Tuulispask

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Disambig gray.svg  See artikkel räägib keeristuulest ja selle põhjustest rahvapärimuses, meteoroloogia mõiste kohta vaata artiklit tromb.

"Vihur" suunab siia. Eesti NSV ettevõtte kohta vaata artiklit Vihur (ettevõte).

Tuulispask (ka vihur või ebajalg) on rahvapärane nimetus maismaa kohal liikuva tugeva tuulekeerise kohta. Saarte murdes nimetatud ka tuulispea, lõunaeesti murretes tuulispää[1], keskmurdes keerandus[2].

Tuulispask on väike tuulekeeris, mis tekib sooja vaikse ja päikeselise ilmaga maapinna ning selle kohal oleva õhu suure temperatuurierinevuse tõttu. Keerise läbimõõt on mõni kuni mõnikümmend meetrit ja kõrgus mõnekümnest paarisaja meetrini. Selle muudavad nähtavaks maapinnalt üles tõstetud tolm ja liiv. Eesti oludes on tuulispask üldiselt lühiajaline ja ohutu nähtus. See võib siiski püsida kümneid sekundeid või ka minuti ning tekitada hoonetele väiksemaid kahjustusi.

Eesti rahvausund[muuda | muuda lähteteksti]

Eesti rahvausundis oli levinud kujutelm, et keeristuult tekitab inimese(nõia) kehast ajutiselt lahkunud hing, harvem surnud inimese hing. Tuulispask võis olla ka nõia tehtud või saadetud olevus, setudel kurat, selle poeg või ema. Uskumuse järgi viis ta võõrastelt põldudelt ära vilja, heina jms, kuid võis ära viia ka õnne, tuua haigust ja teha muud halba. Tuulispaska tõrjuti maagiliste võtetega. Sageli kasutatud võte oli visata keerist mõne terariistaga, lootes, et selliselt hinge tabades saab vigastatud ka vastava isiku keha.[3]

Matthias Johann Eisen tuulispasa kohta[muuda | muuda lähteteksti]

Matthias Johann Eisen kirjutab: Tuulispask kannab mitut nime: tuulispea, tuulepööris, tuulevood; isegi jäneseks kutsutakse teda. Lõuna pool nimetatakse tuulispaska ka ebajalaks. Ebajalg avaldab iseäranis suurt jõudu, viib isegi heinasaod ja -kuhjad kaasa. Wiedemanni ütluse järgi olla tuulispasaks kaks tonti, kahe järve peremehed, kes teineteisega kokku puutudes kohe tülli sattuda. Üldise arvamise järgi tekib tuulispask hoopis teisel kujul. Nagu targa hing kehast lahkub, haldjate maailmast teateid saama minnes, nii lahkub hing veel teisel otstarbel kehast: moondab ennast väikseks tiivuliseks olendiks ja lendab endale varandust hankima. Tavalisesti peetakse tuulispasaks minejat nõiaks, kes teeleminekul maha heidab, enesel kõik hingamiskohad mullaga kinni topib ja ainult suu hinge väljalendamiseks lahti jätab. Suust tulnud tiivuline moondab enese varsti tuulispasaks. Kohati räägitakse, et niisugune tuulispasaks mineja peab jalataldu enne seda kolm neljapäeva õhtut verega võidma. Teisal ei teata niisugusest võidmisest midagi.

Mitmed väidavad, nagu oleks tuulispasaks käija naisterahvas. Tuntakse ometi juhtumeid, mil meesterahvaski tuulispasaks käinud. Virus nimetatakse niisugust naisterahvast tihti "vanaks Soome eideks", Võru pool "Viru tädiks". Usutakse, et mõni nõid võib inimesi tuulispasaks moondada. Kuna muidu terariistaga visates tuulispasaks käija haavu saab, päästab viimasel juhtumisel terariistaga viskamine tuulispasaks käija nõiduse küüsist.

Tuulispasaks käija püüd on saaki röövida. Siit röövib ta saaki põllult, sealt kuhilaid, siit heinasaadusid, sealt kuivama pandud pesu, lühidalt: kisub kaasa kõike, mis talle meeldib. Püüab keegi teda takistada, sasib ta takistaja riideid ja juukseid ehk veeretab teda mööda maad, nii et takistaja luud-kondid ragisevad.

Tuulispasaks läinud nõia haldjas jääb vaatajale tavalisesti nägematuks. Teatakse ometi juhtumistest kõnelda, et nõia kujugi ilmub niisugusel korral, kui keegi tuulispaska narrib ehk vihastab. Niisugusel puhul vahib tuulispasast kole inimese kuju narrijale, vihastajale vastu. Aga muulgi juhtumisel võib tuulispasas nõida näha. Rahva väite järgi tarvis kummargile lasta ja läbi reite vaadata. Kui tuulispasaks käija tuttav isik, võib teda kohe ära tunda. Vaatajat püüab tuulispask alati nuhelda: käib temaga nagu mängupalliga ümber.

Näha saamiseks ja äratundmiseks kiidab rahvas veel hea olevat sülitada ja terariistaga, kas noaga, kirvega, sirbiga ehk muuga, tuulispaska visata. Wiedemann kiidab selles suhtes heaks abinõuks hüüda: "Tuulispask, tuhakott! Võta nii palju kui Jumal annab, sitta suhu, paska parda!" Tuulispaska püütakse tihti kahjutegemise pärast nuhelda. Terariistaga visatud tuulispask saab viskamisest enesele haava. Kui tuulispasaks läinud isiku hingeta keha leitakse ja ümber pöördakse, ei pääse hing enne sisse kui keha endises olekus. Suuremad nõiad oskasid tuulispasaks käija oma sõnadega kinni panna. Igatahes tuleb tuulispasaks käijaid vähemate nõidade hulka lugeda, isikuteks, kes ainult varanduse korjamiseks endid tuulispasaks moondavad. Korra tuulekeerutuse ajal vangi pandud ehk terariistaga haavatud tuulispask saab enesele sellest niisuguse õpetuse, et enam iialgi tuulispasaks ei käi.

Tuulispasaks käijatega ligidalt sugulased on vedajad, kes sõidavad saagile ilma tuulekeerutuseta. Need toimetavad tööd tavalisesti öösel. Niisugused isikud istuvad kas lõugutile, seakünasse, taariastjasse ehk muusse sarnasesse majariista, lausuvad nõiasõnu ja kohe saab nende iste lennukiks, mis neid tuhatnelja läbi tuule sihile viib. Ei takista neid teel lukk ega sein ega müür; igasse ruumi pääsevad nad sisse, võtavad sealt tubli noosi vilja, raha ehk muud saaki kaasa ja kihutavad siis oma lennukiga koju tagasi. Enne teeleminekut teevad nad peale sõnade lugemist veel mingisuguse tembu, nuusutavad mõnes kohas iseäralikku kivi, vahivad teisal ahju peal mingisuguse asja sisse. Omast kohast sulavad nad virmalistega, loksberi sõitjatega ja maksamerelistega ühte.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

  • Matthias Johann Eisen. Eesti mütoloogia. II, 1926
  • Uku Masing. Eesti usund. Kirjastus Ilmamaa, Tartu, 1995
  • Oskar Loorits. Eesti rahvausundi maailmavaade. Tartu 1932; Stockholm 1948; Tallinn 1990 (Kirjastus Perioodika)

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]