Atlandi merilest

Allikas: Vikipeedia
Merilest
Pleuronectes platessa.jpg
Kaitsestaatus
Taksonoomia
Riik: Loomad Animalia
Hõimkond: Keelikloomad Chordata
Klass: Kiiruimsed Actinopterygii
Selts: Lestalised Pleuronectiformes
Sugukond: Lestlased Pleuronectidae
Perekond: Pleuronectes
Liik: Merilest
Ladinakeelne nimetus
Pleuronectes platessa
L., 1758

Atlandi merilest (Pleuronectes platessa) on lestlaste sugukonda merilesta perekonda kuuluv kala.[1]

Merilest on levinud peaaegu kogu Euroopa rannikualal Valgest merest Portugali rannikuni, Põhja- ja Läänemeres ning Islandi ümbruses[1], samuti Vahemere lääneosas ja isegi Gröönimaa rannikul.

Merilestal on lapik kehakuju. Silmad paiknevad keha paremal küljel. Merilest ujub ja lebab põhjas ühe külje peal. Silmapool on pruunikas kuni sinakaspruunikas ja kaetud ringikujuliste punakate täppidega[2]. Alumine pool on valkjas, vahel kollaste või pruunide tähnidega[1]. Täiskasvanud atlandi merilest on 25–60, kuid vahel kuni 90–100 cm pikk ja kuni 7 kg raskune[1]. Atlandi merilest võib elada kuni 45-aastaseks.

Atlandi merilest on eluviisilt parvekala, kes elab veekogu põhjakihis kuni 200 m sügavuses, Vahemeres isegi kuni 400 m sügavusel. Ta suudab ellu jääda riimvees ja teda on kohatud mageveeski.

Ta toitub limustest ja hulkharjasussidest[1], samuti vähilaadsetest ja kahekülgsetest. Noored, 1–2 aasta vanused merilestad söövad peamiselt krevette.

Atlandi merilest sigib oma levila eri piirkondades novembrist juunini: Läänemeres peamiselt veebruaris-märtsis, Põhjameres jaanuaris-veebruaris ja Barentsi meres märtsis-aprillis[1]. Emased saavad suguküpseks 3–7, Põhjameres üldiselt 3-aastaselt. Emane koeb kuu aja jooksul iga 3–5 päeva tagant. Munad hauduvad pool kuud ja hõljuvad selle aja jooksul planktonina. Maimud moonduvad 8–10 nädala vanuselt, olenevalt veetemperatuurist. Moonde käigus omandavad nad ebasümmeetrilise kehakuju ja see võtab aega kuni 10 päeva.

Maimud ja noorkalad liiguvad vahetevahel rannikule väga lähedale. Selleks kasutavad nad tõusu ja mõõna vaheldumist. Tõusu ajal lasevad nad end voolusel maa suunas kanda, aga kui algab mõõn, laskuvad nad põhja ega lase end sügavamasse merre tagasi kanda. Niimoodi tulevad rannikule peamiselt alla aasta vanused kalad, vanemad teevad seda juba vähem ja suguküpsed ei tee üldse.

Põhiline oht merilestale on tänapäeval ülepüük. Maailma Looduse Fondi andmetel on merilesta 8 tähtsamast asurkonnast ainult 1 jätkusuutlik, ülejäänud kannatavad ülepüügi all. Vanemaid kui 6-aastasi atlandi merilesti 3 asurkonnas peaaegu ei kohta, sest nad on üldiselt välja püütud. Seetõttu on atlandi merilesta varud lähedal kõigi aegade kõige madalamatele väärtustele. 2010 lisas Greenpeace atlandi merilesta meretoidu punasesse nimekirja.

Väikesesuuliste pärislestlaste seas on atlandi merilest tähtsaim töönduskala. Mõnel maal peetakse teda tunduvalt paremaks tursast, kilttursast ja meriahvenast[1]

Vaata ka[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 1,6 "Loomade elu", 4. kd., lk. 434, joon. 38
  2. "Loomade elu", 4. kd., tahvel 51