Thomas Szasz

Thomas Szasz 2010. aastal

Thomas Stephen Szasz (15. aprill 1920 Budapest – 8. september 2012 New York) oli Ameerika akadeemik, psühhiaater ja psühhoanalüütik.

Ta töötas enamiku oma karjäärist psühhiaatriaprofessorina New Yorgi haiglas State University of New York Upstate Medical University. Ta oli tunnustatud APA (American Psychiatric Association) ja Ameerika Psühhoanalüütikute Assotsiatsiooni (American Psychoanalytic Association) liige ning kõige paremini teati teda sotsiaalse kriitikuna, kes arutles psühhiaatria moraalsete ja teaduslike alustalade üle. Szaszi kõige tuntumateks raamatuteks on "Vaimuhaiguse müüt" (The Myth of Mental Illness, 1961) ja "Hullumeelsuse tööstus" (The Manufacture of Madness, 1970).

Szasz arutles oma karjääri jooksul, et vaimuhaigused on metafooriks inimeste eluprobleemide kohta ning neid ei eksisteeri tegelikult sel moel nagu on olemas kasvajad. Enamiku ajuhaiguste (väljaarvatud näiteks Alzheimeri tõbi, mis on kindlalt diagnoositav), puhul pole "bioloogilisi ega keemilisi teste, ega ka leide biopsiates ega nekropsiates, mis kinnitaks või seaks kahtluse DSM-i diagnoosid" ehk tema arvates ei olnud võimalik tõestada ei vaimuhaiguste olemasolu ega puudumist. Szasz ei pidanud ennast antipsühhiaatriks, vaid nimetas end sunniviisilise psühhiaatria vastu võitlejaks. Ta oli sunniviisiliste psühhiaatriliste ravimeetodite (coercive psychiatry) vastane ning uskus pigem psühhoteraapiasse inimestega, kes olid sellega nõus. Ta uskus, et iga inimene on oma keha ja vaimu omanik ning ta pidas õigeks, et uimastite tarbimine ja müük, meditsiini praktiseerimine, seksuaalsed suhted ja suitsiid oleksid lepingulised, legaalsed ja privaatsed.

USAs võib inimene minna igal ajahetkel poodi või kellegi suvalise juurde, ja hankida endale laetud tulirelva. Ent inimestelt on ära võetud vabadus omada tühja süstalt, see on kuritegu, millele järgneb riigi poolt organiseeritud karistus. See fakt on Szaszi arvates ideaalne sümbol sellele, kuidas valitsus laseb täielikult üle enda vastutusest kaitsta inimeste turvalisust ja on võtnud endale jõhkra rolli sekkuda inimeste privaatsesse eraellu ning rikkuda inimõigusi.

Szaszi argumendid tema kaasaja kolleegide tavaliste ravimeetodite vastu on kirjeldatav kolme põhipunktiga. 1. Inimese tahte ignoreerimine suurendab inimlikke kannatusi. Samas inimese agentsuse austamine ja inimese enda tahet arvestav ja toetav sekkumine leevendab piinu. 2. Tablettide neelamine ei ole ainuke viis inimest aidata. Mis iganes meetod ja vahend, mis inimese piinu leevendab, on teretulnud ja täielikult arvestatav sekkumine. 3. Sellist asja nagu "inimese vaimu või inimese hinge haigust" ei ole olemas, ent samal ajal me peaks aitama kõiki neid, kes soovivad enda kannatusi leevendada.

Elulugu

Szasz sündis juudi peres 1920. aasta 15. aprillil Budapestis Ungaris, tema vanemad olid Gyula ja Lily Szasz. 1938. aastal kolis Szasz Ameerika Ühendriikidesse, kus ta omandas Cincinnati Ülikoolis bakalaureusekraadi füüsikas ning 1944. aastal samas ülikoolis ka meditsiinilise hariduse (M.D.). Szasz lõpetas residentuuri Cincinnati Üldhaiglas ning töötas aastatel 1951–1956 Chicago Psühhoanalüüsi Instituudis. 1956. aastal läks ta tööle New Yorgi Osariigi Ülikooli. Szaszi vaateid psühhiaatriale mõjutasid Frigyes Karinthy kirjutised.

