Erakond Eestimaa Rohelised

Allikas: Vikipeedia
Eestimaa Rohelised
Estonian Greens
Eesti erakond
Esimees Aleksander Laane
Asutatud 2006
Peakorter Tallinn
Ideoloogia Roheline ideoloogia, tsentrism
Koalitsioon ei ole parlamendis esindatud
Liikmete arv 1138 (10.09.2014)
Ajaleht Grüüne
Kodulehekülg roheline.erakond.ee
Ambox outdated serious.svg See artikkel vajab ajakohastamist.
Palun ajakohasta selle artikli sisu ning pärast ajakohastamist eemalda see märkus.

Erakond Eestimaa Rohelised on rohelisel ideoloogial põhinev Eesti erakond, mis asutati Tallinnas 25. novembril 2006. Erakonna moodustamisele eelnes Rohelise erakonna algatusgrupi töö.

Erakonna juhtkond[muuda | redigeeri lähteteksti]

Esimehe asemel on erakonnal eestkõnelejad. Algselt oli neid kolm: Valdur Lahtvee, Mikk Sarv ja Marek Strandberg. Nende seast valiti Marek Strandberg esimeseks eestkõnelejaks. Detsembris 2009 otsustas partei juhatus eestkõnelejate ringi laiendada, lisati Peeter Jalakas, Tanel Tammet, Dagmar Mattiisen ja Airi Hallik-Konnula. Juhatus otsustas muuta esimese eestkõneleja ameti eestkõnelejate seas roteeruvaks. Esimeseks eestkõnelejaks sai pärast seda otsust Peeter Jalakas.[1]

16. juunil 2007 toimus erakonna esimene korraline suurkogu. Senise 13-liikmelise juhatuse asemel valiti ametisse uus 19-liikmeline juhatus, kuhu kuulusid Marek Strandberg, Mikk Sarv, Aleksei Lotman, Valdur Lahtvee, Mart Jüssi, Gilleke Kopamees, Paul Tammert, Tanel Tammet, Agu Kivimägi, Maire Forsel, Marina Jannsen, Maret Merisaar, Katrin Idla, Andres Siplane, Jaan Tepp, Jüri Ginter, Ain Kabal, Anti Poolamets ja Ott Köstner. Esimeest otsustati mitte valida.

21. novembril 2009 Rapla Maavalitsuse saalis toimunud III korralisel üldkogul valiti erakonna juhatusse Mikk Sarv, Ott Köstner, Andrus Mäesepp, Riho Raassild, Valdur Lahtvee, Marek Strandberg, Mart Jüssi, Tanel Tammet, Peeter Jalakas, Dagmar Mattiisen, Airi Hallik-Konnula, Peep Tobreluts ja Elmer Joandi.

Aprillis 2010 tühistati Harju maakohtu otsusega 2009. aasta novembris toimunud üldkogu otsused ning seega ennistati erakonna eelmise juhatuse volitused.

Tallinnas toimunud üldkogul valiti 29. mail 2010 juhatusse Aleksander Laane, Rasmus Lahtvee, Aleksei Lotman, Tanel Ots, Terje Põvvat, Andres Siplane, Toomas Trapido, Jaan Vaabel ja Triin Veber. Detsembris 2010 lahkusid juhatusest omal soovil Terje Põvvat ja Andres Siplane. Jaanuaris 2011 said vastavalt viimase üldkogu hääletuse pingereale juhatuse liikmeteks Andre Zahharov ja Kai Künnis-Beres. Erakonna volikogu esimeheks on alates novembrist 2010 Peep Mardiste [2] 2011. aasta Riigikogu valimiste eel ja järel astusid erakonna juhatusest tagasi Toomas Trapido, Kai Künnis-Beres ja Aleksei Lotman. 2011. septembris toimunud erakonna üldkogul valiti erakonnale uus volikogu, kuid uue esimehe valimine lükati edasi.

