Bouilloni vald (Belgia)

Allikas: Vikipeedia
Bouillon

vallooni Bouyon

Bouillon - Château-fort et cité (1).jpg
Bouilloni linn ja kindlusloss (X-XVI sajand)
Blason ville be Bouillon (Neufchateau).svg Bouillon Luxembourg Belgium Map.png
Vapp Asendikaart

Pindala: 149,09 km²
Elanikke: 5426 (2012)

Koordinaadid: 49° 48′ N, 5° 4′ E49.7955555555565.0680555555556koordinaadid: 49° 48′ N, 5° 4′ E
Bouilloni vald (Belgia) (Belgia)
Bouilloni vald (Belgia)
Bouilloni kindlus

Bouillon (prantsuse hääldus: bu.jɔ̃) on linnaks nimetatav vald Belgias Valloonias Luxembourg'i provintsis.

Valla pindala on 149,09 km² ja vallas elas 1. jaanuari 2011 seisuga 5464 inimest, mis teeb rahvastiku keskmiseks tiheduseks 37 in/km². Valla keskus on Bouilloni linn.

Linn asub 210 km pikkuse Semois' jõe järsul käänakul. Linna ümbrus on peamiselt metsane.

Vallas asuvad järgmised asulad: Bellevaux, Bouillon, Corbion, Curfoz, Dohan, Frahan, Les Hayons, Poupehan, Noirefontaine, Rochehaut, Sensenruth, Ucimont ja Vivy.

Tänapäeval on Bouillonis mitu kooli, nende seas lütseum ja gümnaasium, ning paar panka.

Ajalugu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Keskajal kuulus Bouilloni vald Alam-Lotringi hertsogkonda ning oli 10. ja 11. sajandil selle keskus. Sel ajal valitses hertsogkonda Ardenni-Verduni dünastia, mida nimetatakse ka Ardenni dünastiaks ja selle asutaja järgi Wigerichi dünastiaks. Bouillonis asus ka hertsogkonna rahapaja.

Bouilloni kindlust mainiti esimest korda 988, aga kindlus ise on palju vanem. 1045 tõstis hertsog Godefroy II Saksa-Rooma keisri vastu mässu ja seejärel loss lammutati, kuid taastati kiiresti. Kindlus ehitati 17. sajandil ümber ja on säilinud suhteliselt heas seisukorras. Tänapäeval on see linna peamine turistide vaatamisväärsus.

Levinud eksiarvamuse järgi oli Bouillon krahvkond. Kuigi valda valitsesid sageli hertsogid ja krahvid, ei olnud Bouilloni krahvkonda siiski olemas.

Bouilloni valitsejatest on kõige tuntum Godefroy V ehk Bouilloni Godefroy, kes müüs 1087 Bouilloni kindluse koos juurdekuuluvate aladega Liège'i piiskopkonnale, et rahastada oma sõitu Esimesse ristisõtta. Kindluse hind oli 3 mõõtu kulda ja 1300 mõõtu hõbedat. Godefroy sai 1099 Jeruusalemma kuningriigi esimeseks valitsejaks. Tema järeltulijad püüdsid 1129 kindlust jõuga tagasi võtta, aga keiser otsustas, et kindlus on seaduspäraselt piiskopkonnale müüdud ja peab neile jääma.

Varem olid Bouillonis valitsenud hertsogid, nimelt Alam-Lotringi omad, ja sellepärast hakkasid Liège'i piiskopid iseendki Bouilloni hertsogiteks kutsuma. See oli ekslik selles mõttes, et Bouilloni hertsogkonda polnud kunagi olemas olnud. Bouilloni kindluse valitsemiseks määras piiskop ametisse kastellaani. Alates 1415 oli kastellaanideks Kleve hertsogite noorem haru van der Markide suguvõsa.

1482 organiseeris Willem van der Mark Liège'i piiskopi Louis de Bourboni tapmise selleks, et panna uueks piiskopiks oma poega. Järgnes kodusõda, mis lõppes 1484 krahv Horni võiduga, kes ka ise järgmiseks piiskopiks sai. Vastutasuks lojaalsuse ja abi eest sõjas keisriga lubas Horn talle 30 tuhat liivrit. Raha tal ei olnud, sellepärast pidi Bouilloni kindlus kuni selle summa tasumiseni van der Markidele pandiks jääma. Kui seda summat ei tasutud, siis hakkasid van der Markid iseend Bouilloni hertsogiteks kutsuma, kuid seegi nimetus oli juriidilise aluseta. Kui 1494 puhkesid Itaalia sõjad, läksid van der Markid üle Prantsusmaa poolele nime La Marck või de la Marck all. Ühtlasi omistas Prantsusmaa neile Bouilloni hertsogi tiitli ja sellega loodi Bouilloni hertsogi tiitel juriidilises mõttes. Hertsogkonda aga ei loodud kasvõi juba sellepärast, et Bouillon ei kuulunud tollal Prantsusmaale.

Liège'i piiskopid ei olnud asjade sellise käiguga nõus ja pöördusid abi saamiseks keisri poole. Karl V vallutas 1521 Bouilloni ja andis selle piiskopile tagasi. 1529 sõlmiti rahuleping, milles Prantsusmaa kuningas François I lubas mitte abistada Prantsusmaa marssalit Robert III de la Marcki Bouilloni tagasivõitmisel. 1552, kui kõik kolm nimetatut olid juba surnud, vallutas Prantsusmaa siiski Bouilloni ja andis selle valitseda Robert IV de la Marckile, kes samuti oli Prantsusmaa marssal. 1559 sõlmiti lõpuks Cateau-Cambrésis' rahu, mis lõpetas Itaalia sõjad. Rahulepinguga määrati Bouillon Liège'i piiskopile seniks, kuni erikomisjon otsustab kindluse saatuse, aga seda komisjoni ei moodustatudki.

