Virginia Henderson

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

Virginia Avenel Henderson (30. november 1897 Kansas City, Missouri19. märts 1996 Connecticut) oli Ameerika Ühendriikidest pärit kuulus meditsiiniõde, õendusteoreetik ja raamatute autor.[1][2][3]

Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]

Virginia Avenel Henderson sündis 30. novembril 1897 Kansas Citys Missouri osariigis Ameerika Ühendriikides perekonna kaheksast lapsest viiendana. Tema isa Daniel B. Henderson oli advokaat ja ema oli Lucy Minor Abbot Henderson. Ta kasvas üles Virginia osariigis.

21-aastaselt alustas ta õpinguid õenduse erialal US Army School of Nursingu sõjakoolis ning lõpetas selle 1921. aastal. Bakalaureusekraadi sai ta 1931. või 1932. aastal, magistrikraadi 1934. aastal Columbia Ülikooli õpetajate kolledžis.

Tema esimene tööandja 1921. aastal oli meditsiiniettevõte Henry Street Settlement New Yorgis. Aastatel 19241929 õpetas ta õendust Nortfolki protestantlikus haiglas, 19341948 Virginia õpetajate kolledžis. 1953. aastal sai temast Yale'i Ülikooli teadustöötaja õenduse erialal. Henderson külastas oma elu jooksul mitmeid riike, harides ja julgustades sealseid tervishoiutöötajaid.

Henderson oli 1939. aastal avaldatud "Textbook of Principles and Practices of Nursing" kaasautor, lõpetades raamatu pärast algse autori Bertha Harmeri surma. Henderson oli ka sama raamatu viienda (1955) ja kuuenda (1978) väljaande kaasautor. Samuti märkimisväärne oli Hendersoni ja Leo Simmonsi kirjutatud teos "Nursing Research: A Survey and Assessment".

Hendersoni tuntakse "õenduse esimese leedina" ("the first lady of the nursing") ja teda peetakse 20. sajandi kõige tuntumaks meditsiiniõeks. Karjääri jooksul kogunes talle arvukalt auavaldusi. Kõige mainekamaks neist võib pidada 1985. aastal saadud Christiane Reimanni auhinda (The Christiane Reimann Prize) Rahvusvaheliselt Õdede Nõukogult.

Hendersoni õendusteooria[muuda | muuda lähteteksti]

Definitsioon[muuda | muuda lähteteksti]

Hendersoni teooria määrab õe rolliks mitte ainult patsiendi eest vastutamise, hoolitsemise ja abistamise haiglas või mõnes muus hoolduskeskuses, vaid aidata patsiendil saavutada seisund, millega pärast haiglast väljumist saaks ta olla tema ise, samal ajal iseendaga hakkama saades ja õnnelik olles. 1955. aastal avaldatud teoses "The Principles and Practice of Nursing" defineeris Henderson õendust järgmiselt:

Õe unikaalsus seisneb patsiendi, olgu ta terve või haige, abistamises toimingutega, mis toetavad tema taastumist, tervist (või leppimist rahuliku surmaga) – tegevused, millega patsient saaks hakkama kui tal oleksid selle jaoks vastavad teadmised, jõud või tahe.

(orig.): "The unique function of the nurse is to assist the individual, sick or well, in the performance of those activities contributing to health or its recovery (or to peaceful death) that he would perform unaided if he had the necessary strength, will or knowledge".

Eeldused[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Keha ja vaim on lahutamatud.
  2. Patsient tahab terveks saada.
  3. Õde hoolitseb patsiendi eest seni, kuni patsient suudab seda teha iseseisvalt.
  4. Õde tahab teenida ja on valmis teenima patsienti, päeval ja öösel pühendama ennast patsiendi heaolu saavutamiseks.

14 sammu[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Normaalne hingamine
  2. Adekvaatne toitumine (söömine ja joomine)
  3. Jääkainete väljutamine
  4. Liikumine ja hea kehaasendi saavutamine
  5. Puhkus ja uni
  6. Normaalne riietuse valik (sh riietamine ja lahtiriietamine)
  7. Riietuse ja keskkonnaga kohanemise mõjul normaalse kehatemperatuuri saavutamine ja säilitamine
  8. Keha puhta ja hoolitsetuna hoidmine, naha ja limaskestade kaitsmine
  9. Ümbritsevate ohtude vältimine, sh kaaslaste kahjustamise vältimine
  10. Inimestega suhtlemine emotsioonide, vajaduste, hirmude ja arvamuste abil
  11. Vastavalt usule, selle austamine ja palvetamine
  12. Töö tegemine, saavutades heaolutunne
  13. Mängimine ja meelelahutuslikest tegevustest osavõtt
  14. Õppimine ja avastamine, mis aitavad kaasa normaalsele arengule

Õe-patsiendi roll[muuda | muuda lähteteksti]

Hendersoni teooria kohaselt peaks hea õde suutma iga oma patsiendi isiksusega sulanduda, et mõista patsiendi isiklikke vajadusi kõige paremini. Henderson on toonud välja kolm põhilist taset nende vahel:

  1. õde kui patsiendi asendaja (nurse as a substitute)
  2. õde kui patsiendi abiline (nurse as a helper)
  3. õde kui patsiendi partner (nurse as a partner)

Hendersoni järgi saab õe töö tulemuslikkust hinnata järgmiste kriteeriumide järgi:

  • suremuse vähenemine patsientide seas;
  • haigestumuse vähenemine patsientide seas;
  • hooletuse tagajärjel tekkinud sümptomite/seisundite (nt lamatised) arvu vähenemine;
  • psühholoogilise allakäigu (negativism, mutism) nähtude vähenemine;
  • patsientide sõltumatuse allakäik/areng;
  • tagasiside patsientidelt, patsiendi perelt/lähedastelt, teistelt õdedelt ja/või personalilt.

Hendersoni neli põhilist kontseptsiooni[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Individuaalne – omab elementaarsed elulisi vajadusi, mis peavad olema rahuldatud, et olla osa tervisest. Vajab abi paranemisel, iseseisvuse saavutamisel, sh rahulikul suremisel. Keha ja vaim on üksteisest lahutamatud ja omavahel seotud.
  2. Keskkond – patsient ja perekond on üks tervik. Ühiskonna mõju patsiendile on minimaalne. Õendus peab võimaldama inimesele 14 põhivajadust (Hendersoni teooria 14 sammu).
  3. Tervis – terve saab 14 põhivajaduse rahuldamisega iseseisvalt hakkama. Tervist mõjutavad vanus, kultuuriline taust, füüsilised ja vaimsed võimed ning vaimne tasakaal.
  4. Õendus – inimest, kellel puudub vajalik jõud, tahe ja oskus tulla toime elu põhivajadustega, tuleb aidata.

Õelt oodatakse ja eeldatakse õendusplaani täitmist.

Surm[muuda | muuda lähteteksti]

Henderson suri Connecticutis 19. märtsil 1996, olles 98-aastane. Ta maeti Virginia osariigi Bedfordi maakonna Foresti asula St. Stepheni kiriku aeda oma vanemate kõrvale.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]