Nikolai Kormašov
| Nikolai Kormašov | |
|---|---|
 Nikolai Kormašov (2001) | |
| Sündinud |
28. august 1929 Turgenevo, Vladimiri oblast, Vene NFSV |
| Surnud |
22. august 2012 (82-aastaselt) Tallinn |
| Rahvus | venelane |
| Haridus | Eesti NSV Riiklik Kunstiinstituut |
| Tegevusala | maalikunst |
| Kunstivool | karm stiil |
| Tuntud teoseid | "Söömaaeg" |
Nikolai Kormašov (28. august 1929 Muromi rajoon, Nižni Novgorodi krai (tänapäeval jääb Vladimiri oblastisse) Vene NFSV – 22. august 2012) oli Eesti maalikunstnik.
Aastatel 1963–1978 kogus Kormašov innukalt ikoone. 1971. aastal Eesti Kunstimuuseumis toimunud Kormašovi ikoonikogu näitus oli üldse esimene erakogu väljapanek tollases Nõukogude Liidus.[1]
Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]
Foto: Jaan Künnap
Nikolai Kormašov sündis Turgenevos Vladimiri oblastis, 1939. aastal asus pere elama Muromisse. Ta õppis aastatel 1947–1951 Ivanovo kunstikoolis, mille direktor päästis ta sõjaväeteenistusest.[2] 1951. aastal lõpetas ta Ivanovo kunstikooli, tuli Tallinna ja astus Eesti NSV Riiklikku Kunstiinstituuti, kus õppis aastatel 1951–1957. [3] Pärast lõpetamist jäi ta vabakutselisena tööle Tallinna. 1959. aastal Eesti Kunstnike Liitu vastu võetud noorest maalijast kujunes karmi stiili juhtiv kuju eesti kunstis.[2]
Nikolai Kormašov oli üks paremaid Vana-Vene kunsti asjatundjaid Eestis. 1960. aastate algusest peale kogus ta ikoone, süvenes restaureerides selle kunsti tehnikasse, vormikõnesse ja eetilisse sõnumisse, omandas avarad teadmised selle arengust.[2] Kunstnik oli tegev oma restaureerimiskoolkonna loojana, aastatel 1977–1979 oli ta Eesti NSV Riikliku Kunstimuuseumi maalirestaureerimise osakonna juhataja.[4]
Kormašovile ei tundunud õigena kunstnikkonna teatav lõhenemine rahvuste järgi 1990. aastatel, kuid ta astus siiski Vene Kunstnike Ühendusse, kujunedes selle autoriteetseimaks liikmeks. Ta oli Eesti Vene Muuseumi liikumapanev jõud, osaledes kollektsioonide loomises ja näituste korraldamises. Ta oli väsimatu ikoonikunsti propageerija. Piirdumata oma ikoonikogu eksponeerimisega Kadrioru lossis, pani ta 1970. aastatel aluse kohaliku ikooni kogule muuseumis. Aastail 1997–2003 oli Mikkeli muuseumis väljas tema koostatud ikooniekspositsioon. Eesti vanausuliste ikooni jõudmine uue kunstiajaloo veergudele on suurelt jaolt tema teene. Suur ja avastuslik oli töö koos poeg Orestiga Tallinna Nikolai kiriku ikonostaasi restaureerimisel.[2] Ta mängis olulist rolli ikoonimaalimise ja -restaureerimise eriala käivitamisel Eesti Kunstiakadeemia kolledžis.[4]
Looming[muuda | muuda lähteteksti]
Foto: Jaan Künnap
Kormašovi ekspressiivset ja monumentaalset loomingut seostati 1960. aastatel nn karmi stiiliga – "Kalurid" (1963), "Raudbetoon" (1965), "Noored ehitajad" (1967) jne. 1970. aastatel pöördus ta filosoofiliselt analüütilise maali juurde – "Uue küla inimesed" (1970), "Roheline kevad" (1972), "Leib" (1975) jpt. Nikolai Kormašov oli Eesti maalikunsti üks peenema värvivaistuga koloriste, kes kasutas võrdselt nii tugevaid kontrasttoone ja vastandvärve kui ka pehmeid ja harmoonilisi akorde. 1974. aastal sai ta maalide "Minu Eestimaa" (1973) ja "Pojad I-II" (1972, 1973) eest Kristjan Raua nimelise kunsti aastapreemia. Kormašovi 1980. aastate poeetiline maalikeel põlistas Setumaa ainetel loodud intiimseid külaelustseene, maastikke ja natüürmorte ("Mi olõmi seto´h", 1986–1994). "Mi olõmi seto´h II" see maal on tehtud 1988. aastal ja see on ainulaadne.See on tehtud seeria või kordusena ning visandatud hiljem ja eksponeeritud 2009. Kuid originaal oli olnud Prantsusmaal alates 1990. aastast, kus seda eksponeeriti Eu-s jesuiitide kabelis.
Kormašovi viimasteks isikunäitusteks jäid Tallinna Kunstihoone galeriis 2009. aastal toimunud kunstniku 80. juubelit tähistanud ülevaatenäitus ning Haus Galeriis samal aastal toimunud näitus "Alguses oli etüüd".[4]
Kunstniku looming 1960. aastatest kuni 1990. aastateni on talletatud Eesti Kunstimuuseumi, Tartu Kunstimuuseumi, Tallinna Kunstihoone Fondi, Tretjakovi galerii (Moskva), Vene Muuseumi (Peterburi), Ludwigi Muuseumi (Köln), Armeenia Rahvusgalerii (Jerevan) jpt kogudes üle maailma.
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti Kunstnike Liidu auliige
- 1974 Kristjan Raua preemia (maalisari "Poeg", ka "Minu Eestimaa", "Pojad I" ja "Pojad II")
- 1975 Eesti NSV teeneline kunstnik
- 1981 Eesti NSV rahvakunstnik
- 1999 Valgetähe IV klassi teenetemärk[5]
- 2001 Tallinna teenetemärk
Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]
Ta oli abielus keraamik Luule Kormašovaga. Nende pojad on kunstnikud Andrei Kormašov ja Orest Kormašov. Samuti on kunstnik nende minia (Oresti abikaasa) Jaana Kormašov.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Reet Varblane: "Kui tõde on avanenud, ei saa seda enam peita" Sirp, 8. juuni 2018
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Nikolai Kormašov 28. VIII 1929 – 22. VIII 2012 - Sirp, nr. 32, 31 august 2012
- ↑ http://uudised.err.ee/v/vr/kultuur/a8d566d0-8139-4265-b942-a9e917557802
- ↑ 4,0 4,1 4,2 Kunstnike Liidu järelehüüe, Lahkus eesti maali suurmees Nikolai Kormašov - Eesti Päevaleht, nr. 196, 24 august 2012
- ↑ Teenetemärkide kavaleride andmekogu – 3245
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
Nikolai Kormašov – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis