Tomás Martínez
Tomás Martínez (Tomás Martínez Guerrero, 21. detsember 1820 – 12. märts 1873) oli Nicaragua sõjaväelane ja poliitik, Nicaragua valitseva hunta liige aastal 1857 ning riigi president aastail 1857–1867.
Elu[muuda | muuda lähteteksti]
Tomás Martínez sündis 21. detsembril 1820 Nagarotes. Tema isa oli sefaradi juut don Joaquín Martínez, kes suri El Salvadoris ja on seal maetud juudi kalmistule. Tema ema oli María Guerrero.[1] Algul pühendus ta kaubandusele, aga kui aastal 1854 puhkes kodusõda, siis värvati ta legitimistade (konservatiivide) sõjaväkke, kus sai peagi kindraliks ja edasi riigipeaks.
Ta abiellus Gertrudis Solórzano Zavalaga. Neil oli tütar Gertrudis Martínez Solórzano, kes abiellus hiljem Adán Cárdenasega, ja poeg Ramón Solórzano Montealegre.
Tomás Martínez suri 12. märtsil 1873 Leónis.
Kindral Nicaragua kodusõjas[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1857, kui USA flibustjeer William Walker lüüa sai ning maalt lahkuma sunniti, oli temast saanud legitimistade partei väljapaistvaim liige. Nii sõlmis ta liidulepingu liberaalide partei juhi Máximo Jerez Telleríaga, jätkates nii juba 12. septembril 1856 sõlmitud Chachagua paktis kavandatud koostööd. Nõnda moodustasid need kaks 24. juunil 1857 esimese kaksikvalitsuse (riigil oli kaks presidenti), tuginedes sealjuures otsustavates küsimustes Nicaragua kodusõja aegsele poliitilisele ja sõjalisele juhtkonnale. 19. oktoobril 1857 asendas neid võimul teine kahest presidendist koosnev kaksikvalitsus, mille moodustasid Gregorio Juárez Sacasa ja Rosalío Cortés Sánchez.
Ajutine president[muuda | muuda lähteteksti]
9. augustil 1857 nimetas Asutav kogu ta riigi ajutiseks presidendiks (seesama asutav kogu võttis järgmisel aastal vastu ka põhiseaduse). 15. novembril astus ta ametlikult sellesse ametisse. Ta pidi võimul olema 1. märtsini 1859. Selles ametis allkirjastas ta 18. aprillil 1858 Costa Ricaga sõlmitud piiriküsimusi reguleeriva Cañas-Jerezi lepingu. Selle lepingu osaks oli USA survel ka San Juani kanali rajamine, millele Martínez oli vastu, aga mis mitte kunagi teoks ei saanudki.
Tema võimuletulekuga algas Nicaraguas ajajärk, mida teatakse kui Esimest konservatiivset vabariiki. Sel ajastul tõusid kolmekümne aasta jooksul järjest Nicaragua presidentideks vaid konservatiivide esindajad. Seda ajastut on Nicaragua ajaloos idealiseeritud, kuna see tõi kaasa poliitilise stabiilse ja riigi majandusliku arengu.[2]
Põhiseaduslik president[muuda | muuda lähteteksti]
Vastavalt 1858 aasta põhiseadusele sai Martínez 1. märtsil 1859 põhiseaduslik president. Võimul olles alustas ta Euroopa riikidega diplomaatiliste suhete rajamist (sealhulgas ka konkordaat Püha Tooliga). Ka edendas ta intensiivset kohvi ja puuvilla kasvatamist ja asutas uued Chinandega ja Chontalese departemangud. Lisaks alustati tema võimuloleku ajal Icacose saarele Corinto sadama rajamist ja puurkaevude puurimist Masaya departemangus.
Tagasivalimine[muuda | muuda lähteteksti]
Aastal 1863 valiti ta teiseks ametiajaks riigi presidendiks, kuigi aastal 1858 vastu võetud põhiseaduses oli see selgesõnaliselt keelustatud. See tõi kaasa liberaali Máximo Jerez Tellería ja konservatiivi Fernando Chamorro y Alfaro ühise õlestõusu, mille Martínez kiiresti maha surus. Seejärel oli ta ametis kuni aastani 1867.
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
| Eelnev Patricio Rivas |
Hunta 24. juuni 1857 – 19. oktoober 1857 |
Järgnev Gregorio Juárez, Rosalío Cortés (Hunta) |
| Eelnev Gregorio Juárez, Rosalío Cortés (Hunta) |
Nicaragua president 15. november 1857 – 1. märts 1867 |
Järgnev Fernando Guzmán |