Vikipeedia:GLAM/Lavretsovi nimeline linnamuuseum Narvas
Sergei ja Glafira Lavretsovi nimeline muuseum tegutses Narvas aastatel 1913–1944. Lavretsovide kogutud kollektsiooni põhjal avatud muuseumi üks hinnalisemaid osasid oli selle kunstikogu. Vaatamata muuseumi ja kogude keerulisele saatusele, on suur osa kollektsioonist säilinud ja asub SA Narva Muuseum hoole all.
S. ja G. Lavretsovi nimeline linnamuuseum Narvas
1913–1926
1902. aastal koostatud testamendiga pärandas Sergei Lavretsov kollektsiooni koos maja ja 25 000 rubla suuruse algkapitaliga Narva linnale muuseumi avamiseks. Testamendi järgi pidi muuseum alustama tööd pärast Lavretsovide surma. Muuseumi pidulik avamine toimus 9. augustil (vkj) 1913. aastal.
Algselt oli eksponeerimiseks ette nähtud ainult teine korrus, kus selle jaoks oli kümme tuba. Muuseumi esimene sisustus ja väljapanek pärines omanik Glafira Lavretsovalt. Ekspositsioon ei olnud süsteemne, meenutades pigem harulduste kambrit. Kuni 1920. aastateni püsis ekspositsioon suuremate sisuliste muudatusteta.
Muuseumi igapäevase tegevuse eest vastutas järelevaataja, kelleks kuni 1918. aastani oli endine linnavolikogu liige Peeter Uljanov ja alates 1918. aastast Vladimir Tšernilovski-Sokol. Nende ametiajale langesid nii majanduslikult kui poliitiliselt ühed keerulisemad aastad muuseumi ajaloos.
1927–1930
1927. aastal sai muuseumi juhiks Johannes Sõster, kelle ajal toimus esimene ekspositsiooni korrastamine. Esemed jagati ühiste omaduste alusel erinevatesse tubadesse. Maja esimene korrus, mida varem välja üüriti, võeti kasutusele ekspositsiooni tarbeks. Sinna paigutati loodusloolised kollektsioonid, numismaatikakogu, tarbekunst ja religioossed esemed. Uute teemadena leidsid koha Eesti Vabadussõda, etnograafia ja kaasaegne Eesti kunst. Teisel korrusel eksponeeriti enamasti kunstiteoseid: maale, skulptuure ja portselani. Lisaks sellele avati „Narva ajaloo tuba“, kus näidati Narva minevikuga seotud esemeid, ning „Ida tuba“, kuhu koondati muuseumile annetatud Kaug-Idast ja Kaukaasiast pärit etnograafilised esemed.
1930–1940
1930. aastal määrati muuseumijuhiks Tartu ülikooli vilistlane, ajaloolane Arnold Soom. Tema juhtimisel toimus Lavretsovide muuseumi reorganiseerimine ja professionaliseerumine. Lavretsovide muuseumi kogud liideti linnaarhiivi ja Peeter I maja kollektsioonidega. Muuseum korraldati ümber, nii et erinevalt varasemast tekkis selge jaotus hoiukogu ja väljapaneku vahel. Esemed kataloogiti, võeti arvele ja jagati osakondadesse. Kitsenes ka kogumissuund, kus prioriteediks sai Narva linn ja selle lähiümbrus.
Uut kunstiekspositsiooni teisel korrusel kutsuti kureerima kunsti- ja arhitektuuriajaloolane Voldemar Vaga, kes lähtus väljapanekul kronoloogilisest ja geograafilisest põhimõttest printsiibist. Värske püsinäituse suurteks teemadeks olid 17.–18. sajandi Lääne-Euroopa ja Vene kunst, 19. sajandi Vene kunstnikud, Eesti ja Lääne-Euroopa kaasaegne kunst.
1940–1944
Pärast Eesti okupeerimist 1940. aastal lahkus Arnold Soom Narvast. Muuseumi juhataja kohusetäitjaks määrati Marta Lassik. Vaatamata kommunistliku võimu erinevatele plaanidele muuseumi ümberkujundamiseni ei jõutud. 1941. aasta juulis kandusid teise maailmasõja lahingud Nõukogude võimu poolt okupeeritud Eestisse. Okupatsioonivõimu esindajad asusid rüüstama muuseumi vara. Osa kunstikollektsioonist, aga ka palju ajaloolise väärtusega esemeid õnnestuski neil Venemaale viia.
Lavretsovide muuseum taasavati Saksa okupatsiooni ajal 1942. aastal. Selle juhiks määrati Arnold Kotkas. Nõukogude vägede taganemise ajal ära viidud eksponaadid asendati Narva tekstiilitööstuste direktorite mahajäänud kodudest leitud maalidega ja Tallinna kunstihoonest toodud teostega. Lavretsovide nimelises muuseumis avati ka Eesti kunstnike näitusmüük.
