Valjala kirik

Valjala Martini kirik on kirik Valjalas Saare maakonnas.

Valjala kirik on vanim säilinud kivikirik Eestis.^[viide?] See on ehitatud romaanikalt gootikale üleminekustiilis. Valjala kirik oli ühtlasi ka kaitserajatis.

Kirik on piiratud peaaegu ringikujulise kiviaiaga.

Valjala kirik on "Teeliste kirikute" nimekirjas, kiriku juures asub pastoraat.

Valjala kiriku portaali on kujutatud Valjala valla vapil.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikut hakati Valjalasse ehitama 1227. aastal, kui ristirüütlid alistasid Valjala maalinna, mis oli viimane paganate kants Eesti aladel. Esimene pühakoda oli väike ja meenutas kabelit: see koosnes nelinurksest ruumist (millega liitus poolringikujuline apsiid) ja lõunaküljel asuvast käärkambrist. 13. sajandi kolmandal veerandil kohandati hoone ümber kindluskirikuks. Alumine osa algkiriku müüridest on säilinud praeguseni kooriruumi seintes ja käärkambris.

14. sajandil ehitati poolümara apsiidi asemele hilisgooti vormides polügonaalne koorilõpmik.

1922. aastal lõi äike kirikusse ja põletas torni barokkstiilis kiivri.

Sisustus[muuda | muuda lähteteksti]

Kirikus asuvad massiivne dolomiidist ristimiskivi (mis tõenäoliselt algselt kuulus Haapsalu linnusekirikule) ja Pöide kiriku ristimiskivi 14. sajandi I poolest. Kooriruumi põhjaseinal on säilinud algupäraste seinamaalingute fragmendid, mida peetakse vanimateks säilinud seinamaalinguteks Eestis. Tornimüüris on trapetsiaalsete hauaplaatide fragmente, mis kõik on muinsuskaitse all kunstimälestistena.

Lorentzoni 1820. aastal valmistatud altar ja 1935. aastal valatud tornikell^[1] on 1997. aastast arvel kultuurimälestisena. Altarimaalid on pärit 19. sajandist. Aknavitraažid lõi 1970.–1980. aastatel Dolores Hoffmann.

Oreli ehitas 1888. (mõne allika järgi 1870.) aastal Gustav Normann. Orel on ühe manuaali, pedaali ja kaheksa registriga. 2004. aastal remontis orelit põhjalikult Ago Tint.