Paul McCartney

Allikas: Vikipeedia
Paul McCartney
Paul McCartney esinemisel Bartonis 2010. aastal
Paul McCartney esinemisel Bartonis 2010. aastal
Info
Sünninimi James Paul McCartney
Sündinud 18. juuni 1942 (71-aastane)
Liverpool, Inglismaa
Stiil(id) Rock, pop, klassikaline, elektrooniline
Amet(id) muusik, laulukirjutaja, muusika- ja filmiprodutsent, ärimees
Tegev 1957–
Plaadifirma(d) Hear Music, Apple Records, Parlophone Records, Capitol Records, Columbia Records, Concord Music, EMI, One Little Indian, Vee-Jay
Seotud artistid The Quarrymen, The Beatles, Wings, The Fireman, Linda McCartney, Denny Laine
Veebileht www.paulmccartney.com

James Paul McCartney (sündinud 18. juunil 1942) on Suurbritannia muusik ja helilooja, kes sai tuntuks ansambli The Beatles liikmena.

McCartneyt peetakse 20. sajandi suurimaks muusikuks ja popmuusika ajaloo edukaimaks heliloojaks. Ameerika Ühendriikide singlite edetabeli esikohal on ta figureerinud kokku 29 korral: 20 korda The Beatlesi liikmena, ülejäänud korrad kas ansambli The Wings liikme või sooloartistina. Kokku on McCartney (kaas-)kirjutanud üle 50 laulu, mis on jõudnud singlimüügi edetabeli esikohale (erinevate esitajate poolt, sageli samade lugude erinevate töötlustega) ja üle 100 laulu, mis on jõudnud esikümnesse. Muusikuna on ta võrdselt tunnustatud nii laulja, bassimängija, kitarristi, klaverimängija kui ka trummarina.

John Lennon ja McCartney olid peamised biitlite laulude autorid. Paljusid McCartney lugusid, nt. "Hey Jude", "Eleanor Rigby", "Yesterday" ja "Let It Be", on peetud parimateks muusikapaladeks popmuusika ajaloos. Tema kirjutatud "Helter Skelter"'it loetakse mõningates ringkondades esimeseks heavy metal lauluks.

McCartney karjäär on olnud edukas ka peale biitlite laialiminekut, jõudes Suurbritannia ja Ameerika Ühendriikide edetabelitesse ligi 30 looga, nende hulgas näiteks "Maybe I'm Amazed", "Live and Let Die", "Pipes of Peace", "Band on the Run", "Silly Love Songs" ja Stevie Wonderiga kahasse lauldud "Ebony and Ivory".

Viimasel ajal on ajakirjanduses avaldatud arvamust, nagu oleks McCartney vanaks ning ajast maha jäänud. Sellest hoolimata on ta praegugi peaaegu sama populaarne, nagu ta viimased 35 aastat on olnud. Lisaks muusikukarjäärile on ta tegev ka kunstniku ning ühiskondliku aktivistina, võideldes taimetoitluse ja maamiinide keelustamise eest.

Lapsepõlv[muuda | redigeeri lähteteksti]

McCartney sündis 18. juunil 1942 Waltoni Haiglas Liverpoolis. Ansambli Beatles biograafi Bob Spitzi sõnade kohaselt oli tema ema Mary McCartney (neiupõlvenimega Mohin) samas haiglas 12 aastat varem omandanud õe kutse.[1] Tema isa James "Jim" McCartney oli Teise maailmasõja ajal vabatahtlik tuletõrjuja ega viibinud seetõttu poja sünni juures.[1] Paulil on üks vend Mike McGear, sündinud 7. jaanuaril 1944. Kuna ema oli katoliiklane, ristiti mõlemad pojad katoliku usu kommete järgi. Biograaf Barry Milesi sõnul "ei mänginud religioon nende kasvatuses mingit rolli", kuna isa Jim oli endisest protestandist agnostik.[2]

Paul McCartney lapsepõlvekodu 20 Forthlin Road on tänapäeval muutunud turismiatraktsiooniks.