Sakslaste sõjaõnne pöördumine 1943. aasta lõpus tõi kaasa muuseumi kogude evakueerimise. Suurem osa kollektsioonist viidi Muuga mõisasse 1944. aasta veebruariks, mil Punaarmee jõudis Narva linna alla. Paraku kõike päästa ei õnnestunudki.
1944. aastal, ööl vastu 7. märtsi, toimus Nõukogude lennuväe laastav õhurünnak, millele järgnes 8. märtsi hommikul Punaarmee suurtükiväe kahurituli. Märtsipommitamise ajal tabas Narva linna kokku üle kümne tuhande miini, mürsu, süüte- ja lõhkepommi. Erinevad rünnakud ja pommitamised toimusid ka järgnevatel kuudel kuni 26. juulini 1944. Kannatada sai nii Lavretsovide muuseumi hoone kui Peeter I maja. Nõukogude okupatsiooni ajal otsustasid kohalikud kommunistid muuseumihooned hävitada.
Lavretsovide muuseumi kollektsioon
Sergei ja Glafira Lavretsovi kollektsiooni põhiosa kujunes 19.–20. sajandi vahetusel. Narvas Rüütli tänaval asuva kahekorruselise kodu jaoks soetas kaupmehepere Euroopa ja Venemaa reiside ajal erinevaid kunstiteoseid, aga ka ajaloolisi ja etnograafilisi esemeid. Need kajastasid kogujate huve, maitset ja maailmavaadet.
Glafira Lavretsova külastas tihti ka Peterburi kunstinäitusi, kus tutvus kohalike kunstnikega ja soetas nende loomingut. Kollektsiooni jõudis märkimisväärsel hulgal 19.–20. sajandi vahetuse Vene kunstnike töid. Nende seas I. Aivazovski, L. Lagorio, L. Premazzi, M. Klodt von Jürgensburg, K. Trutovski, V. Golõnski, I. Klever, P. Bassin, P. Heller, K. Wenig, G. Kondratenko, M. Makovski jt. Pärast 1902. aastat, kui põhimõtteline otsus tulevikus muuseum avada oli tehtud, soetati eesmärgipäraselt ajaloomaale ja Narvaga seotud kunstnike töid. Sealhulgas toetati noori algajaid kohalikke kunstnike.
Pärast Lavretsovide surma ja muuseumi asutamist 1913. aastal jätkati kollektsiooni täienemine. Sõdadevahelisel ajal osteti Kultuurkapitali toetustest Eesti kunstnike töid. Koos juba Lavretsovide ajal soetatud kunstiteostega olid Eesti kunstnikest esindatud Peet Aren, Eduard Verber, Martin Leiburg, Aleksander Promet, August Jansen, Alfred Voldemar Tensing, Paul Burman, Nikolai Kull jt.
Ainsana Eestis oli Lavretsovide muuseumil idamaade kollektsioon, kuhu kuulus Kaug-Ida ja Kaukaasia etnograafilisi esemeid. Osaliselt pärinesid need Lavretsovidelt, kuid märkimisväärse osa annetas muuseumile Narva linnapea Aleksandr Ossipov.
1929. aastal täienes Narva linnamuuseum suure vanaaegsete hõbe- ja vaskmüntide kollektsiooni võrra, mille kinkis kunstnik Eduard Verberi ema Anna Verber. 1930. aastatel hakati eesmärgipäraselt koguma fotosid linna kultuuripärandist. Esimesed fotod telliti Carl Sarapilt. Kogud täienesid ka Aleksander Normaku joonistustega Narva kunstsepatööst ja trepikodadest. Nõukogude esimese okupatsiooni ajal sundvõõrandati Karl Robert Peltzeri erakogu, mis jäi osaliselt samuti muuseumisse.
Teise maailmasõja ajal viidi osa kollektsioonist Venemaale, kust alles 1956. aastal jõudis tagasi vaid 206 teost. Teine osa kollektsioonist evakueeriti 1944. aastal Muuga mõisasse. Kuna muuseumihooned olid pärast sõda kasutuskõlbmatud, jaotati esemed laiali Eesti muuseumide vahel. Need saadeti Rakvere, Paide ja Tallinna muuseumidesse.
1949. aastast alates hakati esemeid tagastama ja suur osa Lavretsovide pärandist jõudis Narva Muuseumisse tagasi. Osa Lavretsovide muuseumi kollektsioonist pärit esemeid asub tänapäevani SA Eesti Kunstimuuseum, Tallinna Linnamuuseumi ja SA Virumaa Muuseumid kogudes.
Vaata pilte siit.
Näitus on valminud Lavretsovide nimelise linnamuuseumi avamise 110. aastapäevaks.
Näituse koostaja SA Narva Muuseum ja Wikimedia.
Fotodel kujutatud esemed pärinevad Narva Muuseumi kogust.