Vilsandi tuletorn

Vilsandi tuletorn 2008. aastal

Vilsandi tuletorn on Eesti kõige läänepoolseim tuletorn. See asub Saare maakonnas Saaremaa vallas Vilsandi saarel.

Tuletorni geograafilised koordinaadid on 58° 22′ 58″ N, 21° 48′ 46″ E.

Laternaruumi ja rõduga valge kivitorni kõrgus jalamist on 37 meetrit ja tule kõrgus merepinnast on 40 meetrit.

Tuletorn sai esialgsel kujul valmis 1809. aasta septembris. Alates 2021. aastast on tuletorn avatud külastajatele.

Vilsandi tuletorn on võetud ehitismälestisena muinsuskaitse alla, kultuurimälestise registri number on 27241.

Ajalugu

1807. aastal taheti tuletorni algselt rajada Atla lahe suudme lähedal paiknevale Loonalaiule, kuid laid oli asustamata ja raske kivitorni püstitamiseks geoloogiliselt ebasobiv. Seetõttu valiti Suur-Vilsandi saare lääneranniku kõrgustik, mis paljastub mererannal ligikaudu nelja meetri kõrguse paelavana. Sinna oli juba 1787. aastal rajatud ka piirivalvekordon.

Algne, ümar tüvikoonuseline murdpaest torn ehitati projekti kohaselt merepinnast 34 meetri kõrguseks. Mereajaloolase Bruno Pao hinnangul viitab torni alumine karniis sellele, et algselt kavatseti viienda korruse kõrgusel näidata metallrestil põlevat lahtist tuld. Ilmselt tõstepoomiga varustatud olnud ülemise ukse (praegu kinnimüüritud) paigutamine kuuenda korruse tuulepealsele lääneküljele võib viidata sellele, et algselt on kasutatud kivisöe põletamisel tekkivat tuld. Valgustustehnoloogia kiire arengu tõttu aga lahtise tule tegemisest loobuti.

1810. või 1811. aastal jõudsid Vilsandile peegelduvad ehk katoptrilised valgustid. 1817. aastal võeti kasutusele ringleva nõgusa vaskpeegliga plinktuled, mis pandi ringlema kellamehhanismi ja rippuvate pommide abil. Pomme tuli iga paari tunni järel käsitsi üles vändata. Valgusallikana kasutati enamasti kanepiõli. 1860. aastaks ehitati tuletorn 4 meetrit kõrgemaks ning 6,7 meetri kõrguse metallist laternaruumi sees paiknes 24 puuõlilambiga valgustatud latern. 1870. aastal valmistati uued trepid, metallist ja klaasist laternaruumi paigaldati Kõpu tuletornist väljavahetatud Augustin Fresneli dioptriliste klaasprismadega varustatud valgusti, mis oli toona Baltikumi tuletornide parim. 1880. aastate alguses ehitati tuulealusel idaküljel asuva peaukse ette valgustusseadet kahjustava tuuletõmbe tõkestamiseks tuulekoda. 1906. aastal sai tuletorni ülemaks 22-aastane Artur Toom. Toomi andmeil kasutati 1871–1917 ja 1927–1940 hõõgsukaga lambis valgustuspetrooli, alates 1917. aasta sügisest kuni 1927. aastani aga atsetüleeni, mida kasutati ka pärast Teist maailmasõda kuni diiselgeneraatorite paigaldamiseni, mis laadisid valgust andvaid akusid.

Vilsandi tuletorn 1939. aastal

1935. aastal jagati valge 360° tuli mitmeks valgeks ja punaseks sektoriks. 1972. aastal võeti tuletornis kasutusele püsielekter ning tuletorni valgustus viidi elektritoitele. Paigaldati Nõukogude Liidu päritolu ringlatern ЭМН-500, millel on kaks tule sektorit: valge 18 meremiili ja punane 8 meremiili. 1994.–1995. aastal automatiseeriti valgusseade ning tuletorn võeti kaugseiresse. Laterna valgustugevust vähendati valges sektoris 12 meremiili ning punases sektoris 6 meremiili peale. 2007.–2008. aastal toimusid tuletornis remonttööd, mille käigus restaureeriti laternaruum ning paigaldati Sabik LED-sektorlatern valgustugevusega 5000 cd ja tarbitava koguvõimsusega 100 W. Alates 2016. aastast on kasutusel Eestis välja töötatud LED-täppissektorlatern maksimaalse valgustugevusega 8500 cd ja tarbitava koguvõimsusega 120 W. Latern projekteeriti rätseplahendusena Vilsandi tuletorni jaoks. 2019. aastal toimus tuletorni täiemahuline renoveerimine.

20. jaanuaril 1999 ilmus Vilsandi tuletorni 3,6-kroonine postmark, mille kujundas Roman Matkiewitcz. Tegu oli viienda margiga Eesti tuletornide sarjas, mida telliti trükikojalt Vaba Maa 600 000 tükki.

Tule omadused

Tule kõrgus jalamist on 37 meetrit, merepinnast 40 meetrit.

Tuletorn töötab pimedal ajal läbi aasta. Tuli paistab kahes erinevas sektoris erineva intensiivsusega. Ühes (asimuudist 212° asimuudini 164,5°) paistab valge tuli 12 meremiili, teises sektoris (164,5° kuni 212°) punane tuli 6 meremiili kaugusele.

Tuli põleb järgmise tsükliga: 1 sekund valge, 2 sekundit pime, jälle sekund valge, 2 sekundit pime, siis 2 sekundit valge ja 7 sekundit pime. Seega on ühe tsükli pikkus 15 sekundit.

Põhjapoolne teine tuletorn

Vilsandi tuletornist põhja pool, umbes ühe kaabeltau (185 m) kaugusel võib tänaseni märgata põõsastepärjaga ümbritsetud kivivaret. 1841. aastal alustati seal uue Põhjamajaka ehitamist. Kaugel Tsaari-Venemaa pealinnas oli tekkinud kindel kavatsus eristada Vilsandi tuletorni Sõrve ja Kõpu majakatest kaksikmärgutuledega. 19. augustil 1842, kui müüriladumine oli jõudnud 14 sülla (ligi 30 meetrit) kõrgusele ja kuuenda korruse laele paigaldati piirde käsipuid, märgati uue torni merepoolses küljes pragu, mis algas jalamilt ja kulges ülespoole. Samal päeval kella kümne paiku, kui hulk mehi oli tornis tööl, teatati prao kahtlasest suurenemisest töödejuhatajale insener-porutšik Dmitrijevile. Vaatlemisel hinnati prao kõrguseks juba 5 sülda ja töödejuhataja käskis pragunevas tornis töö lõpetada ning meestel all tulla, kuid käsk anti liiga hilja. Kella poole üheteistkümne paiku varises torn mürina ja suure tolmupilve saatel kokku. Kuus töölist sai surma, kuus raskeid vigastusi ja neljal olid kergemad vigastused. Õnnetusse sattunud olid peamiselt ajateenijatest madrused ning paar oskustöölist-müürseppa Tallinnast ja Tartust. Raskest juhtumist kanti ette ka Peterburi kõrgematele võimudele ja mereminister teavitas selle tagajärgedest ka tsaari. Ühe kaksiktorni kokkuvarisemine sundis mereväestaabi vastavat osakonda loobuma väikesel Vilsandi saarel kahest majakast.

Vaata ka

• Artur Toom

Välislingid

• Vilsandi tuletorn navigatsioonimärkide andmekogus
• 27241 Vilsandi tuletorn kultuurimälestiste riiklikus registris