Tuluskivi
Tuluskivi oli vanemal ja keskmisel rauaajal peamiselt Läänemere ümbruses (Skandinaavias, Soomes, Baltimaades) kasutusel olnud enamasti kvartsiidist või ka peeneteralisest liivakivist tulesüütamisvahend.[1][2]
Tuluskivid olid harilikult ovaalsed, keskele süvistatud joonega ja neid kanti vööl. Noa otsa või muu terava raudesemega vastu tuluskivi lüües sai tekitada sädeme, mis püüti kuivale puuseenele (taelale).[1][2][3]
Tuluskivi kui esemetüüp on tõenäoliselt pärit Visla alamjooksu alalt, kust see rooma rauaajal põhja ja lääne poole levis.[2]
Eesti ja Soome tuluskivid[muuda | muuda lähteteksti]
Eestist on leitud umbes 100 tuluskivi. Enamik neist on juhuleiud peamiselt metsastelt ja soistelt aladelt, kust rauaaja kinnismuistiseid teada ei ole (Pärnu jõgikonnast, Võrumaalt Hargla ümbrusest, Ruhnust). Mõned tuluskivid on saadud ka kalmetest: nii kivikalmetest kui Kagu-Eesti põletusmatustega kääbastest. Ka Soome tuluskividest on paljud leitud aladelt, kust kinnismuistiseid ei teata, kuigi need on asunud headel põllumaadel.[2]
On oletatud, et Soome tuluskivid ohverdati jahi- ja kalaretkede käigus kõnnumaale rajatud alepõldudele. Kuju tõttu on tuluskive seostatud vulvasümboolikaga, mis koos asjaoluga, et neid on leitud ennekõike põlluharimiseks sobilikelt maadelt, on viinud nende seostamisele viljakusmaagiaga. Andres Tvauri on tähelepanu juhtinud, et viljakusmaagiaga seostatud lohukivide kasutamine lõppes umbes samal ajal, kui tulid kasutusele tuluskivid, ja välja pakkunud, et lohukivide roll viljakusriitustes kandus üle tuluskividele.[4]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 Tuluskivi. Eesti Entsüklopeedia
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Andres Tvauri. Rahvasterännuaeg, eelviikingiaeg ja viikingiaeg Eestis, Estonian Archaeology 4, Tartu 2012. Lk 67–68
- ↑ Tuluskivid ehk tulekivid. Histrodamus
- ↑ Andres Tvauri 2012, lk 68, 229