Szaszi peamised argumendid

Szasz oli veendunud, et vaimuhaigusi käsitleti metafooriliselt ning kasutati psühhiaatrias kahjulikult. Ta kritiseeris modernse meditsiini mõju ühiskonnale – tema arvates kaugendas meditsiin inimkonda jumalast ja religioonist (secularisation). Ta oli vastu ka psühhiaatria masturbeerimisvastastele kampaaniatele 19. sajandi lõpus, samuti käitumisprobleemide kirjeldamiseks kasutusel olnud sõnavarale, ühiskonna kaitseks tahtevastase ravi kasutamisele ning lobotoomia jt psühhoosi ravimeetoditele. Kirjeldamaks meditsiini teadusepõhist poliitilist mõju ühiskonnale ütles ta:

"Kuna teokraatia on Jumala ja tema preestrite seadus ning demokraatia on rahva või enamuse seadus, seega farmaatsia on meditsiini ja arstide seadus."

Szasz pööras pidevalt tähelepanu keele võimule sotsiaalse korra kehtestamisele ja hoidmisele, mis mõlemad avaldusid interpersonaalsetes ning laiemalt ka sotsiaalsetes, majanduslikes ja/või poliitilistes valdkondades:

"Raskused definitsiooni leidmisel on tegelikult raskused elu endaga. Tüüpilises vesternis võitlevad kaks meest meeleheitlikult mahavisatud relva pärast: kes iganes jõuab esimesena relvani, tulistab ja jääb elama; tema vastane saab aga kuuli ja sureb. Tavalises elus ei ole võitlus mitte relvade, vaid sõnade pärast; kes iganes defineerib esimesena situatsiooni on võitja; tema vastane on ohver. Näiteks kui perekonnas mees ja naine või ema ja laps ei saa omavahel läbi; kes defineerib keda probleemse või vaimuhaigena?... [see kes] esimesena kasutab seda sõna ära, kehtestab teisele reaalsust; [see kes] defineerib, seega domineerib ja elab; ning [see keda] defineeritakse, saab ikestatud ja teda võib tappa."

Szasz väidab, et ajalooliselt tekitati vaimuhaiguse kategooria selleks, et ühiskonnas võimusuhted ümber korraldada. Näiteks vanasti oli enesetapp mõrv, patt, ja iga pattu tuli karistada. Karistamise rolli kandis kirik. Kuna enesetapu puhul puudus võimalus pattu teinud isikut otseselt karistada, siis karistati selle eest lahkunu perekonda. Oli tavaline, et kirik võttis endale kogu lahkunu perekonna maise vara, jättes tihti lese ja alaealised lapsed nälga ja peavarjuta. Lisaks ei lubatud surnukeha matta ning kinnitati, et lahkunu hing kannatab põrgus igavesti. See maise vara ära võtmise praktika muutus ja kirik seisis raske "probleemi" ees, kuidas põhjendada pattude karistamisest loobumist. Selleks leiutati vaimse haiguse kategooria, mille diagnoosimisega tegelesid vaimulikud. 17. sajandi lõpus ligi sada protsenti enesetapjatest diagnoositi sel viisil vaimuhaigeteks ja seega need inimesed vabastati patu nuhtlemisest.

Ajalooliselt on alati laual olnud ka olnud küsimus, mida peaks tegema juhul, kui kellelgi peaks tekkima soov seksuaalpartnerit ja abikaasat vahetada, ent abielulahutus ja mõrv on keelatud ja nimetatud pattudeks. Lahendus tekitati nii, et vana naine ja alaealised tütred nimetati vaimuhaigeks ja eemaldati vaimuhaiglasse. Traditsiooniliselt kandis seda rolli nunnaklooster ja muud kristlikud kasvatusasutused, kuhu soovimatud kaaslased ja perekonnaliikmed suunati sunniviisiliselt ja vabanemislootuseta. Samuti on olnud tavaline praktika nõidade "tuvastamine" ja nende soovimatute isikute hukkamine. Seega vaimuhaigusel on ühiskonna suhete kujundamise roll. Praeguseaja arstidele on antud roll, mis enne oli kirikuga seotud isikutel.

