Ukmergė

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search
Ukmergė

leedu Ukmergė

Ukmerge COA.gif
Ukmergė vapp
Flag of Ukmergė.jpg
Ukmergė lipp

Pindala: 20,5 km² Muuda Vikiandmetes
Elanikke: 21 226 (2017) Muuda Vikiandmetes

Koordinaadid: 55° 16′ N, 24° 45′ E

Koduleht: http://www.ukmerge.lt/
Ukmergė kesklinn

Ukmergė (Helifaili info leedu , poola keeles Wiłkomierz, valgevene keeles Вількамір) on linn Leedus Vilniuse maakonnas, Ukmergė rajooni ja Pivonija valla halduskeskus. Asub Šventoji jõe kaldal merepinnast 64 m kõrgusel.

Ukmergės kaevandatakse savi. Linnas on kaks gümnaasiumit ja viis põhikooli. Lisaks annavad seal haridust kunstikool, erikool vaimse puudega lastele ning IT- ja kaubanduskool. Vaatamisväärsusteks on vanalinn ja Ukmergė linnamägi, Dukstyna kivi, koduloomuuseum, kolm katoliku kirikud (aastaist 1820, 1863 ja 1789), aastal 1869 rajatud vanausuliste kirik ja aastal 1873 valminud õigeusu kirik, aastal 1835 ehitatud hobupostijaama hoone, endine suur sünagoog ja Vaižgantase kabel.

Leedu kõige väiksem aastane sademete hulk mõõdeti Ukmergės aastal 1964 (355,7 mm).[1] Linnas eristatakse järgmisi linnaosi: keskel vanalinn (Senamiestis), kaguosas Gėliai rajoon, Užupis ja Krekšliai, lõunaosas Pivonija ja Pašilė, edelas Smėliai ja Mirabalis, läänes sõjaväelinnak ja tööstusrajoon, loodes Dukstyna, põhjas Šlapiai.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Asulat on esmakordselt mainitud 1333. aastal (Wartberge Hermanni kroonikas). XVI sajandil kirjutatud Bychowieci kroonika kohaselt valitses seal Mindaugase vend Dausprungas. Asule oli tõenäoliselt üks leedulaste Deltuva maakonna keskusi. Aastal 1387 püstitati Ukmergėsse esimene kirik. Seal asunud puidust linnus põletati aastal 1391 Jogaila ja Vytautase vahel peetud lahingu käigus maha.

XV sajandi algul rajati puidust linnuse kohale uus kivist kants. Aastal 1486 sai Ukmergė linnaõigused.[2] Linn oli aastast 1566 Vilniuse vojevoodkonda kuuluva Ukmergė maakonna keskuseks. Aastail 1711–1712 laastas linna katk. Sealne kindlus hüljati XVIII sajandil.

Ukmergė elanikud võtsid aktiivselt osa nii novembriülestõusust kui ka jaanuariülestõusust. Aastal 1846 ehitati linna esimene haigla. Tsaariajal kasutati linna kohta venekeelseid nimekujusid Вилькомиръ,[3] aga ka Вилькомир ja Вилькомержъ.[4] Aastal 1876 valmis sealne tikuvabrik, aasta hiljem linn põles. Aastal 1916 valmis Jonavat Ukmergėga ühendav kitsarööpmeline raudtee, mis võeti üles aastal 1958.

Teise maailmasõja ajal hukkasid saksa okupatsiooniväed ligi 7000 linnas elanud juuti.[5] Ka sai linna keskosa sõja ajal pommitamise läbi kannatada.

Linna nimi[muuda | muuda lähteteksti]

Linn on nime saanud Vilkmergėlė jõe järgi; asula kasvades kadus deminutiivne -lė lõpp. Jõe nimi tähendab tõenäoliselt emahunti, (Vilkas tähendab hunti ja Merga neiut) ent legendi kohaselt sai see nime huntide keskel üles kasvanud Vilkmergė nimelise neiu järgi. Rahvaetümoloogias on taoline tavatu nimi kujunenud aga tavapärasemaks talutüdrukuks (ūkis = talu). Ka selle variandi kohta on üles kirjutatud legend, mille kohaselt ühe kohaliku kaluri tütar armus isa tahte vastaselt ühte ristisõdijasse, aga kohalik paganlik rahvas põletas ta oma jumalatele ohvrit tuues hiljem elusast peast ära. Selle variandi kohaselt olevat linna nimi vanasti olnud Aukmergė, mis tulenes sõnadest aukos merga ('ohvriks toodud neiu').

Ajalooliselt on linna kohta kasutatud nimekujusid Wilkemerge või Wilkamergen (1225), Vilkenberge (1333), Wilkinberg (1384) ja (1455), Vilkomir (1455), Wilkomir (1611), Wilkomirz (1613), Wilkomiria (1766), Ukmerge (1900), Aukmergė (1908); Ūkmergė (1911), Wilkomierz (1918) ja Vilkmergė (1919).[6]

Elanike arv[muuda | muuda lähteteksti]

  • 4143 (1823)
  • 5275 (1837)
  • 6230 (1856)
  • 7309 (1860)
  • 7480 (1863)
  • 16 999 (1889)
  • 13 532 (1897)
  • 16 300 (1913)
  • 10 604 (1923)
  • 14 000 (1939)
  • 14 900 (1959)
  • 21 600 (1970)
  • 25 800 (1976)
  • 26 601 (1979)
  • 30 410 (1989)
  • 28 759 (2001)
  • 28 700 (2005)
  • 27 300 (2009)
  • 25 886 (2011)
  • 20 591 (2018)

2011. aasta rahvaloenduse andmetel oli Ukmergė elanikest leedulasi 93,39%, venelasi 4,42%, poolakaid 0,58%, ukrainlasi 0,41%, valgevenelasi 0,33% ja mustlasi 0,13%.[7] Aastal 1923 olid elanikest 49,44% leedulased, 36,63% juudid, 7,55% poolakad, 5,19% venelased, 017% sakslased, 0,08% lätlased ja 0,03% valgevenelased. Aastal 1897 olid linnas enamuses juudid, keda oli 53,77%. Poolakaid oli 20,55%, venelasi 15,35%, leedulasi ja žemaite 6,31%, sakslasi 1,95%, ukrainlasi 0,82%, valgevenelasi 0,56% ja mustlasi 0,33%.[8]

Sõpruslinnad[muuda | muuda lähteteksti]

Tuntud elanikke[muuda | muuda lähteteksti]

Ossip Pjatnitski
Vita Kuktienė

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Krituliai. Enciklopedija „Lietuva“, I t. Vilnius: Mokslo ir enciklopedijų leidybos institutas, 2008, 71 lk.
  2. Ukmergės miesto ir Ukmergės apskrities istorijos apybraiža, 2004
  3. Вилькомиръ. Энциклопедический словарь Брокгауза и Ефрона, Kd. 6 (11) : Венцано — Винона. С.-Петербургъ, 1892., 374 lk.
  4. Вилькомiръ. Географическо-статистический словарь Российской империи, Kd. 1 (Аа — Гямъ-маликъ). СПб, 1862, 458 lk.
  5. Holocaust Atlas of Lithuania
  6. Jonas Deksnis "Apgyventų vietų pavadinimų kitimas 13-20 amžiuje" 1985 a.
  7. http://osp.stat.gov.lt/en/2011-m.-surasymas
  8. 1897. a rahvaloenduse andmed
  9. Comune di Cologno al Serio: Patti di Gemellaggio

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]