Wizna lahing

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Wizna lahing
Osa Teise maailmasõda
Bitwa wizna 1939.png
Toimumisaeg 7. september10. september 1939
Toimumiskoht Wizna küla, Poola
Tulemus Saksa võit
Osalised
Flag of Germany (1935–1945).svg Saksa Riik Flag of Poland.svg Poola
Väejuhid või liidrid
Jõudude suurus
  • 42 200 meest
  • 350 tanki
  • 657 suurtükki
  • 350-720 meest
  • 6 75 mm suurtükki
  • 2 tankitõrjerelva
Kaotused
  • 500-4000 meest
  • 10 tanki
  • 600-700 meest

Wizna lahing toimus 7.–10. septembril 1939, Septembrisõja ajal Saksa ja Poola vägede vahel. Lahingus osales 350–750 Poola sõdurit, kes kaitsesid kindlustatud ala rohkem kui 40 000 sakslase vastu kolm päeva.[1]

Kuigi kaotus oli ilmne ning Poola väed vähemuses, suutsid nad vaatamata sellele sakslasi kinni hoida kolm päeva, lükates edasi üksiku operatiivgrupi Narewi ümberpiiramise.[2] Lahing lõppes 10. septembri keskpäeval, kui andis alla viimane Poola punker. Kuna Poola sõdurid olid suuresti vähemuses ning nad suutsid hoida endast üle 40 korda suuremat väge kinni kolm päeva, viidatakse Wizna lahingule ka kui ''Poola termopüülid''.[3] Suureks sümboliks sai Władysław Raginis, Poola vägede komandöör, kes lubas hoida oma positsiooni seni kuni ta elab. Kui viimased kahel punkril lõppes laskemoon, käskis ta neil alla anda ning tappis enda, viskudes granaadile.

Taust[muuda | muuda lähteteksti]

Kaks kuud enne sõja algust hakati kindlustama Wizna küla ja selle ümbrust. Üheksa kilomeetri pikkuse kaitseliini ülesandeks oli kaitsta temast lõunapool olevate Narewi ja Biebraza jõgede ületuskohti. Wizna fortifikatsioonid olid paigutatud hoolikalt – suurem osa punkritest ehitati kõrgendikele, kust oli hea ülevaade soisest Narewi jõe orust. Selline asukoht tähendas, et punkreid saab rünnata ainult läbi soo või üle kõrgendatud tee.[4] 1. septembriks jõuti valmis ehitada kuusteist punkrit kuuekümnest. Lisaks kaevati ka kaevikuid, paigaldati tanki- ja inimesevastaseid takistusi, okastraate ja miine.

Algselt oli ka plaan purustada tammid Nerewi ja Biebraza jõgedel, et ujutada nende ümbrus üle, aga 1939. aasta suvi oli üks kuivemaid Poola ajaloos ning jõgede veetase oli liiga madal.

Vastased[muuda | muuda lähteteksti]

Poola[muuda | muuda lähteteksti]

Poola kaitseliinil oli algselt üks pataljon, mida juhtis major Jakub Foberi. Pärast teise maailmasõja algust lisandusid sinna kuulipilduja kompanii Osowieci kindlusest kapten Władysław Raginise juhtimise all ning ka mitmete väikeste salkade poolt [5]. 2. septembril lahkus mjr Foberi III/71 pataljon Osowiecist ning juhtimine anti üle kptn Raginisele ja ta meestele. Kokku oli kaitsepositsioonidel 720 meest, 20 ohvitseri ja 700 allohvitseri ja sõdurit, 6 suurtükki, 24 raskekuulipildujat, 18 kuulipildujat ja kaks tankitõrjepüssi, millel oli ainult 20 kuuli. Mõned allikad väidavad, et Poola üksuste koosseis oli veel väiksem ning tal ei olnud rohkem kui 360 meest.[6]

Saksamaa[muuda | muuda lähteteksti]

Poola armee vastas seisis Heinz Guderiani juhitud XIX Tankikorpus, kellele oli antud käsk minna läbi Wizna Bresti peale. Talle lisandus ka 10. Tankidiviis ja "Lötzeni" brigaad. Kokku oli kindral Guderiani alluvuses umbes 1200 ohvitseri, 41 000 sõdurit ja allohvitseri, 350 tanki, 108 haubitsat, 58 suurtükki, 195 tankitõrjerelva, 188 granaadiheitjat, 108 mortiiri, 288 raskekuulipildujat ja 689 kuulipildujat.

Wizna lahing[muuda | muuda lähteteksti]

Kapten Władysław Raginis

Varahommikul viskasid Saksa lennukid alla lendlehti, mis soovitasid poolakatel anda alla ning millel oli kirjutatud, et suurem osa Poolast on juba sakslaste käes. Selleks, et polsterdada oma meeste moraali, vandusid kapten Raginis ja leitnant Brykalski, et nad ei lahku oma positsioonidelt elusalt ning vastupanu jätkub.[7] Pärast Poola kaitsepositsioonide pommitamist sakslaste poolt, hakkas lahing.[8] Poola suurtükid olid palju nõrgemad ning olid varsti sunnitud taganema Bialstoki poole. Pärast ettevalmistusi ründasid sakslased kaitsjate põhjatiiba. Kahte rühma, kes kaitsesid mitut punkrit, rünnati kolmest küljest Saksa tankide ja jalaväe poolt. Algsed kaotused olid sakslaste poolel kõrged, kuid pärast raskesuurtüki tuld pidi Giełczyni piirkonna komandöör, leitnant Kiewlicz, põletama puusilla ning taanduma üle Narewi jõe Bialstoki poole, kus nad ühinesid kindral Franciszek Kleebergi vägedega.