McCartney läks 1947. aastal Stockton Wood Roadi algkooli ja 1952. aastal Joseph Williamsi põhikooli,[3] kus ta 1953. aastal sooritas 11-pluss eksami ja pääses sellega Liverpooli Instituuti. Tol korral läbis selle eksami ainult neli õpilast 90-st.[4] Paul kohtus George Harrisoniga 1954, kui sõitis kodust Speke äärelinnas bussiga Liverpooli Instituuti.[5] Harisson oli samuti eksamid läbinud ja sai seega minna humanitaargümnaasiumi, mitte tava keskkooli (secondary modern school), kus käis enamus õpilasi kuni tööealiseks saamiseni.[6]

McCartneyd kolisid 1955. aastal Allertoni, aadressile 20 Forthlin Road, kuhu pere 1964. aastani elama jäi.[7] Paul oli oma perekonnas esimene, kes autot omas. Tema ema töötas ämmaemandana ja sõitis tööle jalgrattaga. Paul kirjeldab ühe varase mälestusena olukorda, kus ema lahkus " umbes kell kolm hommikul ja tänavaid kattis paks lumi".[8] Tema ema suri 31. oktoobril 1956. aastal embolismi tõttu, mis oli tekkinud peale mastektoomiat rinnavähi leviku peatamiseks.[9] Ema kaotus oli hiljem ühendavaks teguriks tema ja John Lennoni vahel, kelle ema Julia suri, kui ta oli 17. aastane.[10]

McCartney isa mängis trompetit ja klaverit, juhtis 1920. aastatel isegi Jim Mac's Jazz Band'i ning julgustas poega muusikaga tegelema. Tal oli elutoas North End'i Muusikapoest ostetud Epsteini pianiino.[11] Tema isa Joe McCartney mängis Es tuubat.[12] Jim McCartney juhtis tähelepanu raadios mängivate laulude bassiga lõikudele ja viis oma poja kohalike brass-bändide kontserditele.[13] Ta kinkis pojale 14. sünnipäevaks nikkelkattega trompeti,[14] kuid kui rock'n'roll Radio Luxembourg-is populaarseks muutus,[15] vahetas Paul selle 15 naela maksva Framus Zenith (model 17) akustilise kitarri vastu, sest "trompet suus" oleks keeruline laulda.[14] Ta kirjutas Zenithil oma esimese laulu "I Lost My Little Girl" ja klaveril ühe oma varajase viisi, milles sai "When I'm Sixty-Four". Vaatamata isa soovitusele võttis Paul ainult mõned klaveritunnid ja eelistas õppida "kuulmise järgi".[11] Teda mõjutas tugevalt Ameerika Rütm ja bluus ja ta on nimetanud Little Richardit oma kooliaegseks iidoliks. Esimest korda esines ta avalikult Butlins'i puhkelaagri talendivõistlusel ja esitas laulu "Long Tall Sally".[16]

Muusikaline karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

The Quarrymen (1957–1960)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis The Quarrymen

McCartney kohtus Lennoni ja tema bändi The Quarrymen-iga Wooltoni Püha Peetri kiriku festivalil 6. juulil 1957.[17] Üsna pea liitus ta bändiga ja tal tekkis Lennoniga lähedane tööalane suhe. Harrison liitus 1958. aastal kitaristine ja Lennoni sõber kunstikoolist Stuart Sutcliffe liitus basskitaristina 1960. aastal.[18] Beatlesi ajaloolase Mark Lewisohni sõnul olid nad 1960. aasta maiks proovinud erinevaid nimesid muuhulgas "Johnny and the Moondogs" ja "The Silver Beetles". Viimase nime all olid nad Johnny Gentle soojendusbändina ka Šotimaal tuuritanud.[19] "The Beatles" võeti kasutusele 1960. aasta augusti keskpaigas ja trummar Pete Best värvati esimeseks hiljem viieks kujunenud etteasteks Hamburgis Saksamaal.[20]

The Beatles (1960–1970)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Paul McCartney (vasakpoolseim), George Harrison ja John Lennon 1964. aastal
Next.svg Pikemalt artiklis The Beatles

Alates 1960. aasta augustist esindas Beatlesit Allan Williamsi kes korraldas neile kahe aasta jooksul korduvalt esinemisi Hamburgis Bruno Koschmideri klubides Indra ja Kaiserkeller ning Liverpoolis olles The Cavern Clubis.[21]Sutcliffe lahkus bändist 1961. aastal ja McCartney hakkas vastumeelselt basskitarristiks.[22][23] Hamburgis olles salvestas The Beatles esmakordselt muusika, mis avaldati: nad olid Tony Sheridani singli "My Bonnie" salvestamisel taustabändiks.[24] See salvestis tõi nad hiljem Brian Epsteini huviorbiiti. Epsteinist sai nende mänedžer 1962. aasta jaanuaris ja temast sai üks olulisemaid figuure The Beatlesi arengu ja kommertsedu taga.[25] Sama aasta mais hankis Epstein neile lepingu plaadi salvestamiseks Parlophonega.[26] Peale seda, kui Ringo Starr asendas Besti muutus The Beatles aastatel 1963 Ühendkuningriigis ja 1964 USA-s järjest populaarsemaks, sütitades "Beatlemaniana" tuntud hulluse.[27] McCartney sai Milesi sõnul hüüdnimeks "nunnu Beatle".[28] Aastal 1965 sai kõigist neist Briti impeeriumi ordu liige (MBE).[29]