Vaimuhaiguse müüt

"Vaimuhaigus" on väljendus, metafoor, mis kirjeldab solvavat, häirivat, šokeerivat või … tegevust või käitumismustrit, näiteks skisofreenia, haigusena. Szasz ütles: "Kui sa räägid jumalaga, siis sa palvetad; Kui Jumal räägib sinuga, siis on sul skisofreenia. Kui surnud räägivad sinuga, siis oled sa spiritualist; Kui sa räägid surnutega, siis oled sa skisofreenik." Szaszi arvates on haigus vaid miski, mis saab "olla", samas kui käitumine on miski, mida inimene "teeb" . Ta arvas, et hädasolijaid aidata või kahjustada üritades psühhiaatria hägustab aktiivselt piiri käitumise ja haiguse vahel. Szaszi arvates võtab psühhiaatria haigetelt vastutuse olla moraalselt vastutav sellepärast, et nii on võimalik haigeid paremini kontrollida.

Szaszi arvates on inimestel, kes on enda sõnul vaimuhaigus või keda teised kutsuvad vaimuhaigeks, parimal juhul "tehislik haigus". "Vaimuhaiguse" diagnoose käsitletakse tema arvates kui "teaduslikke kategooriad", kuid need jäävad siiski vaid hinnanguteks (põlglikeks), mille abil saavad psühhiaatrid võimu kehtestada. Terminit skisofreenia kutsus ta "psühhiaatria pühaks sümboliks", kuna see võimaldab põhjendada psühhiaatrilisi teooriaid, ravisid, ärakasutamisi ja reforme. Szasz leiab, et termin "haigus" peaks psühhiaatrias tähendama sedasama, mis mujal meditsiinis, ehk (1) seda peaks saama teaduslikul moel kuidagi avastada, mõõta või testida ja (2) haiguse kinnitamiseks peab olema leitav patoloogia rakulisel või molekulaarsel tasemel. Tõeline haigus peab olema leitav ka lahkamise laual, kuid "vaimuhaigused" on ju vaid probleemiks elavate jaoks. Psühhiaatrid on "hingetohtrite" järglased, preestrid, kes tegelesid ja tegelevad vaimsete mõistatuste ja "elavate probleemidega".

Psühhiaatria peamised meetodid kuuluvad retoorika, rõhumise ja religiooni valdkonda. Psühhiaatriapoolne vaimsete probleemide käsitlemine "meditsiiniliste haigustena", kasutatavate ravimeetodite käsitlemine "meditsiiniliste ravimeetoditena" ja klientide, eriti vastutahteliste, käsitlemine "meditsiiniliselt haigete patsientidena" kätkeb endas valet ning esindab seega ohtu vabadusele ja väärikusele. Psühhiaatria on üksikasjalikult väljatöötatud sotsiaalse kontrolli süsteem, mis kasutab toorest jõudu ja vaevuhoomatavat ideoloogiat, mis kõik üheskoos peitub teaduse varju.

"Patsient" kui simulant

Szaszi arvates teesklevad paljud inimesed oma vaimuhaiguse sümptomeid ehk nad on simulandid. Simuleerimise põhjusteks on hoidumine sõjaväekohustusest, ligipääsemine ravimitele või rahalisele toele või mõni teine isiklikult tähtis põhjus. Osad "patsiendid" ei oska aga oma "eluprobleeme" tavapärastel meetoditel väljendada ning sellepärast kasutavad nad somaatilist protokeelt haiguste imiteerimiseks, mida psühhiaatrid ja psühholoogid peavad eksikombel tõelise haiguse sümptomiteks.

