Mäluasutus

Allikas: Vikipeedia
Eesti Rahvusraamatukogu on üks suurimaid Eesti mäluasutusi.
Eesti Mälu Instituudi rahvusvaheline komisjon 2012. aastal.

Mäluasutus (inglise keeles memory institution) on asutus, mis tegeleb peamiselt info kogumise, säilitamise, töötlemise ja edastamisega. Mäluasutuste hulka kuuluvad traditsiooniliselt raamatukogud, arhiivid ja muuseumid, aga kaasajal näiteks ka Eesti Geenivaramu või Eesti Mälu Instituut.

Mäluasutuste ülesanne ühiskonnas ongi teadmiste ning kogemuste talletamine, korrastamine ja kättesaadavaks tegemine. Mäluasutused koguvad üldistatult teabekandjaid, mis tagavad ühiskonna adekvaatse toimimise nii tänasel päeval kui ka tulevikus, sest mäluta inimest on raske aidata ning mäluasutusteta ühiskond on määratud hukkumisele[1].

Mäluasutused käivad kaasa tehnoloogia arenguga ja eksisteerivad 21. sajandil ka digitaalseina, kuna digitaalsel informatsioonil on suurenev tähendus ühiskonna haridus-, majandus- ja kultuurisüsteemis. Ühelt poolt tingib selle digitaalse informatsiooni kasutamise iseloom (kiirus, kättesaadavus, töötlemisvõimalused jne) ja lai levik, teiselt poolt ühiskonna kasvav orienteeritus kiirele teabevahetusele. Mäluasutused ei jää digitaalse infohalduse tingimustes üksnes passiivseteks info kogujateks, vaid vastupidi, omandavad uusi rolle ja ülesandeid ühiskonna paremal teenindamisel, olles aktiivsed digitaalse info säilitajad ja kaitsjad ning selle kasutamise korraldajad. Lisaks digitaalselt sündinud materjali kogumisele on teadmistepõhise ühiskonna arengut toetavad mäluasutused asunud digiteerima nende kogudes säilitatavaid ja väärtuslikku informatsiooni sisaldavaid ainelisi esemeid (esemeid, dokumente, raamatuid, maakaarte, helilinte jms), püüdes sellega suurendada ühiskonnaliikmete osasaamist rahva kultuuripärandist ning orienteeruda elukestva õppe vajadustele.[2]

21. sajandil on mäluasutused üha virtuaalsemaks muutuvas elus võimalus üksikisikule, sotsiaalsele grupile ja ühiskonnale tervikuna pakkuda pidepunkte, mis annavad tunnistust väärtuste kestmisest ja aitavad teha valikuid, tagades võimaluse toetuda aegadega kogutud tarkusele.[3]

Mäluasutuste elektroonilised keskkonnad[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kasutatud allikad[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. Prisko, Priit. 2005. Mäluasutuste digitaalsed andmekogud: mida teha üheskoos? http://www.utlib.ee/index.php?mod=old&cat=rk&sisu=digi05&nimi=pirsko. (21.10.2011)
  2. Kultuuriministeerium. 2011. Valdkonna arengukava “Digitaalne kultuuripärand 2007-2010”. http://www.kul.ee/webeditor/files/Digi_Kult_AK_loplik.pdf (21.10.2011)
  3. Aru, Krista. 2005. Mäluasutused on valmis ühistööks ja uuteks ülesanneteks - Raamatukogu, nr 1, lk 5

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]