Théâtre Royale de la Monnaie

Théâtre Royale de la Monnaie (flaami keeles De Koninklijke Muntschouwburg, lühendatult La Monnaie / De Munt, eestikeelses tõlkes võiks olla Müntla kuninglik teater) on muusikateater Brüsseli kesklinnas aadressil Place de la Monnaie / Muntplein B-1000. Lühike nime variant tähistab nii ooperiteatri hoonet kui ka seal tegutsevat truppi. Teater on Belgia rahvusteater ning föderaalses alluvuses ja finantseerimisel.

Ajalugu

Esimene teatrimaja

Esimene teatrihoone ehitati Brüsselisse aastatel 1696–1699 kohta, kus varem asus rahapaja ja vermiti münte. Sealt ka nimi La monnaie. Teatrimaja projekteerisid Veneetsia arhitektid Paolo ja Pedro Bezzi. Teatri ehitamise initsiaator oli Baieri kuurvürst, tollal Habsburgide Hollandi kuberner Maximilian II Emanuel. Tema oli ka teatri nime ristiisa. Nimes hakkas prantsuse keele kõrval olema ka hollandi- (flaami-) keelne variant. Esimeseks nimeks sai Grand Théâtre de la Monnaie (La Monnoye). Teatrimaja avati 17. novembril 1700 Jean-Baptiste Lully ooperi "Atys" etendusega.

Repertuaar 18. sajandil

Prantsuse repertuaar domineeris teatri mängukavas täielikult kuni 1746. aastani. Seejärel pääsesid repertuaari ka mõned Veneetsia ja saksa ooperid. Ligi pool sajandit esitati tollal Euroopas ilma tegevate prantsuse heliloojate Lully, André Campra, Jean-Noël Mouret ja André Cardinal Destouches´ oopereid. Seejärel lisandusid Cristoph Willibald Glucki, Jean-Philippe Rameau, François-André Danican Philidori, Adolfe Benoît Blaise, Pierre-Alexandre Monsigny, Egidio Duni, François-Joseph Gosseci ja André Ernest Modeste Grétry teosed, mida esitati kuni sajandi lõpuni. 1795. aastat pommitas Prantsuse revolutsiooniline armee Brüsselit ja okupeeris Belgia provintsid. Belgiast sai üks Prantsusmaa departemang. Prantsuse okupatsiooni ajal kuni 1814. aastani käisid esinemas ooperitrupid Pariisist.

Uus hoone

Aastatel 1816–1819 ehitati Luois Emmanuel Aimé Damesme projekti järgi uus uusklassitsistlik hoone. Kui vana teater asus tänava ääres ja oli seotud teiste hoonetega, siis uus teatrimaja paigutati vastvalminud väljaku keskele, mis andis talle monumentaalse väljanägemise. Teater sai nimeks Théâtre Royal ja avati 25. mail1819 Gretry ooperiga La caravane du Caire („Kairo karavan”). 1820. aastal vana teatrimaja lammutati.

1815. aastal moodustus Viini kongressi tulemusel Hollandi (Madalmaade) Kuningriik, mis koosnes praegusest Hollandist, Belgiast ja Luksemburgist. Seda nimetati ka Madalmaade Ühendkuningriigiks. La Monnaiest kujunes Ühendkuningriigi tähtsaim prantsuskeelne riikliku tähtsusega teater, mis läks Brüsseli linna järelevalve alla. Linnavalitsusel oli õigus määrata teatrile direktor. Taastati ka balletitrupp (Corps de Ballet ), mida juhendas tantsija ja koreograaf Jean-Antoine Petipa, Marius Petipa isa.

Aastatel 1815–1830, Inglise-Hollandi okupatsiooni ajal, oli teater arvestatav varjatud rahvusliku protestiavaldamise keskus. 1830. aasta revolutsiooni päevil oli teater Hollandi kuninga William I korraldusel ajutiselt suletud, kuid avati 24. augustil 1830 Daniel Auberi ooperi "La muette de Portici" etendusega. Selles teoses on relvi haarama õhutav duett „Amour sacré de la patrie” („Püha isamaa armastus”), mis õhutas belglasi meeleavaldustele, oli signaaliks Belgia revolutsiooni käivitumisele, mis lõppes Belgia iseseisvumisega. Kuni 1906. aastani oli see Auberi ooper pea katkematult repertuaaris. Teater kujunes pärast 1830. aastat üheks Euroopa olulisemaks ooperiteatriks.

Häving tulekahjus

Nagu paljude teatrimajadega, nii hävis ka La Monnaie ühe korra tulekahjus 21. jaanuaril 1855. Taastati kiiresti 14 kuuga Joseph Poelaerti projekti järgi (1170 vaatajakohta) ja avati 25. märtsil 1856 Fromental Halévy ooperiga "Jaguarita l’indienne" („India Jaguarita”). See hoone on säilinud tänaseni. Tegemist on ühe Euroopa ilusama ooperimajaga, kus on suursugune kuldsetes-punastes toonides saal ning kuulsad karüatiidid.

Prantsuse ooperid domineerivad

Repertuaaripoliitika oli pikka aega suuresti konservatiivne ja mõjutatud Pariisi eeskujudest, kusjuures domineerisid prantsuse heliloojate Halévy, Auberi, Adolf Adami, Ferdinand Bertoni ja Giacomo Meyerbeeri ooperid. Kui Pariisis saatis edu itaallaste Gioachino Rossini, Gaetano Donizetti, Vincenzo Bellini ja Giuseppe Verdi oopereid, siis ilmusid need ka otsekohe Brüsseli teatri mängukavva. Tähelepanu väärib, et uute ooperite esmaettekanded toimusid vaid mõni kuu pärast Pariisi esietendusi. 19. sajandi teisel poolel mõnevõrra repertuaar laienes. Esile kerkisid oma rahvuslikud heliloojad Albert Grisar ja François-Joseph Fétis.

