Vietka

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vietka

valgevene Ветка * / Vietka Vetka
vene Ветка (Vetka)


Pindala: 8,913245 km²
Elanikke: 7900 (2009)

Koordinaadid: 52° 34′ N, 31° 11′ E
Vietka (Valgevene)
Vietka

Vietka (valgevene-eesti transkriptsioonis Vetka) on linn Valgevenes Gomeli oblastis, Vietka rajooni halduskeskus. Asub merepinnast 127 meetri kõrgusel Soži jõe ääres, Homielist 24 km kirdes. Linn ja selle ümbruskond saastus tugevalt Tšornobõli katastroofi tagajärjel. Eriti tugevalt on saastunud pinnas tseesium-137 isotoobiga.

Tšornobõli katastroofi radiatsioonikaart

Linnas on jõesadam. Vietkas on kergetööstuse ja toiduainetetööstuse ettevõtteid, seal valmistatakse ehitusmaterjale.

Haridust annavad kaks keskkooli ja muusikakool. Linnas on kultuurimaja ja neli raamatukogu.

Vietka on traditsioonilise puidunikerdamise keskus.[1] Linnas on Valgevene rahvaloomingu muuseum.[2] Vaatamisväärsuseks on ka sealne kohati säilinud vanalinn.

Nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Linna nimi tuleneb tõenäoliselt Soži jõest, mis linna kohal hargneb.[3] Teise teooria kohaselt kasvasid linna kohal enne selle asutamist suurte okstega puud. Kolmanda teooria kohaselt tähendab linna nimi hargnemist, lahknemist. Kuna linna asutasid Moskva päritolu inimesed, siis oli see koht nende jaoks Moskva haru. Teooriat kinnitab ka asjaolu, et vanad linna kohanimed olid Moskva päritolu, nii oli linna keskväljakuks Punane väljak.

Kohaliku legendi järgi lasknud linna asutajad jõkke oksakese ja palvetanud, et Jumal saadaks selle randa selles kohas, kus neil tuleb elama asuda. Jõgi uhtunud oksakese randa praeguse Vetka kohal ja selle oksakese järgi saanud siis nime ka asula.[4]

Linna poolakeelne nimekuju on Wietka.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Arheoloogilistel väljakaevamistel on avastatud jälgi esimese aastatuhande kolmandal veerandil kasutusel olnud asukohast ja kahest keskaegsest asulakohast. Kirjalikes allikates mainitakse Vietkat siiski alles aastal 1682 või 1685, mil sinna tekkis Moskvast pagenud vanausuliste asundus.[5]

Sealsed vanausulised pagesid Moskvast inkvisitsiooni eest ja asusid elama Chaleckite valdustesse. Nad said ka kuningliku kaitsekirja, mis lubas neil jääda ustavaks oma usule. Aastal 1695 avati Vietkas esimene vanausuliste kirik Leedu aladel. Vietka kujunes tähtsaks kaubanduskeskuseks, kus levisid ka ikoonimaal ja raamatute käsitsi ümber kirjutamine.[6]. Vietkasse asus aastal 1733 ka vanausuliste piiskop Epifani. Sealne kogukond pöördus Konstantinoopoli patriarhide poole palvega, et see tunnustaks nende koguduse iseseisvust.

Taoline olukord ei rahuldanud Vene valitsust; nii koostati aastal 1733 manifest, kus lubati kõigile sealsetele elanikele andestust, kui nad Venemaale tagasi pöörduvad. Vanausulised seda lubadust ei usaldanud; nii tungis aastal 1735 Vietkasse Vene sõjavägi. Piiskop Epifani viidi Kiievisse, kus ta ka suri. Vanausuliste kloostrid, skiitad ja asundused piirati sisse, väekõlbulikud mehed võeti väevõimuga tsaariarmeesse, ligi 14 000 kohalikku elanikku küüditati aga Siberisse.[7]

See ei toonud aga kaasa Vietka lõppu. Vanausulised kogunesid sinna jätkuvalt edasi ja ligi viie aastaga oli Vietkas taas ligi 40 000 elanikku.[8] Nii tungisid aastal 1764 taas kaks vene polku Vietkasse, küüditades seekord Siberisse ligi 20 000 sealset elanikku.[9] Asula kuulus Minski vojevoodkonda ja Retšitsa maakonda.[10]

Aastal 1772 peatus Vietkas mõnda aega Jemeljan Pugatšov, kuulutades end just seal taar Peeter Kolmandaks. Seoses Poola jagamisega läks Vietka aastal 1772 Venemaa koosseisu, kus hakkas kuuluma Mogiljovi kubermangu Belitski maakonda. Asula läks kindralmajor V. Schleiferi valdusse, hiljem kuulus aga Stanevitšitele. XIX sajandi alguses tegutses Vietkas tärklisevabrik. Sealsest jõesadamast läks aastal 1860 teele 36 laeva ja 69 palgiparve. Valdavalt oli nende sihiks Hersoni sadam. Jõesadama tegevusest moodustas suure osa aga Soži jõge ületada soovijate teenindamine. Sadama juures oli ka laevatehas. Alevis peeti kaks korda aastas laata; seal müüdi ümbruskonnale Krimmist toodud soola. Aastal 1865 hävis tules 95 maja. Aastal 1868 avati alevis tütarlaste kool, aastal 1874 avati kool ka poistele.

