Edgar Velbri

Allikas: Vikipeedia
Edgar Velbri 1960. aastate lõpus

Edgar-Johann Velbri (kuni 1936. aastani Edgar Velber; kasutas ka nime Edgar Velberg; 16. detsember 1902 Tallinn16. juuli 1977 Tallinn) oli eesti arhitekt, mööblikunstnik ja pedagoog.

Edgar Velbri projekteeris eelkõige väikemaju, ja peamiselt Nõmmele. Kokku on teada umbes 2000 tema projekteeritud maja, osa neist koos aiakujundusega.

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Edgar Velbri maja Vabaduse puiesteel

Edgar Velbri sündis mudelitisler Johannes Velberi ja Cäcilie Henriette Kvellsteini peres kolmanda lapsena. Tema vanemast vennast Harrist sai Põllutöökoja meeskäsitöö konsulent ja mitme käsiraamatu ja nõuanderaamatu autor.

Aastal 1930 abiellus Edgar Velbri Alide Erikuga. Neil sündis kolm poega: Siimu, Peep ja Teno Velbri.

Edgar Velbri õppis aastatel 19231929 ja 19301931 Tallinna Tehnikumis, kuid arhitektidiplom jäi tervislikel põhjustel saamata. Arhitekti õigused sai ta alles 1940. aastal. Enne seda signeerisid tema projekte teiste seas sõbrad ja kolleegid Erika Nõva, August Volberg, Jaagup Linnakivi, August Tauk, Friedrich Herbert Vendach. Selle tõttu on paljudel juhtudel ka loomingu autorsust raske tagantjärele kindlaks teha.

Aastatel 19261932 töötas ta Asunikkude Liidu ja 1932–1940 Põllutöökoja ehitustalituses.

Aastal 1941 pääses Edgar Velbri mobilisatsioonist, kui aurulaev Eestirand Keri saare juures pihta sai. Ta pääses laevalt teiste seas koos Edgar Johan Kuusikuga[1].

Aastatel 1940–1941 töötas ta Kommunaalmajanduse RK Transpordivalitsuses, 1941 Kergetööstuse RK Projekteerimiskeskuses, 1941–1944 Tehnikadirektooriumi ehitusvalitsuses, 1944–1947 Arhitektuuri Projekteerimise ja Planeerimise Keskuses. Aastal 1945 asus ta õppejõuna tööle tollases Tallinna Riiklikus Tarbekunstiinstituudis, millest hiljem sai Eesti Riiklik Kunstiinstituut, ning töötas samas kuni 1975. aastani. Alates 1947. aastast oli ta dotsent, aastatel 1950–1968 vaheajaga arhitektuurikateedri, puitehistöö kateedri ning mööbli- ja sisekujunduskateedri juhataja.[2][3]

Aastal 1940 sai ta Insenerikoja ja 1945 Arhitektide Liidu liikmeks. Ta oli ÜS Raimla vilistlane.

20. oktoobril 2007 toimus Tartus ÜS Raimla vilistlastele Edgar Velbrile ja Voldemar Tippelile pühendatud konverents.[4]

Edgar Velbri maeti 21. juulil 1977 Tallinna Metsakalmistule (arhitektide kvartal, plats 1).

Looming[muuda | muuda lähteteksti]

Elamu aadressil Vabaduse puiestee 15
Elamu aadressil Lossi tänav 12a

Edgar Velbri projekteeris eelkõige väikemaju, ja peamiselt Nõmmele. Kokku on teada umbes 2000 tema projekteeritud maja, osa neist koos aiakujundusega[3].

Ta kujundas Eesti peamised eramutüübid 1920. aastate lõpust 1960. aastateni.[5]

Edgar Velbri asus ise Nõmmele elama 1920. aastate lõpus. Tema maja Vabaduse puiesteel valmis aastal 1928. Kuigi Nõmmele asus elama teisigi tollal aktiivseid arhitekte, oli Velbri ainus, kes suuremal määral Nõmme elukeskkonda kujundas. Kokku projekteeris ta Nõmmele koos ümberehitusega üle paarisaja elamu.[6]

Tema sõjaeelse loomingu hulka kuulusid nii traditsionalistlikud puidust väikeelamud ja maaehitised kui ka funktsionalistlikud majad. Traditsionalistlikud elamud olid peamiselt kahte tüüpi, lihtsad viilkatusega majad ja kõrge laastust kelpkatusega nn Velbri majad. Kokku on viimaseid teada paarkümmend (näiteks Sihi 111, Kastani 26, Jannseni 23, Kastani 9). Funktsionalistlikud majad esindasid peamiselt nn Nõmme maja tüüpi, kahe korteriga kahekorruseliselisi asümmeetriliste langevate astmetena liigendatud osadest koosnevaid maju[6] (näiteks Mängu 18, Vabaduse pst 15)[7].