Psühhiaatria ja võimu eristamine

Kui terminit "vaimuhaigus" kasutada kui eufemismi käitumiste kohta, mida taunitakse, pole võimul õigust sundida nendele inimestele peale psühhiaatrilist "ravi". Samamoodi ei tohiks olla võimul õigust sekkuda vahele vaimse tervise praktikatele, mis toimuvad nõusolevate täiskasvanute vahel (näiteks psühhotroopsete ravimite reguleerimine). Riigivõimu medikaliseerimine tekitab "terapeutilise võimu", mis võimaldab klassifitseerida kedagi kui "hullu" või "ravimsõltlast". Oma teoses "Ceremonial Chemistry" (1973) väidab ta, et "ravimsõltlasi" ja "hulle" inimesi on tabanud samasugune tagakiusamine kui varem nõide, juute, mustlasi ja homoseksuaale. Szaszi arvates kasutati kõiki neid inimesi kui patuoinaid ühiskonna rituaalsetes tseremooniates. Kompetentsuse eeldus Samamoodi kui õigussüsteemid käsitlevad inimest süütuna kuni on tõestatud vastupidist, ei tohiks kuritegudes süüdistatuid käsitleda ebakompetentsetena vaid sellepärast, et psühhiaater käsitleb neid sellisena. Vaimset ebakompetentsust tuleks käsitleda kui ükskõik missugust teist ebakompetentsust. Psühhiaatrite hinnangutel kohtualuste vaimse seisundi üle on kohtusaalis aga umbes sama palju kohta kui preestrite hinnangutel inimese hinge religioosse seisundi kohta.

Kontroll surma üle

Analoogselt sünnikontrolliga peaks inimestel endil olema õigus otsustada, millal nad soovivad surra, kusjuures meditsiin ega võim ei tohiks inimest sealjuures segada. Szaszi arvates on suitsiid üks kõige tähtsamatest põhiõigustest, kuid ta oli vastu riiklikult reguleeritud eutanaasiale. Oma 2006. aasta raamatus Virginia Woolfist ütles ta, ta naine tegi oma elu lõpetamisel teadliku valiku, mis oli tema valikuvabaduse väljenduseks. Hullumeelsuse loomine olevat tema arvates võimu kättemaks kirikule, mis sai suitsiidi teinud inimeste vara tihtipeale endale, seega suitsiidide põhjendamine vaimuhaigustega võtaks kirikult selle raha.

Tahtevastase ravi kaotamine

Kelleltki ei tohiks võtta vabadust ilma, et teda oleks kriminaalkorras süüdi mõistetud. Kui inimeselt võetakse vabadus, on selle põhjendus "tema enda heaolu heaks" ebamoraalne. Samamoodi nagu on kasvaja lõppfaasis oleval inimesel õigus keelduda ravist, peab olema ka vaimsete probleemidega inimesel õigus keelduda ravist.

Inimese õigus narkootikumidele

Sõltuvus narkootikumidest ei ole niivõrd "haigus", mida peaks ravima legaalsete ravimitega, vaid pigem sotsiaalne harjumus. Szaszi arvates peaks narkootikume müüma vabal turul ja sellegaseonduvalt kritiseeris ta narkootikumidevastast sõda, kuna narkootikumide kasutamine on kaotajatevaba kuritegu. Ta tõi paralleele ka narkootikumetarvitavate vähemuste ning juutide ja homoseksuaalsete inimeste tagakiusamise vahel – sakslastel oli juudiprobleem ja nüüd on inimestel narkootikumide probleem.