Aastal 1880 oli alevis neli tuulikut, seal tegutsesid köievabrik ja parkimiskoda. Alevi tähtsamad kaupmehed olid ühtlasi ka laevaomanikud.[11] Aastal 1897 oli alevis õigeusu kirik ja kabel, seal asusid juudi ja vanausuliste palvemajad. Vietkas oli toona kaks jõesadamat, seal asusid apteek, lugemissaal, raamatukogu ja postkontor. Alevil oli magasiait, seal tegutsesid kaheksa veskit, 12 sepikoda, 2 tellisevabrikut, 6 köievabrikut, 5 kruubiveskit, 3 parkimistöökoda, 5 kõrtsi. Aastal 1905 toimus alevis juutidevastane pogromm. Aastal 1908 avati Vietkas hoiu-laenuühistu. Aastal 1909 oli vanausulistel palvemaja asemel kirik. Sealsed juudid avasid aastal 1912 oma hoiu-laenuühistu. Aastal 1915 avati alevis 15 kohaga haigemaja. Aastal 1918 vallutasid alevi Saksa väed.

Vietka hakkas 25. märtsil 1918 kuuluma Valgevene Rahvavabariiki. 1. jaanuaril 1919 võttis Valgevene NSV juhtkond vastu otsuse, et linn kuulub Valgevene koosseisu. Aastal 1925 sai Vietkast linn. Reaalselt läks asula Valgevene NSV koosseisu aastal 1926, kus sellest sai samanimelise rajooni halduskeskus. Aastal 1931 hakati seal välja andma rajoonilehte. Toona olid linnas viinavabrik, tellisevabriktärklist ja potast tootev vabrik, õlivabrik, naftaveski, trikotaaži ja turba tootmisega tegelevad artellid, kingseppade, köiemeistrite ja rätsepate töökojad. Aastal 1934 avati Vietkas masina-traktorijaam. Teise maailmasõja ajal okupeerisid Saksa väed linna 18. augustist 1941 kuni 28 septembrini 1943.[12] 3. detsembril 1941 hukati 360 Vietka juuti.

Aastal 1978 moodustati Vietkas Valgevene rahvaloomingu muuseum, mis avati külastajatele aga alles aastal 1987.

Elanikkond[muuda | muuda lähteteksti]

  • 20 000 (1764)
  • 2057 (1826)
  • 4180 (1860)
  • 7200 (1874)
  • 5982 (1880)
  • 6000 (1897)
  • 10 340 (1909)
  • 5900 (1926)
  • 5999 (1939)
  • 5137 (1959)
  • 6200 (1968)
  • 6776 (1970)
  • 8726 (1979)
  • 10 197 (1989)
  • 9600 (1991)
  • 6300 (1995)
  • 7700 (1999)
  • 7800 (2004)
  • 7713 (2006)
  • 7900 (2009)
  • 8340 (2016)
  • 8505 (2018)

Aastal 1909 elas linnas 7300 juuti. Aastal 1939 oli Vietka elanikest valgevenelasi 59%, venelasi 22,5%, juute aga 15,7%.[13] Aastal 2009 oli linnas valgevenelasi 85,83%, venelasi 11,47%, ukrainlasi 1,59%, mustlasi 0,3%, tatarlasi 0,16%, armeenlasi aga 0,13%.[14]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Туристская энциклопедия Беларуси. — Менск, 2007.
  2. Веткаўскі музей народнай творчасці - Ветковский музей народного творчества. Vetka Museum of People's Art, illustrations and comments (with short English and Germain translation of the guide). "Полымя", Minsk, 1991.
  3. Краткий топонимический словарь Белоруссии / В.А. Жучкевич. — Менск: Изд-во БГУ, 1974. — lk. 50.
  4. ]http://www.vetka.gomel-region.by/ru/new_3-ru/ Ветковский районный исполнительный комитет]
  5. Лявонцьева С. Ветка // ЭГБ. Kd. 2. — Менск, 1994. Lk. 254
  6. Асіпкова М. Ветка // ВКЛ. Энцыкл. Kd. 1. — Менск, 2005. Lk. 405.
  7. Городские поселения в Российской империи. — С.Петербург: типография К.Вульфа, 1863. — Kd. 3. — Lk. 217—219.
  8. О прощении вин впадшим в преступления и осложении начетов и казенных взысканий // Полное собрание законов Российской Империи. Собрание Первое. 28 июня 1762 — 1765 гг. СПб: Тип. II Отделения Собственной Его Императорского Величества Канцелярии, 1830. — Kd. 16. — Lk. 69
  9. Daniel H. Shubin (November 2005). A history of Russian Christianity. Algora Publishing. lk. 42–43. ISBN 978-0-87586-426-6.
  10. Вялікі гістарычны атлас Беларусі Kd.2, Mińsk 2013, Lk. 114.
  11. Nigel Roberts (13 August 2008). Belarus. Bradt Travel Guides. lk. 209–. ISBN 978-1-84162-207-1.
  12. Vietka
  13. http://www.demoscope.ru/weekly/ssp/ussr_nac_39_ra.php?reg=602
  14. Перепись населения 2009. Национальный состав Республики Беларусь. Kd. 3. — Мн., 2011 — Lk. 114—117.

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]