Vecbrenguļi mõis

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Vecbrenguļi mõis 1904. aasta kaardil. Väljavõte kaardilt Wegekarte des Walkschen Kreises mit den Kirchspiels- und Gutsgrenzen (1904). Mõisa valdused on kaardil tähistatud numbriga 96

Vecbrenguļi mõis, varem Brenguļi mõis (saksa keeles Alt-Wrangelshof, varem Wrangelshof, läti keeles Vecbrenguļu muiža, varem Brenguļu muiža) oli rüütlimõis, hiljem rüütelkonnamõis Liivimaal Valga kreisis Trikāta kihelkonnas. Praegu asub mõisasüda Lätis Beverīna piirkonnas Brenguļi vallas Brenguļi külas.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Varasem ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Vecbrenguļi mõisa kohta on teateid 1474. aastast, mil Johann Kokenhausen müüs selle Heinrich Wrangellile; tema suguvõsa järgi sai mõis oma nime. 1531. aastal on omanikuna mainitud George Wrangelli, kes omandas veel ühe Koiva jõe ääres asunud mõisa. Veel 1599. aastal oli see Wrangelli perekonna (Georg Wrangell) valduses.

Mõis Rootsi ajal[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Liivimaa Rootsi võimu alla minekut doneeris kuningas Gustav II Adolf peaaegu terve Trikāta kihelkonna kantsler krahv Axel Oxenstiernale. Hiljem omandas mõisa Gertrud Hirtins, aastal 1681 sai selle omanikuks aga tema abikaasa Martin Schoultz, ent 1680. aastatel läks mõis reduktsiooni alla.

Mõis XVIII sajandil[muuda | muuda lähteteksti]

1725. aastal doneeris keisrinna Katariina I mõisa koos teiste kihelkonna valdustega Liivimaa rüütelkonnale. Pärast asehalduskorralduse kehtestamist võeti mõis 1786. aastal riigile. 1788. aastal eraldati sellest 10 adramaad, millest kujunes Jaunbrenguļi mõis. Pärast Katariina II surma taastas tema poeg Paul I asehalduskorra eelse olukorra ja mõis anti 1797. aastal rüütelkonnale tagasi. Viimase valdusõigust kinnitati 1810. aasta ukaasiga.

Mõisa suurus[muuda | muuda lähteteksti]

Bienenstammi andmetel oli mõisa suurus aastal 1816 10 ja 7/8 adramaad, sellele allus 288 mees- ja 331 naishinge.[1] Aastal 1688 oli mõisa suurus (koos Jaunbrenguļi mõisaga) 19 ja 1/2 adramaad, sama oli mõisade suurus aastal 1734. Aastal 1758 kuulus mõisale 10 ja 7/8 adramaad, aastal 1823 oli adramaid 10 ja 3/10.[2] Ka aastal 1832 oli mõisal adramaid 10 ja 3/10, aastal 1881 oli neid aga 3 ja 24/80, lisaks allus mõisale 10 ja 39/80 adramaad mõisale kuuluvate talude valduses.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Geographischer Abriss der drei deutschen Ostsee-Provinzen Russlands, oder der Gouvernemens Ehst-, Liv- und Kurland. Von H. von Bienenstamm. Riga, bei Deubner, 1826. Riga, gedrukkt in der Müllerschen Buchdrukkerei. Riga : Deubner, 1826 lk. 273
  2. Hagemeister, Heinrich von. Materialen zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen´s Buchhandlung, 1836, lk 282.
  3. Stryk, Leonhard von. Beiträge zur Geschichte der Rittergüter Livlands. Zweiter Teil. Der lettische District. Dresden: Druck von Albanus´schen Buchdruckerei, 1885, lk 420.

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Hagemeister, Heinrich von. Materialien zu einer Geschichte der Landgüter Livlands. Erster Theil. Riga: Eduard Frantzen, 1836. Lk 282, 283 [1].