Asunikkude Liidu ja Põllutöökoja ehitustalituses töötades 1926–1940 projekteeris Edgar Velbri traditsioonilises stiilis rahvamaju, sealhulgas Aruküla, Rapla, Puru, Paistu, Tammiku, Kilingi-Nõmme rahvamaja; samuti Mustla, Sauga ja Paide tööstuskooli koolimaja; meiereisid, pritsikuure ja talusid; Edgar Velbri tehtud on teadaolevalt Eesti ainsa funktsionalistliku talu projekt. Pole teada, kas K. A. Nõmmiste Saue valda planeeritud Jõenurme talu ka ehitati.[6]

Ta projekteeris muu hulgas kaks vendade Kahrode ärimaja Nõmme keskuses – hilisema Nõmme politseikooli maja aadressil Pärnu maantee 328 (1938) ja Nõmme kino maja aadressil Pärnu mnt 326 (1931–1933; võimalik, et koos Friedrich Herbert Vendachiga*); Nõmme gümnaasiumi maja aadressil Raudtee tänav 73 (1935–1939; võimalik, et koos Friedrich Herbert Vendachiga*).

Pärast sõda tegi ta palju väikemajade tüüpprojekte.

Ta on projekteerinud funktsionalistlikud suured kortermajad aadressil Paldiski maantee 23a (1935) ja Gonsiori tänav 5a (1935).

Ta kavandas ja valmistas traditsioonilises ja rahvuslikus stiilis mööblit. Temalt ilmus ehitusalaseid ja mööblivalmistamise nõuandeid, sealhulgas ajakirjades Uus talu, Põllumajandus, Kunst ja Kodu.

Edgar Velbri projekteeritud maju[muuda | muuda lähteteksti]

Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]

Märkused[muuda | muuda lähteteksti]

* F. Vendach on oma loomingu varasemates nimekirjades (1955,1956), mis on koostatud Arhitektide Liidu jaoks, märkinud mõlemat hoonet koostöös E. Velbriga, 1974. a. nimestikus (kõik EAMis) ta neid enam ei maini. E. Velbri täidetud ankeetides (tema toimik TKÜs, ALi toimik on kadunud) ta F. Vendachile kui kaasautorile ei osuta. Kinoga ärihoone projekti, millel F. Vendachi allkiri, on joonestanud E. Velbri, kui otsustada tema teiste samaaegsete projektide graafilise vormistuse alusel. Gümnaasiumi projekt puudub TALAs. Stiilikriitilisi kaalutlusi arvesse võttes tundub kinoga ärihoone F. Vendachi kohta liiga funktsionalistlik ja kõrgetasemeline. Gümnaasiumihoone sisaldab mõlema arhitekti ülejäänud loomingu suhtes ebatüüpilisi võtteid.[6]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Edgar-Johan Kuusik. "Mälestusi ja mõtisklusi I–V", lk 558, ISBN 9789949475339
  2. EE 14. köide, lk 595
  3. 3,0 3,1 EKABL, lk 581
  4. "Arhiivikoopia". Originaali arhiivikoopia seisuga 5. märts 2016. Vaadatud 7. septembril 2011.{{netiviide}}: CS1 hooldus: arhiivikoopia kasutusel pealkirjana (link)
  5. Mart Kalm. "Eesti 20. sajandi arhitektuur", ISBN 9985931629, lk 213
  6. 6,0 6,1 6,2 6,3 Mart Kalm. Edgar Velbri 1902–1977 (Eesti Arhitektuurimuuseum 1993)
  7. Mart Kalm. "Eesti 20. sajandi arhitektuur", ISBN 9985931629, lk 136

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]