1591 suri Henri de la Marck ja sellega suri de la Marckide sugu meesliinis välja. Tema ainus ellujäänud laps, tütar Charlotte de la Marck abiellus samal aastal Henri de La Tour d'Auvergne'iga, kuid suri 1595 pärast seda, kui oli ilmale toonud oma ainsa, kohe surnud lapse. Tema mees abiellus uuesti ja teisest abielust sündis talle palju lapsi. Sel moel omandas de La Tour d'Auvergne'ide suguvõsa nõudluse Bouillonile ja Bouilloni hertsogi tiitlile.

Ucimonti kirik
Rochehaut' kirik 18. sajandist
Poupehani kirik 1930. aastatest

See ei meeldinud sugugi de la Marckide järeltulijatele mittemeesliinis, sest de La Tour d'Auvergne'id polnud üldse de la Marckide veresugulased. De la Marckide järeltulijad ei jõudnud isekeskis kokkuleppele, kes neist peaks tiitlid pärima, sellepärast palusid nad kuningal Henri IV-l otsustada ja too valis uueks Bouilloni hertsogiks Montpensier' hertsogi Henri de Bourboni, kes oli Louis IX järglane meesliinis. Tema sugu suri kaks põlvkonda hiljem 1693 välja ja Montpensier' hertsogid elasid kogu aeg Prantsuse õukonnas, Bouilloni üle puudus neil vähimgi võim.

1641 sõlmis Henri de La Tour d'Avergne'i vanem poeg Frédéric Maurice de La Tour d'Auvergne, kes kandis Sedani vürsti tiitlit, Liège'i piiskopiga lepingu, et maksab talle 30 tuhat liivrit – sama summa, mida kunagine piiskop Horn ei suutnud maksta – ja saab Bouilloni endale. Sellest lepingust sai teada kardinal Mazarin ja suutis Sedani vürsti ümber veenda. 1651 andis Frédéric Maurice de La Tour d'Auvergne kõik oma strateegiliselt tähtsad valdused Sedanis Prantsusmaa kroonile üle, saades vastutasuks Albret' ja Château-Thierry hertsogi ning Évreux' krahvi tiitli, samuti lubaduse, et kui Prantsusmaa ükskord Bouilloni vallutab, saavad tema järeltulijad selle endale.

1658 maksis Liège'i piiskop Frédérici vanimale pojale Godefroy Maurice de La Tour d'Auvergne'ile 150 000 kuldnat, et see lõpetas enda nimetamise Bouilloni hertsogiks. Too võttis raha vastu, aga laskis end endistviisi Bouilloni hertsogiks kutsuda. Veel enamgi, oma elumaja Pariisis, mille ta 1681 ostis, laskis ta nimetada Hôtel de Bouilloniks. See maja on säilinud, kuid tänapäeval nimetatakse seda Hôtel de Chimay ja selles asub kunstikool.

1672–78 toimus Prantsuse-Hollandi sõda. Selle käigus vallutaski Prantsusmaa 1678 Bouilloni ja Godefroy sai Bouilloni omanikuks. Selle kinnitas samal aastal sõja lõpetanud Nijmegeni rahu. Aga Godefroy ei käinud kunagi Bouilloni üle vaatamas, vaid piirdus sellega, et laskis Pariisis vermida iseenese näopildiga Bouilloni raha.

Formaalselt said de La Tour d'Auvergne'id väljaspool Prantsusmaad asuva iseseisva riigi valitsejateks, kuid nad elasid siiski Pariisis ja kui nad esimest korda Bouilloni külastasid (alles 1757), tekitas see Liège'i piiskopi ägeda protesti. Ent abikaasasid valisid de La Tour d'Auvergne'id üksnes "seisuselt võrdsete" seast: saksa, poola ja lotringi printsesside hulgast. Pariisi rajasid nad iseseisva riigi valitseja väärikusele vastava Élysée lossi.

Prantsusmaa marssal Sébastien Le Prestre de Vauban (1633–1707) nimetas Bouilloni Ardennide võtmeks. Strateegilise asukoha tõttu oli ta Prantsusmaale oluline. Hertsogkond jäi pooliseseisvaks protektoraadiks, nagu seda oli ka näiteks Monako.

1795 vallutas revolutsiooniline Prantsusmaa Bouilloni ja liitis ta Prantsusmaaga. 1802 suri La Tour d'Avergne'i suguvõsa meesliinis välja. Viimane hertsog Jacques Léopold de La Tour d'Auvergne oli lapsendanud Suurbritannia kapteni ja andnud talle nimeks Philippe d'Auvergne, aga Napoleonile ei olnud vastuvõetav, et lisaks teisel pool väina olevale Suurbritanniale ilmub talle veel ühe naaberriigi valitsejaks britt, ja ta laskis Bouilloni hertsogkonna ametlikult likvideerida.

Pärast Napoleoni sõdade lõppu toimus 1815 Viini kongress, mis püüdis taastada Euroopas vana korda. Bouillon anti üle Hollandile. Bouilloni hertsogi tiitlile oli kaks kandidaati: Philippe d'Auvergne ja viimase hertsogi lähim veresugulane Charles Alain de Rohan. Bouilloni hertsogiks määrati Rohan. Ta suri 1836 ja 1841 suri lastetuna tema ainus laps, tütar Berthe, misjärel Bouilloni hertsogi tiitel lõplikult välja suri.

1830 toimus Hollandis kodusõda, mille tulemusena riik jagunes kaheks ja selle lõunapoolsest osast moodustati Belgia riik. Sellest ajast peale kuulub Bouilloni vald Belgiale.

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]