Raamatud

• The Second Sin. Doubleday. 1974 [1st. Pub. 1973]. ISBN 0-7100-7757-2.
• The Age of Madness: A History of Involuntary Mental Hospitalization Presented in Selected Texts (editor). London: Routledge & Kegan Paul Ltd. 1975 [1st. Pub. 1973]. ISBN 0-7100-7993-1.
• The Myth of Mental Illness: Foundations of a Theory of Personal Conduct. Harper & Row. 1974 [1st. Pub. 1961]. ISBN 0-06-014196-4.
• Heresies. Doubleday Anchor. 1976. ISBN 0-385-11162-2.
• The Therapeutic State: Psychiatry in the Mirror of Current Events. Buffalo NY: Prometheus Books. 1984. ISBN 9780879752392.
• Ceremonial Chemistry: The Ritual Persecution of Drugs, Addicts, and Pushers. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 2003 [1st. Pub. 1974]. ISBN 0-8156-0768-7.
• Law, Liberty, and Psychiatry: An Inquiry into the Social Uses of Mental Health Practices. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1989 [1st. Pub. 1963]. ISBN 0-8156-0242-1.
• Psychiatric Justice. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1988 [1st. Pub. 1965]. ISBN 0-8156-0231-6.
• The Ethics of Psychoanalysis: The Theory and Method of Autonomous Psychotherapy. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1988 [1st. Pub. 1965]. ISBN 0-8156-0229-4.
• Pain and Pleasure: A Study of Bodily Feelings. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1988 [1st. Pub. 1957]. ISBN 0-8156-0230-8.
• Schizophrenia: The Sacred Symbol of Psychiatry. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1988 [1st. Pub.1976]. ISBN 0-8156-0224-3.
• The Theology of Medicine: The Political-Philosophical Foundations of Medical Ethics. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1988 [1st. Pub.1977]. ISBN 0-8156-0225-1.
• The Myth of Psychotherapy: Mental Healing as Religion, Rhetoric, and Repression. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1988 [1st. Pub.1978]. ISBN 0-8156-0223-5.
• Sex by Prescription: The Startling Truth about Today's Sex Therapy. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1990 [1st. Pub.1980]. ISBN 0-8156-0250-2.
• The Untamed Tongue: A Dissenting Dictionary. Lasalle IL: Open Court. 1990. ISBN 9780812691030.
• Anti-Freud: Karl Kraus and His Criticism of Psychoanalysis and Psychiatry. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1990 [1st. Pub.1976]. ISBN 0-8156-0247-2. (First published in 1976 under the name: Karl Kraus and the Soul-Doctors: A Pioneer Critic and His Criticism of Psychiatry and Psychoanalysis. – Louisiana State University Press, 1976.)
• Ideology and Insanity: Essays on the Psychiatric Dehumanization of Man. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1991 [1st. Pub.1970]. ISBN 0-8156-0256-1.
• A Lexicon of Lunacy: Metaphoric Malady, Moral Responsibility, and Psychiatry. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers. 2003 [1st. Pub. 1993]. ISBN 1-56000-065-1.
• Our Right to Drugs: The Case for a Free Market. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1996 [1st. Pub. 1992]. ISBN 0-8156-0333-9.
• Cruel Compassion: Psychiatric Control of Society's Unwanted. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1998 [1st. Pub. 1994]. ISBN 0-8156-0510-2.
• The Meaning of Mind: Language, Morality, and Neuroscience. Westport CT: Praeger Publishers. 1996. ISBN 0-275-95603-2.
• Insanity: The Idea and Its Consequences. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1997 [1st. Pub. 1987]. ISBN 0-8156-0460-2.
• Psychiatric Slavery. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1977. ISBN 0-8156-0511-0.
• The Manufacture of Madness: A Comparative Study of the Inquisition and the Mental Health Movement. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 1997 [1st. Pub. 1970]. ISBN 0-8156-0461-0.
• Fatal Freedom: The Ethics and Politics of Suicide. Westport CT: Praeger Publishers. 1999. ISBN 0-275-96646-1.
• Pharmacracy: Medicine and Politics in America. Westport CT: Praeger Publishers. 2001. ISBN 0-275-97196-1.
• Liberation by Oppression: A Comparative Study of Slavery and Psychiatry. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers. 2002. ISBN 0-7658-0145-0.
• Words to the Wise: A Medical-Philosophical Dictionary. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers. 2004. ISBN 0-7658-0217-1.
• Faith in Freedom: Libertarian Principles and Psychiatric Practices. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers. 2004. ISBN 0-7658-0244-9.
• My Madness Saved Me: The Madness and Marriage of Virginia Woolf. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers. 2006. ISBN 0-7658-0321-6.
• The Medicalization of Everyday Life: Selected Essays. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 2007. ISBN 978-0-8156-0867-7.
• Coercion as Cure: A Critical History of Psychiatry. New Brunswick, New Jersey: Transaction Publishers. 2007. ISBN 978-0-7658-0379-5.
• Psychiatry: The Science of Lies. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 2008. ISBN 978-0-8156-0910-0.
• Antipsychiatry: Quackery Squared. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 2009. ISBN 978-0-8156-0943-8.
• Suicide Prohibition: The Shame of Medicine. Syracuse, New York: Syracuse University Press. 2011. ISBN 0-8156-0990-6.