The Beatles kasutas oma hiti "Yesterday" salvestamisel 1965. aastal keelpillikvartett ja see oli esimene kord kui nad kasutasid klassikalise muusika elemente oma loomingus.[30] Peale loo salvestamist võttis McCartney ühendust BBC Raadiofonilise Töökojaga Maida Vales Londonis ja küsis, kas oleks võimalik salvestada elektroonilist versiooni laulust, kuid ei jätkanud selle teostamist.[31] Kunstnik John Dunbari korterit külastades võttis McCartney kaasa helilinte, mida ta oli oma tollase tüdruksõbra Jane Asheri kodus valmistanud.[32] Lintidele oli miksitud mitmeid laule, muusikapalu ja McCartney enda kommentaare, millest Dick James oli tema jaoks demo teinud.[33] Mõjutatuna Ameerika avangardistlikust muusikust John Cagest, valmistas McCartney kasseti loope, salvestades Brenelli magnetofonil hääli, kitarrihelisid ja bongorütme ning erinevaid linte kokku lõikudes. Ta mängis linte tagurpidi, kiiremini või aeglasemalt, et saavutada soovitud effekte. Mõnesid neist kasutati hiljem The Beatlesi salvestistel, näiteks laulu "Tomorrow Never Knows" (1966) salvestamisel. Paul ise viitas lintidele kui "elektroonilistele sümfooniatele".[34]

Peale neli aastat peaaegu ilma vahedeta kestnud tuuritamist ja rohkem kui 1400 rahvusvahelist esinemist,[35] andis The Beatles oma viimase kontserdi oma USA tuuri lõpus 1966. aastal.[36]

Nad jätkasid oma loomingu salvestamist stuudios kuni laiali minekuni 1970. aastal ja sellest perioodist pärinevat loomingut peavad mõned kriitikud nende parimaks. Sellel ajal ilmusid innovatiivsed ja suure mõjuga albumid Revolver (1966), Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band (1967), The Beatles (1968) ja Abbey Road (1969).[37][38] Aastatel 1963 kuni 1970 andisbänd Ühendkuningriigis välja 22 singlit ja 12 kauamängivat, millest 17 singlit ja 11 kauamängivat tõusis tabelites esimesele kohale.[39] Bänd jõudis Ameerika Billboard Hot 100 tabeli tippu 20 korral ja salvestas 14 esikohale tõusnud albumit.[40] Lennoni ja McCartney partnerlus muusika kirjutamisel on üks kõrgemalt hinnatumaid 20. sajandil.[41][42] The Beatlesi hittlugudest on McCartney kirjutatud "Can't Buy Me Love" (1964), "Yesterday" (1965), "Paperback Writer" and "Eleanor Rigby" (1966), "Hello, Goodbye" (1967), "Hey Jude" (1968), "Get Back (1969)", "Let It Be" ja "The Long and Winding Road" (1970).[43][40]

McCartney abiellus 1969. aasta märtsis Linda Eastmaniga. Paar oli kohtunud 1967. aasta mais ja nende esimene ühine laps Mary, kellele pandi nimi Pauli kadunud ema järgi, sündis 1969. aasta augustis.[44] Oktoobris 1969 hakkasid levima kuulujutud, nagu oleks Paul McCartney autoõnnetuses surnud, kuid need lükati kiiresti ümber ja ajakirja Life novembri numbris oli lugu Paulist ja tema perekonnast pealkirjaga "Paul on endiselt meiega" ("Paul is Still With Us").[45]

The Wings (1970–1981)[muuda | redigeeri lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis The Wings
Paul McCartney "The Wings"-i kontserdil esinemas (1976).

Peale The Beatlesi laiali minekut 1970. aastal jätkas McCartney oma muusikukarjääri ja avaldas oma esimese sooloalbumi McCartney. Albumi väljapaistvaim lugu oli Lindale kirjutatud "Maybe I'm Amazed".[46] The Beatlesi biograaf Bill Harry kirjutab, et peale mõne üksiku volaakli Lindalt oli tegemist "ühe mehe albumiga, kus Paul mängis kõiki instrumente ise".[47] Paul avaldas 1971. aastal koos Lindaga albumi Ram, mis tõusis Ühendkuningriigi edetabelites esimeseks ja sisaldas nende kooskirjutatud USA-s esikohale tõusnud hitti "Uncle Albert/Admiral Halsey".[48] Samal aasta liitusid nendega endine The Moody Blues'i kittarist Denny Laine ja trummar Denny Seiwell, kellega koos moodustati bänd The Wings. Nende esimene album oli Wild Life. Septembris sündis McCartney'de teine laps, kes sai nime Linda vanaema auks nimeks Stella.[49][44][50]

