Astrid Lindgren

Allikas: Vikipeedia
Astrid Lindgren, 1924

Astrid Lindgren (sünninimi Astrid Anna Emilia Ericsson; 14. november 1907 Vimmerby28. jaanuar 2002 Stockholm) oli rootsi lastekirjanik, kelle raamatuid on tõlgitud ligi 70 keelde ja avaldatud vähemalt sajas riigis.

2002. aastal loodi Rootsi parlamendi toetusel Astrid Lindgreni mälestusauhind. See on rahaliselt suurim lastekirjanduse auhind, mis küünib 5 miljoni Rootsi kroonini.

Elukäik[muuda | redigeeri lähteteksti]

Astrid Lindgreni kuju Stockholmis

Astrid Lindgren sündis taluniku Samuel August Ericssoni (1875–1969) ja tema abikaasa Hanna Ericssoni tütrena Smålandi maakonnas Vimmerby väikelinna lähedal Näsis. Ta oli neljalapselise pere teine laps ja kõige vanem tütar. Perekonda ja lapsepõlveseiklusi kajastab tema autobiograafia "Silmapiirilt kadunud maa".

Pärast kooli lõpetamist 1924. aastal oli ta veidike aega praktikandiks ajalehe Vimmerby Tidningen juures. Seal töötades jäi ta 18-aastaselt ja vallalisena rasedaks ning keeldudes lapse isaga, ajalehe peatoimetajaga, abiellumast ja siirdus 19-aastaselt Stockholmi, et sekretäriks õppida.

4. detsembril 1926. aastal sündis tal poeg Lars, kes oma esimesed eluaastad elas kasuvanemate juures Kopenhaagenis.

1928. aastal asus ta sekretärina tööle Kuninglikus Autoklubis, kus tutvus oma tulevase abikaasa Sture Lindgreniga, kellega ta 1931. aastal abiellus. Seejärel sai ta lõpuks poja Larsi enda kasvatada.

Aastal 1934 sündis perre tütar Karin. Just Karini haigevoodi ääres istudes mõtles Astrid Lindgren välja loo punapäisest tüdrukust, kellele nime Pipi Pikksukk pani tütar. Astrid Lindgreni tütar mõtles ka Segasumma suvila välja. Ta ütles emale, et raamat võiks olla üksikust tüdrukust kes on tugev ja leiab endale kaks parimat sõpra, ning et raamatu alguses igav poleks, mõtles tütar, et tal võiks olla kaks looma (ahv ja hobune). Tütar tahtis ka, et Pipi oleks rikas.

Astrid Lindgren suri Stockholmis 8. märtsil 2002. Matuserongkäiku olid tänavatele vaatama tulnud tuhanded inimesed. Toomkirikus toimunud tseremoonial osalesid peale pereliikmete ja sugulaste ka Rootsi kuningakoja ning valitsuse esindajad, samuti välisajakirjanikud.[1] Astrid Lindgreni põrm maeti tema kodukohta Vimmerbysse, perekonna hauaplatsile.[1]

Karjäär[muuda | redigeeri lähteteksti]

1944. aastal tuli Lindgren vastloodud kirjastuse Rabén & Sjögren konkursil looga "Britt-Mari puistab südant" teisele kohale. Aasta hiljem võitis ta sama konkursi raamatuga "Pipi Pikksukk", mille avaldamisest kirjastus Bonniers oli varem loobunud. Nüüdseks on "Pipi Pikksukast" saanud maailma armastatumaid lasteraamatuid. Ehkki Lindgrenist oli sellega hinnatud kirjanik saanud, on ta tegelastele omane üleolev suhtumine täiskasvanute autoriteeti siiski aeg-ajalt ühiskonna pahameele osaliseks saanud.

1948. aastal saatis naisteajakiri Damernas Värld Lindgreni Ameerika Ühendriikidesse väljaandele lühikesi kirjatükke kirjutama. Ühendriikidesse jõudes ütles Lindgren, et on häiritud afroameeriklaste diskrimineerimisest. Paar aastat hiljem avaldas ta reisist innustatud lühijuttude kogu "Kati Ameerikas".

1958. aastal sai temast Hans Christian Anderseni lastekirjanduspreemia teine laureaat. Lindgreni 90. sünnipäeval kuulutati ta aasta rootslaseks.

Kirjandusloetelu[muuda | redigeeri lähteteksti]

Segasummasuvila Ojamaal Kneippbynis.
Aasta Pealkiri Tõlge
1944 Britt-Mari puistab südant 2000
1945 Kerstin ja mina 2001
1945 Pipi Pikksukk 1968
1946 Pipi Pikksukk läheb laevale 1968
1946 Meisterdetektiiv Blomkvist 1960
1947 Meie, Bullerby lapsed 1970
1948 Pipi Pikksukk Lõunamerel 1968
1949 Veel Bullerby lastest 1970
1949 Pöialpoiss Nils Karlsson 1998
1950 Hakkaja Kaisa 1977
1950 Kati Ameerikas 2000
1951 Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu 1960
1952 Bullerbys on alati lõbus 1970
1952 Kati Itaalias 2001
1953 Kalle Blomkvist ja Rasmus 1971
1954 Mio, mu Mio 1993
1954 Kati Pariisis 2001
1955 Väikevend ja Karlsson katuselt 1964
1956 Hulkur Rasmus 1965
1957 Rasmus, Pontus ja Lontu 1967
1958 Lärmisepa tänava lapsed 1995
1959 Päevanurme 1997
1960 Madlike 1993
1961 Lärmisepa tänava Lota 1995
1962 Karlsson katuselt lendab jälle 1970
1963 Vahtramäe Emil 1993
1964 Väike Tjorven, Pootsman ja Mooses 1969
1966 Vahtramäe Emili uued vembud 1993
1968 Karlsson katuselt hiilib jälle 1970
1970 Vahtramäe Emil on veel elus 1993
1970 Minu väljamõeldised
1973 Vennad Lõvisüdamed 1987
1973 Samuel August Sevedstorpist ja Hulti Hanna 2002
1976 Madlike ja Jaanikingu põnn 1994
1979 Pipi Pikksuka jõulupuu 1999
1981 Röövlitütar Ronja 1987
1984 Kui väike Ida tahtis teha vempu 1985
1984 Emili vemp nr. 325 2003
1986 Ei mingit koonerdamist, ütles Vahtramäe Emil   2003
1987 Assar Seebimull 1987
1991 Kui Liisbet pistis herne ninna 2001

Mitmesugust[muuda | redigeeri lähteteksti]

Tunnustus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Kirjandus[muuda | redigeeri lähteteksti]

Viited[muuda | redigeeri lähteteksti]

Välislingid[muuda | redigeeri lähteteksti]