Vladimir Galkin

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Disambig gray.svg  See artikkel räägib sõjaväelasest; ärijuhi kohta vaata artiklit Vladimir Galkin (ärijuht)

Vladimir Galkin (23. juuli 1888 Valga23. detsember 1925) oli vene rahvusest Eesti sõjaväelane, leitnant.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

Ta sündis aastal 1888 Valgas. Ta lõpetas Pärnus gümnaasiumi. Aastal 1905 astus ta vabatahtlikuna teenima ihukaardiväe 6. dragunipolku. Samal aastal saadeti ta õppima Tveri ratsaväekooli, pärast selle lõpetamist aastal 1908 edutati ta kornetiks ja ta määrati teenima 2. Pavlogradi kaardiväe husaaripolku. Kuid kaardiväeteenistus ei olnud talle hingelähedane ning märtsis 1909 lahkus ta teenistusest ja alustas tööd ametnikuna rahandusministeeriumis.

Aastal 1915 sai ta 3. Doni kasakapolgu koosseisus Vubisi jõeäärses lahingus haavata. Pärast paranemist jätkas ta teenistust Õhuväe 10. lennueskadrillis ning oli seejärel 5. armee lennusalgas alguses adjutant, hiljem lendurvaatleja. Septembris 1916 astus ta Sevastopoli lennukooli, mille lõpetas aasta hiljem. 28. augustil kaotas ta lennuk juhitavuse, kuid Galkin pääses õnnekombel põrutusega. Novembris 1917 arreteerisid bolševikud ta, kuid tal õnnestus vahi alt põgeneda ja naasta kodulinna Valgasse. Vene kodusõjast võttis ta osa Loodearmee koosseisus, alguses vabatahtlike lennueskadrillis Stanisław Bułak-Bałachowiczi staabi alluvuses, seejärel (juulist 1919) armee õhuväeüksuse ülema alluvuses. 22. juulil 1919 sai temast Loodearmee 2. lennusalga ülem.

22. jaanuaril 1921 ilmus registreerumisele Eesti sõjaväkke. Oli sel ajal laeva masinist ning saabus just merelt. Võeti arvele sõjaväelendurina ning arvati reservi. Kuna tema eesti keele oskuses kaheldi, siis saadeti ta jaanuaris 1924 eesti keele eksamile. Sooritas need edukalt ning 30. aprillil 1924 esitas palve ennast lennuväeteenistusse võtta, kuid see lükati tagasi. 09. detsembril 1924 korda ta palvet ning alates 21. jaanuarist 1925 võeti leitnandi auastmes Lennuväerügementi lenduriks. Positiivsele otsusele aitas kaasa ilmselt see, et ta oli olnud üks esimesi ohvitsere, kes 1. detsembril 1924 hommikul oma algatusel Sõjavägede Staapi ilmus, et mässu mahasurumisele kaasa aidata. Ta arvati Balti jaama tagasivõtmiseks moodustatud grupi koosseisu.

28. aprillil 1925 viidi ta üle 1. Soomusrongirügementi soomusrongi "Kapten Irv" kuulipildujakompanii vaguniülemaks.

Tunnustused[muuda | muuda lähteteksti]

  • Püha Georgi orden, 4. järk
  • Püha Vladimiri orden, 4. järk mõõkade ja lehviga
  • Püha Anna orden, 3. järk mõõkade ja lindiga
  • Püha Stanislavi orden 3. järk mõõkade ja lehviga
  • Püha Anna orden, 4. järk "Vahvuse eest"
  • Püha Stanislavi orden, 2. järk mõõkade ja lehviga

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]