Grammofon

Allikas: Vikipeedia
Disambig gray.svg  See artikkel räägib plaadimängijast; Getter Jaani singli kohta vaata artiklit Grammofon (laul)

Grammofon 20. sajandi algusest
Kohvergrammofon

Grammofon (kreeka k sõnadest gramma ’kirjutis’ ja phone ’hääl’, ’heli’) on seade heli taasesitamiseks heliplaadilt. [1]

E. Berliner asendas fonograafi silindrilise helikandja (trumli) kettakujulise kandjaga – heliplaadiga – ja patentis selle 1887. aastal (USA patent 372786) nime all Gramophone (saksa kirjakuju Grammophon või Grammofon). Plaadikujulise andmekandja oluline eelis oli võimalus hõlpsalt koopiaid valmistada ja plaatide masstootmist korraldada (fonograafi vahasilindri korral see võimalus puudus), samuti lihtsustus seadme ehitus, sest langes ära vajadus nõela etteandemehhanismi järele. Ent erinevalt fonograafist oli grammofon ette nähtud üksnes helisalvestise esitamiseks. Esitatav heli muutus puhtamaks ja tugevamaks selle tõttu, et helivõngete taktis ei muutu mitte vao sügavus (nagu fonograafis), vaid selle rõhtsihis looklemise sagedus (vastavalt heli kõrgusele) ja amplituud (vastavalt heli tugevusele).

Grammofonis libises nõel eboniit- või šellakplaati pressitud spiraalses vaos, mille lainelisus jäljendab helivõnkeid. Niisuguse mehaanilise fonogrammiga plaadi pöörlemisel kandub nõela võnkumine membraanile, millega ühendatud kõlakarbis tekkiv nõrk heli tugevneb ruuporis. Selle laienev ristlõige toimib akustise impedantsi transformaatorina, mis muundab helirõhu muutused helikiiruse muutusteks.

Esimestes grammofonides pani plaadi pöörlema kiirusega 78 p/min üleskeeratav vedru. Ühest üleskeeramisest piisas ühepoolselt plaadilt (Ø 10 tolli) umbes 3-minutise pala ärakuulamiseks. Kahepoolne plaat ilmus aastal 1904, nn kauamängiv vinüülplaat (Ø 12 tolli, 33 p/min) 1948.

1920. aastatel hakkas akustiline võimendussüsteem asenduma elektrilisega: nõelaga helipea muundas mehaanilise võnkumise elektrisignaaliks, mida võimendas elektronlampvõimendi ja tegi kuuldavaks valjuhääldi. Vedruajam asendus elektriajamiga.

1950. aastatel muutus mehaanilist fonogrammi elektrisignaaliks muundav seade (ilma võimsusvõimendi ja kõlarita) omaette üksuseks plaadimängija nimetuse all. Kui 1980. aastatel jõudis müügile CD-plaadimängija, tuli võtta kasutusele pikem nimetus vinüülplaadimängija (vinüül, täpsemalt polüvinüülkloriid, on heliplaadi materjalina kasutusel 1948. aastast).

Plaadimängija võis ka kuuluda raadiovastuvõtjaga ühte seadmesse ja aparaati tunti siis radioolana.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]