26. novembril 2011 valiti erakonna esimeheks Aleksander Laane. Erakonnale valiti ka uus juhatus, kuhu kuuluvad Maigi Käige, Triin Veber, Andrei Gudim, Jaan Vaabel, Kalju Valdmann, Olev-Andres Tinn ja Aleksander Laane.[3]

1. jaanuaril 2014 lahkus erakonnast endine eestkõneleja Marek Strandberg.[4]

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

2007. aasta Riigikogu valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kampaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kampaanias pandi rõhku avalikele üritustele ning hoiduti lühikestest loosungitest.

Erakond kulutas valimiskampaaniale 2 499 960 krooni ja 13 senti.

Tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

2007. aasta Riigikogu valimistel kogus erakond 7,1 protsenti häältest ja sai kuus kohta XI Riigikogus. Neile kohtadele said Mart Jüssi, Valdur Lahtvee, Aleksei Lotman, Maret Merisaar, Marek Strandberg ja Toomas Trapido.

Koalitsiooniläbirääkimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Eesti Reformierakond kutsus roheliste delegatsiooni koalitsiooniläbirääkimistele. Nende osalusel koostati koalitsioonileping. Valitsusse pakuti rohelistele portfellita avaliku halduse ministri ametikohta, mis rohelisi ei huvitanud. [5] Läbirääkimiste lõppjärku rohelisi enam ei kaasatud ning nad jäid Andrus Ansipi teisest valitsusest välja.

Rohelise fraktsiooni töö[muuda | redigeeri lähteteksti]

Riigikogu rohelise fraktsiooni liikmed tegid tööd järgmistes korralistes komisjonides: Mart Jüssi - keskkonnakomisjoni esimees, Balti Assamblee delegatsiooni liige; Aleksei Lotman - maaelu komisjoni ase-esimees, Euroopa Liidu asjade komisjoni liige ja Euroopa Nõukogu Parlanemtaarse Assamblee Eesti delegatsiooni liige; Valdur Lahtvee - väliskomisjoni liige, fraktsiooni esimees; Marek Strandberg - majanduskomisjoni liige ja julgeolekuasutuste järelvalve erikomisjoni ase-esimees; Toomas Trapido - rahanduskomisjoni ja riigieelarve kontrolli erikomisjoni liige, OSCE Parlamentaarse Assamblee delegatsiooni liige; Maret Merisaar - sotsiaalkomisjoni ja korruptsioonivastase seaduse kohaldamise erikomisjoni liige.

Lisaks osalesid mitmed fraktsiooni liikmed Saarte ühenduse, kodanikuühenduste, Tiibeti jt toetusrühmades. Fraktsioon on teinud koostööd nii koalitsiooni kui opostsiooni kuuluvate fraktsioonidega hääletades eelkõige lähtuvalt eelnõude keskkonna-aspektist [6].

2011. aasta Riigikogu valimised[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kampaania[muuda | redigeeri lähteteksti]

2010. aasta novembris kogunenud erakonna volikogu võttis vastu avalduse, millega kutsuti erakonna nimekirjas kandideerima vabasid kandidaate, et murda poliitiliste arutelude seisakut Riigikogus. Valimiskampaania loosungiks kuulutati "On aeg!", ning eesmärgina sõnastati: "Terved inimesed tervel maal arvestavad üksteisega, loovad tegusa ja hooliva kogukonna ning moodustavad sidusa ja mitmekesise ühiskonna."

Kandidaadid[muuda | redigeeri lähteteksti]

2011. aasta Riigikogu valimistel kandideerisid roheliste nimekirja esikümnes Aleksei Lotman, Eerik-Niiles Kross, Marek Strandberg, Artur Talvik, Valdur Lahtvee, Pille Tomson, Peep Mardiste, Urmas Hallika, Triin Veber ja Heiki Valner.

