Asumisõigus

Mõiste asumisõigus (inglise keeles permanent residency) või elamisluba (inglise keeles right of abode) puudutab vaid riiki sisserändajaid (migrante) ning märgib suveräänse riigi valitsuse õigust, lähtudes kehtestatud õiguskorrast, otsustada kellele väljastatakse antud riigi territooriumil ajutine- või püsiv asumisõigus. Kui inimesele on väljastatud elamisuba, siis saab ta piiramatult liikuda riigi sees ja üle selle piiri ning leida enesele selle riigi territooriumil sobiv elu- ja töökoht.

Kui rändeõigus ehk liikumisvabadus loetakse inimõiguste hulka kuuluvaks, siis elamisõigus ei ole inimõigus. Elamisloa väljastamisel võidakse teisest keele- ja kultuurikeskkonnast pärinevale inimesele esitada elamisõiguse saamise eeltingimusena nõudeid, millistega nõustumist ta oma allkirjaga vastaval deklaratsioonil. Nõuded hõlmavad reeglina kohustust järgida seadustega sätestatud õiguskorda, austada põlisrahva tavasid ning õppida ära keel ulatuses, mis on vajalik selles riigis elamiseks ja töökohustuste täitmiseks. Kui nimetatud allkirja andnud isik rikub oma allkirjaga kinnitatud lepingut, siis kaotab ta elamisõiguse ja tal on õigus edasi rännata.

Eesti Vabariigis väljastatakse välismaalasele elamisluba vastavalt Välismaalaste seaduses sätestatule.

Euroopa Majanduspiirkond ja Schengeni leping

Schengeni leping

Schengeni lepinguga, mille sõlmisid Euroopa Majanduspiirkonna (EL liikmesriigid koos Islandi, Liechtensteini ja Norraga) liimesriigid ja Šveits, kaotati nende riikide vahelisel piiril piirikontroll. Tõsi, vajaduse korral on lepinguga ühinenud riikidel õigus teostada pistelist kontrolli riigipiiri ületajatele või taastada ajutiselt piirikontroll, kui seda erakorraline olukord nõuab.

Erandiks on Suurbritannia, mille piiri ületamisel nõutakse jätkuvalt passi või ID-kaardi esitamist. Sama nõuet rakendatakse ka Prantsusmaal Suurbritanniast saabuvate inimeste suhtes.

Kodanike õigused

Euroopa Majanduspiirkonna (EL liikmesriigid koos Islandi, Liechtensteini ja Norraga) ja Šveitsi kodanikel on vastavalt EL direktiivile 2004/38 vabadus reisida ilma piiranguteta ükskõik millisesse Schengeni lepinguga liitunud riiki, elada ja töötada seal ilma elamisluba taotlemata. Tõsi, nimetatud direktiivis sätestati ajutised elamis- ja töötamispiirangud mõnedele Ida-Euroopa riikidele.

Teistes riikides elamise õigus ei ole siiski absoluutne, sest mõnedes lepinguga ühinenud riigid on kehtestanud piirangud, mille peab antud riigis õppimis- või töötamisõigust taotleval inimesel olema piisavalt raha toimetulekuks ning kehtiv tervisekindlustus. Sellega tahetakse vältida mitte vajalike kulude kasvu antud riigi sotsiaalabi süsteemile. Samuti on riigil õigus nõuda, et teise riigi kodanikud registreeriks oma elamiskoha antud riigi territooriumil, sest see on sotsiaalteenuste saamise ja maksukohustuse täitmise seisukohalt vajalik. Asukohariigil on õigus välja saata oma territooriumilt inimesed, kes ei allu kehtestatud õiguskorrale ning rikuvad seda korduvalt ja tahtlikult või kui teda peetakse ohtlikuks riigi julgeolekule või rahva tervisele. Kui selgub, et inimene on teises riigis pannud toime raskeid kuritegusid, siis on tal õigus anda ta välja selle riigi esindajatele, milles kuritegu on toimunud.

Kui inimene on elanud katkematult teise riigi territooriumil vähemalt viis aastat, siis omandab ta alalise elaniku õigused ning asukohariigis ei ole enam voli piirata tema õigusi ja tarbida samasuguseid riiklikke hüvesid, mis muidu on ette nähtud vaid kodanikele. Kui selline isik lahkub riigist ja on selles eemal rohkem kui kaks aastat, siis võib tema alalise elaniku staatuse tühistada.

