Marsalis) (2011)

Kogumikud

• The History of Eric Clapton (1972)
• Eric Clapton at His Best (1972)
• Clapton (1973)
• Time Pieces: Best Of Eric Clapton (1982)
• Backtrackin' (1984)
• Too Much Monkey Business (1984)
• The Cream of Eric Clapton (1987)
• Crossroads (1988)
• The Cream of Clapton (1995)
• The Blues (1999)
• Clapton Chronicles: The Best of Eric Clapton (1999)
• Eric Clapton & The Yardbirds: The Early Years (2004)
• Complete Clapton (2007)

Eric Claptoni muusika filmides ja televisioonis

• Mean Streets (1973) – "I Looked Away"
• Private Lessons (1981 film) (1981) – "Next Time You See Her"
• Purple Haze (1983) – "I Feel Free"
• The Hit (1984) – kirjutas partituuri
• Miami Vice (1984–1989) – Neli laulu, mida kasutati viie hooaja jooksul: "Wonderful Tonight", "Knock On Wood", "She's Waiting" ja "Layla"
• Back to the Future (1985) – "Heaven Is One Step Away"
• Edge of Darkness (1985) – Kogu filmi muusika
• The Color of Money (1986) – "It's In The Way That You Use It"
• SpaceCamp (1986 film) – "Forever Man" kõlas kui Tate Donovani tegelaskuju saabus Space Campi
• Saksa autotootja Opel ja Vauxhall Suurbritannias kasutas kitarririffi Claptoni Laylast reklaamikampaanias 1987–95.
• Lethal Weapon (1987) – Kogu filmi muusika koos Michael Kameniga.
• 1969 (film) (1988) - "White Room".
• Lethal Weapon 2 (1989) – "Knockin' On Heaven's Door"
• Communion (1989) - Clapton kirjutas partituuri
• Goodfellas (1990) – "Layla" ja "Sunshine of Your Love"
• Rush (1991) – Clapton kirjutas partituuri
• Wayne's World (1992) – "Loving your Loving"
• Peter's Friends (1992) – "Give Me Strength"
• Lethal Weapon 3 (1992) – Clapton tegi koostööd partituuriga ja esitas laulu "It's Probably Me" koos Stingi ja "Runaway Train" koos Elton Johniga.
• True Lies (1994) – "Sunshine of Your Love"
• The Simpsons episoodis "Mother Simpson" (1995) – "Sunshine of Your Love"
• Twister (1996) – "Motherless Child"
• Phenomenon (1996) – "Change the World"
• The Van (1996) – kogu filmi muusika
• Happy Gilmore (1996) – "Wonderful Tonight"
• Nil By Mouth (1997) – Clapton kirjutas partituuri
• Patch Adams (1998) – "Let It Rain"
• Lethal Weapon 4 (1998) – "Pilgrim"
• City of Angels (1998) – "Further On Up The Road"
• Buffy the Vampire Slayer episoodides "Band Candy" ja "Forever" (1998) – "Tales of Brave Ulysses"
• Runaway Bride (1999) – "Blue Eyes Blue"
• The Story of Us (1999) – "(I) Get Lost" (kõlab mitu korda)
• Friends episoodis "The One with the Proposal, osa 2" (2000) – "Wonderful Tonight"
• Dancing At The Blue Iguana (2000) – "River of Tears"
• A Knight's Tale (2001) – "Further On Up The Road"
• Blow (2001) – "Strange Brew"
• Friends episoodis "The One Where Rachel Has a Baby, osa 2" (2002) – "River of Tears"
• Futurama episoodis "The 30% Iron Chef" (2002) – "Sunshine of Your Love"
• The Sopranos episoodis "Whitecaps" (2002) – Tony Soprano kuulab "Layla’t“
• School of Rock (2003) – "Sunshine of Your Love"
• Starsky & Hutch (2004) – "Cocaine"
• Anger Management (2004) – "Strange Brew"
• Fahrenheit 9/11 (2004) – "Cocaine"
• Bad News Bears (2005) – "Cocaine"
• Lords of Dogtown (2005) – "Strange Brew"
• Lord of War (2005) – "Cocaine"
• United States of Tara episoodis – "Cocaine"
• Community episoodis – "Layla"
• The Good Guys episoodis Silvio's Way – "Layla"
• Due Date (2010) – "White Room"
• Shameless (U.S. TV seeriad) (2011) – "White Room"
• Men in Black III (2012) - "Strange Brew"

Kirjandus

• Eric Clapton, "Autobiograafia". Inglise keelest tõlkinud Siiri Sau. Olion, Tallinn 2009, 352 lk ISBN 9985-66-586-2
• Owen Bailey, "Blues Guitar Heroes". Future Publishing Ltd UK 2013 258 lk ISBN 1-858706-13-0
• "100 Guitar Heroes". Future Publishing Ltd UK 2013 258 lk ISBN 1-858706-12-2
• Valter Ojakäär, "Popmuusikast". Eesti Raamat, Tallinn 1978 425 lk

Välislingid

• EC ametlik koduleht
• EC Fänniklubi ajakiri
• diskograafia - MusicBrainz
• EC Internet Movie Database
• teosed Eric Claptonist ja Claptonilt
• uudised EC (The Guardian)
• uudised EC (The New York Times)