Erakonna üleriikliku valimisnimekirja järjestamine leidis aset 15. jaanuaril toimunud kandidaatide koosolekul. Erakonnaliikmed ja erakonnavälised kandidaadid otsustati nimekirja paigutada vaheldumisi.[7]

Kokku oli üldnimekirjas 92 meest ja 33 naist, nende seas ka Kaarel Tarand, Jaan Sööt, Üllar Luup ja Allan Jaakus.[8] Mitmed erakonna endised juhtpoliitikud loobusid erakonna nimekirjas kandideerimisest. Riigikogu liige Toomas Trapido kandideeris üksikkandidaadina.

Tulemused[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakond kogus üleriigiliselt 21 827 häält ehk 3,8% antud häältest ning Riigikokku ei pääsenud. Parima häältesaagi said erakonda mittekuuluvad nn vabatmehed Eerik-Niiles Kross (3579 häält), Artur Talvik (2957) ja Kaarel Tarand (2287). Erakonna liikmetest said enim hääli Aleksei Lotman (1490), Marek Strandberg (795), Peep Mardiste (741), Valdur Lahtvee (457) ja Tanel Ots (359).

Valimiste järgse valitsuse keskkonnaministri, Reformierakonna juhatuse liikme Keit Pentuse hinnangul said rohelistele suurelt poliitmaastikult kadumisel saatuslikuks liigne keskendumine ühele teemale ja "korralduslik kaos". Marek Strandberg kommenteeris augustis BNS-ile, et ei ole lõplikku otsust veel teinud, aga arvab, et ei kandideeri enam erakonna esimeheks.[9]

Lahkhelid[muuda | redigeeri lähteteksti]

18. mail 2010 heitis erakonna juhatus erakonnast välja 20 liiget, keda süüdistati "erakonna olulisel määral kahjustamises". Väljaheidetute seas olid Peeter Jalakas, Mikk Sarv, Airi Hallik-Konnula, Andres Laidvee, Andrus Mäesepp, Anti Poolamets, Avo Kask, Dagmar Mattiisen, Egge Kulbok-Lattik, Elmer Joandi, Jaak Hohensee, Juta Luts, Jüri Ginter, Martin Vahi, Olev Leesmend, Ott Köstner, Peep Tobreluts, Riho Raassild, Ruth Randoja ja Tanel Tammet.

28.–29. mail 2010 toimunud üldkogul võeti erakonnast väljaheidetud liikmed tagasi. Otsustati, et nii väljaheidetud kui ka väljaheitjad ei kandideeri juhatusse järgmiste korraliste valimisteni. Üldkogu järel teatasid oma otsusest erakonnast lahkuda erakonna endised eestkõnelejad Peeter Jalakas[10] ja Mikk Sarv.[11]

Detsembris 2010 Tallinnas toimunud erakonna üldkogu võttis vastu ühiste väärtuste deklaratsiooni, millega mõisteti hukka erakonnasiseste tülide võimendamine ja deklareeriti ühist soovi liikuda ühiselt edasi Riigikogu valimiste poole.

Üldkogu septembris 2011[muuda | redigeeri lähteteksti]

10. septembriks 2011 kutsus juhatus kokku erakonna üldkogu. Et ettenähtud ajaks kell 11 oli kohal vaid kümmekond inimest, korraldati tund hiljem uus üldkogu, kus osales juba 25 rohelist. Valiti 30-liikmeline volikogu. "Erakonnal on 1500 liiget ja ma oletan, et tubli pooled on valmis maksma täna Eestis kõige kõrgemat erakonna liikmemaksu, milleks on 120 eurot aastas," kommenteeris Marek Strandberg, kelle sõnul oli erakonnale väga oluline leida "tugev ja karismaatiline juht". Ta ise ei lootnud olla juhi kandidaat, kuid arvas, et kandidaat ei pruugi tulla erakonna seest.[12]

Liikmemaksudena laekus erakonnale 2011. aastal 6421 eurot ja 2012. aastal 5084 eurot.[13]

Seos europarteidega[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakond on Euroopa Rohelise Partei liikmespartei.

Noortekogu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Erakonnal on noortekogu Noored Rohelised, mis tegutseb eraldi mittetulundusühinguna.

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]