Samal ajal sakslaste rünnak lõunatiivalt oli jõudnud seisakuni. Poolakatel puudusid tankitõrjerelvad, kuid kuulipilduja tulega suudeti tekitada sakslastele ränki kaotusi. Siiski olid poolakad kella kuueks sunnitud oma kaevikud hülgama ning taanduma punkritesse. Saksa tankid said viimaks läbida Poola väed ning liikuda Tykocini ja Zambrówi peale. Kuid jalavägi oli siiski kinni karmi tule all soos, punkrite ees.

Kuigi kapten Raginis allus kolonelleitnant Tadeusz Tabaczyńskile, 30 kilomeetri kaugusel asuva Osowieci fortifitseeritud ala komandörile, ei oodatud abivägesid. 8. septembril käskis Poola marssal Edward Śmigły-Rydz 135. jalaväerügemendil, nii Osowiecist kui ka Wiznast, Varssavisse pöörduda. Kui sõnum kolonelleitnant Tadeusz Tabaczyński 135. jalaväerügemendini jõudis, oli juba liiga hilja, et aidata Wiznas võitlevaid sõdureid.

Wiznas jätkus äge lahing nüüdseks isoliseeritud punkrites. Mitmed rünnakud löödi tagasi 10. septembri öösel ja varahommikul .[9] Umbes kell 11, suutsid Saksa insenerid, tankide ja suurtükkide abiga, hävitada kõik peale kahe punkri. Vaatamata, et paljud olid rühmas vigastatud või võitlusvõimetud ning suurem osa kuulipildujatest olid hävitatud, võitlesid poolakad edasi. Pärast lahingut, rõhutasid poolakad, et Heinz Guderian ähvardas Poola komandöri, et ta laseb maha kõik sõjavangid, kui allesjäänud väed alla ei anna . Vastupanu kestis veel tunni, kuni tuli Saksa sõnumitooja vaherahulipuga ning pakkus välja relvarahu.[10] See kestis umbes kella 1:30-ni. Raginis sai aru, et kõik tema mehed olid haavatud ja laskemoon oli otsakorral ning käskis oma meestel alla anda. Raginis ise keeldus alla andmast ning tegi enesetapu, viskudes granaadile.

Tagajärjed[muuda | muuda lähteteksti]

kapten Raginise ja leitnant Bryakalski uus haud

Pärast Poola vastupanu lõppu liikus XIX Tankikorpus Wysokie Mazowieckie ja Zambrówi peale, kus ta võitles Zambrówi lahingus Poola 18. jalaväediviisi vastu, piirates sisse ja hävitades viimaks Poola diviisi Andrzejewo lahingus. Hiljem liikus ta lõunasse ja võttis osa Bresti lahingust.

Kaotused[muuda | muuda lähteteksti]

Täpsed kaotused Poola poolel pole teada, vangi langenutest on vähe andmeid. 720 sõdurist umbes 70 pääses. Mõned jõudsid õnnestunult Poola liinideni, teised langesid vangi. Osad kätte saadud poolakad tapeti sakslaste poolt, teisi peksti ja piinati ning viidi lõpuks vangilaagritesse.[11]

Ka sakslaste kaotused on teadmata. Ametlikus Wehrmachti raportis on mainitud "mitu tosinat surnut"[12], kuid kohaliku sõjakalmistu väljakaevamistel leiti mitmesaja Saksa sõduri laibad.

Oma päevikus kirjutab Heinz Guderian, et 900 sõdurit langes lahingus. Wehrmacht kaotas vähemalt 10 tanki ja mitu soomustatud sõjamasinat.[13]

Popkultuuris[muuda | muuda lähteteksti]

Wizna lahingust on teinud laulu Sabaton albumile "Art of War" ja kannab nime "40:1". Laulus võrdleb Rootsi bänd Poola vastupanu Termopüülide lahinguga.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Moczulski, p.765
  2. Dobroński, p.21
  3. Wiśniewski, op.cit.
  4. Komorowski, p.448
  5. Komorowski, p.448
  6. Zychowicz, p. A6
  7. Moczulski, p.765
  8. Wojskowy Przegląd Historyczny (1960), p.246
  9. Komorowski, p.451
  10. Komorowski, p.448
  11. Wiśniewski, 29
  12. Wiśniewski, 35
  13. Zygmunt Kosztyła, Obrona odcinka "Wizna" 1939, BKD (Bitwy, Kampanie, Dowódcy) [7/76], 1976. Also: P. Kupidura, M. Zahor, "Wizna", Wojskowy Przegląd Techniczny i Logistyczny, nr 3, 1999

Allikad[muuda | muuda lähteteksti]

  • Adam Dobroński (1972). "Pod Wizną". Mówią wieki. 15 (9).
  • Andrzej Krajewski (2009-09-04). "Polskie Termopile, czyli cud pod Wizną". Polska The Times: 16–17. ISSN 1898-3081.
  • BD (1960). Jerzy Bordziłowski, ed. "Heinz Guderian". Wojskowy Przegląd Historyczny
  • Zygmunt Kosztyła, Obrona odcinka "Wizna" 1939, BKD (Bitwy, Kampanie, Dowódcy) [7/76], 1976
  • P. Kupidura, M. Zahor, Wizna, Wojskowy Przegląd Techniczny i Logistyczny, nr 3, 1999