Asumisõiguse saanud inimestele rakendatavad piirangud

Erinevalt inimestest, kelle on antud riigi kodakondsus, ei ole asumisõiguse saanud inimestel õigust:

• Osaleda riigi seadusandliku kogu valimistel. Erandina võib ka asumisõiguse saanud inimestele anda õiguse osaleda KOV volikogu valimistel. EL kodanikel on õigus osaleda EL valimistel;
• Kandideerida valimistel avalikult valitavale ametikohale. Erandina on EL kodanikel õigus kandideerida Euroopa Parlamendi valimistel ka teises liikmesriigis;
• Töötada avaliku sektorit teenindavatel ametikohtadel, eriti aga valdkondades mis on seotud riigis turvalisuse elukeskkonna hoidmise ja riigikaitsega.
• Omandada kinnisvara määratud piirkondades (reeglina piiriäärsed alad, ning riigikaitse seisukohalt oluliste rajatiste läheduses);
• Nõuda abi riigi konsulaarteenistuselt, mille kodanik ta ei ole.

Asumisõiguse saanud inimeste kohustused

Püsiva asumisõigus eelduseks võib olla sätestatud kohustus, et inimesel peab olema püsiv sissetulek töösuhtest või tema omanduses olevast ettevõttest. Samuti laienevad elamisõiguse saanud inimestele kõik maksukohustused, mis lasuvad antud riigi kodanikel.

Erinevalt kodanikest ei ole püsiva asumisõiguse saanud inimestel kohustust osaleda riigikaitseteenistuses. Erandina on selline kohustus sätestatud Ameerika Ühendriikides nii alalistele elanikele kui ka riigis ebaseaduslikult elavatele 18–26-aastastele meestele.

Mõned riigid (näiteks Austraalia ja Kanada) on kehtestanud nõude, et nad peavad peale püsiva asumisõiguse saamist asuma selle riigi territooriumil määratud aja jooksul ning kui nad viibivad väljaspool riiki kauem, kui seadusega on lubatud, siis kaotavad nad väljastatud asumisõiguse.

Asumisõiguse probleem

Iga riik, s.t selles elav rahvas loob lähtudes oma mentaliteedist (maailmanägemus, religioon, väärtushinnangud) ja ajaloolisest kogemusest õiguskorra, mida kehtestavad seadused on pandud kirja riigikeeles ning mille täitmise üle teostab järelevalvet riigis haldusvõimu teostavad institutsioonid. Sellest tekib omalaadne elu- ja majanduskeskkond, mis pakub inimestele määratud raamides eneseteostuse võimalusi või nõuavad vastuvaidlematu alistumist võimukandjatele. Kuna erinevate riikide elukeskkonnad on väga erinevad, siis pakub see inimestele võrdlusvõimalusi ning mõtteainet, miks elu ühes riigis on parem kui teises. Erinev elukeskkond ja sellest tulenev heaolu tekitab inimestest rahulolematust oma elutingimustega ning paneb aluse soovile rännata teise riiki, kus elu on parem.

Kui inimene tahab asuda elama teise riigi territooriumil, kus kasutatakse teist keelt ja valitseb teine mentaliteet, siis tekib paratamatult konflikt kahe keele, mentaliteedi ja tavakultuuri vahel. See omakorda tõstatab küsimuse, kas immigrandil lasub kohustus võtta omaks kohalik eluviis või on kohalikel inimestele kohustus austada tema tavakultuuri, s.t riik peab olema multikultuurne. Kuna territoriaalriigi kontseptuaalseks aluseks on põhimõte, et ühe riigi territooriumil saab kehtida vaid üks õiguskord, mis on kirja pandud riigikeeles, siis paneb see sisserändajatele kohustuse alluda antud riigi seadustele ja ta ei saa nõuda kohalike seaduste muutmist ja nende kohaldamist tema koduriigi õigustavadele.

Vaata ka

• Ebaõigusriik
• Elamisõigus Euroopa Liidus
• Õiguskord
• Õiguskultuur
• Õigusriik
• Õigusriigi põhimõte
• Õigussüsteemi kurnamine