2001-tänapäev[muuda | redigeeri lähteteksti]

McCartney kinnitas 5. juunil, et tema on 27. juulil toimuva 2012. aasta suveolümpiamängude avatseremoonia viimane esineja.[51]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Spitz 2005, lk. 75
  2. Miles 1997, lk. 4
  3. Beatle's schoolboy photo auction. BBC News, 16. august 2009. Kasutatud 4.06.2012. (Inglise keel)
  4. Miles 1997, lk. 9
  5. Spitz 2005, lk. 125
  6. Spitz 2005, lk. 82–83
  7. Harry 2002, lk. 340–341
  8. Miles 1997, lk. 6
  9. Miles 1997, lk. 20
  10. Miles 1997, lk. 31
  11. 11,0 11,1 Miles 1997, lk. 22
  12. Spitz 2005, lk. 71
  13. Miles 1997, lk. 23–24
  14. 14,0 14,1 Miles 1997, lk. 21
  15. Spitz 2005, lk. 86
  16. Harry 2002, lk. 509, 533–534
  17. Spitz 2005, lk. 96
  18. Lewisohn 1992, lk 18
  19. Lewisohn 1992, lk 18–22
  20. Lewisohn 1992, lk 17–25
  21. Lewisohn 1992, lk 21–25
  22. Miles 1997, lk. 74
  23. Gould 2007, lk. 89
  24. Spitz 2005, lk. 249–251
  25. Miles 1997, lk. 84–88
  26. Spitz 2005, lk. 330
  27. Lewisohn 1992, lk. 75, 88–94, 136–140
  28. Miles 1997, lk. 470
  29. Lewisohn 1992, lk. 180
  30. Gould 2007, lk. 278
  31. Miles 1997, lk. 207
  32. Miles 1997, lk. 218
  33. Miles 1997, lk. 217
  34. Miles 1997, lk. 219–220
  35. Gould 2007, lk. 347
  36. Miles 1997, lk.293–295
  37. Harry 2000, lk. 1–3, 107–109, 916–917, 969–979
  38. Levy 2005, lk. 8–11, 14–15, 28–29, 33
  39. Roberts 2005, lk. 54.
  40. 40,0 40,1 Lewisohn 1992, lk. 350–351
  41. Gould 2007, lk.8–9
  42. Spitz 2005, lk. 856
  43. Harry 2002, lk. 358–359, 410–411, 415–416, 508, 533
  44. 44,0 44,1 Sounes 2010, lk. 171–172, 245–248, 261
  45. Gould 2007, lk. 593–594
  46. Harry 2002, lk. 556
  47. Harry 2002, lk. 556–563
  48. Ingham 2009, lk. 105, 114–115
  49. Lewisohn 2002, lk. 7
  50. Harry 2002, lk. 515–516
  51. Sir Paul to end London 2012 opening ceremony. BBC News, 5. juuni 2012. Kasutatud 17.06.2012. (Inglise keel)

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

  • Jonathan Gould (2007). Can't Buy Me Love: The Beatles, Britain and America (Esimene pehmekaantega väljaanne). Three Rivers Press. ISBN 978-0-307-35338-2.
  • Bill Harry (2000a). The Beatles Encyclopedia: Revised and Updated. Virgin. ISBN 978-0-7535-0481-9
  • Bill Harry, (2002). The Paul McCartney Encyclopedia. Virgin. ISBN 978-0-7535-0716-2.
  • Chris Ingham (2009). The Rough Guide to The Beatles (3rd ed.). Rough Guides. ISBN 978-1-84836-525-4.
  • Joe Levy (toimetaja) (2005). Rolling Stone's 500 Greatest Albums of All Time (Esimene pehmekaantega väljaanne). Wenner Books. ISBN 978-1-932958-61-4.
  • Mark Lewisohn (toimetaja) (2002). Wingspan: Paul McCartney's Band on the Run. Little, Brown. ISBN 978-0-316-86032-1.
  • Barry Miles, (1997).Paul McCartney: Many Years From Now (1st Hardcover ed.). Henry Holt & Company. ISBN 978-0-8050-5248-0.
  • David Roberts (toimetaja) (2005). British Hit Singles & Albums (18 ed.). Guinness World Records Limited. ISBN 978-1-904994-00-8
  • Howard Sounes (2010). Fab: An Intimate Life of Paul McCartney. Da Capo Press. ISBN 978-0-306-81783-0.
  • Bob Spitz, (2005). The Beatles: The Biography. Little, Brown and Company. ISBN 978-0-316-80352-6.

Lisalugemist[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]