20. sajandi alguses innustas kirjanik ja teatridirektor Maurice Kufferath oma lemmikhelilooja Richard Wagneri ooperite repertuaari võtmist. Seepeale hakkas järsult tunda andma saksa ooperimuusika mõju. Alates 1906. aastast kuni Esimese maailmasõja lõpuni oli teater avalikkusele suletud, misjärel avati taas Auberi "La muette de Portici" etendusega. Esimese maailmasõja aastatel juhatas Richard Strauss suletud teatri­majas Saksa okupatsioonivägedele ette kantud oma ooperi "Der Rosenkavalieri" („Roosikavaler”) etendusi. Pärast Esimest maailmasõda laiendas teater pianisti ja dirigendi Corneil de Thorani pika juhtimise ajal (1918–1953) järsult oma repertuaari. 20. sajandi on pandi suurt rõhku moodsate ooperite esitamisele. Ka Teise maailmasõja aastatel teater ei tegutsenud, kuid avati otsekohe pärast sõja lõppu ning taas belglastele südamelähedase Auberi oopusega.

La Monnaies on alates 1872. aastast mängitud ka operette. Esialgu lavastati prantslaste Jacques Offenbachi ja Charles Lecocqi teoseid, kuid peagi lisandusid kõik tähtsamad Johann Straussi oopused ning 20. sajandi klassikalised Ferenc Lehári ja Imre Kálmáni operetid.

Teatrimaja ümberehitamine

Vundamendivigade tõttu ja pärast lavatorni kokku varisemist võeti ette teatrimaja renoveerimine. Tugevdati vundamenti ja ehitati uus lavatorn. 1963. aastal sai rahvusooperi staatuse. 1985. aastaks oli selge, et on vaja põhjalikumat renoveerimist. Kahe aasta jooksul tõsteti katust nelja meetri võrra, tugevdati hoone seinu, laiendati lava ja lavataguseid ruume. Punane ja kuldne auditoorium jäi samaks, kuid laemaal eemaldati restaureerimiseks ja paigaldati tagasi alles 1999. aastal. 1998. aastal omandas La Monnaie suurema osa otse teatrimaja taga asunud tühjaks jäänud Vanderborghti kaubamaja hoonest ja uusklassitsistlikust häärberist. Hooned renoveeriti ja kohandati La Monnaie tehniliste ja haldusruumideks, mis varem olid paiknenud laiali kogu linna. Teater sai juurde ka suured proovisaalid. Veel üks renoveerimine toimus 2015. aasta maikuust kuni 2017. aasta septembrini. Põhiliselt tegeleti lavaga ja etenduste läbiviimiseks kaasaegsete tehniliste vahendite paigaldamisega. Teater sai võimaluse lavastada tehniliselt nõudlikumaid teoseid. Teatrisaalis vahetati välja kõik kulunud istmed uute veluurkattega istmete vastu.

Muusikajuhid

Aastatel 1981–1991 oli teatri kunstiline juht ja direktor Gerard Mortier. Ta oli varem töötanud Düsseldorfis, Frankfurdis, Hamburgis ja Pariisis. Mortier reformis otsekohe teatri repertuaaripoliitika, pannes suuremat rõhku Belgia oma heliloojate teostele ning suurendas orkestrit ja koori. 1992.–2002. aastal kujundas muusikajuhina teatri mängukava Antonio Pappano. Ta eelistas Mozarti, Verdi ja Puccini ooperite kõrval tuua lavale ka Händeli ja Glucki teoseid. Aastatel 2002–2008 oli teatri muusikajuht Jaapani dirigent Kazushi Ōno, pärast seda Ludovic Morloti ning alates 2016. aastast on selles ametis Alain Altinoglu.

1999. aastal alustas teatri juures tegevust ooperistuudio, mis koos Brüsseli ja Liege konservatooriumiga annab noortele lavajõududele võimaluse end publiku ees proovile panna, osaledes jooksvates lavastustes.

Maailma esiettekanded

- Jules Massenet Hérodiade (1881)

- Ernest Reyer Sigurd (1884)

- Emanuel Chabrier Gwendoline (1886)

- Benjamin Godard Jocelyn (1888)

- Ernest Reyer Salammbô (1890)

- Vincent d'Indy Fervaal (1897)

- Vincent d'Indy L'Etranger (1903)

- Ernest Chausson Le Roi Arthus (1903)

- Darius Milhaud Les Malheurs d'Orphée (1926)

- Arthur Honegger Antigone (1927)

- Sergei Prokofiev Igrok (1929)

- Philippe Boesmans La Passion de Gilles (1983)

- Pierre François Laporte’i Das Schloss (1986)

- Mark Morris L'Allegro, il Penseroso ed il Moderato (1988)

- Mark Morris The Hard Nut (1991)

- John Adams The Death of Klinghoffer (1991)

- Philippe Boesmans Reigen (1993)

- Philippe Boesmans Wintermärchen (1999)

- Philippe Boesmans Julie (2005)

- Nicholas Lens Shell Shock (2014)

Allikad

- Théâtre Royale de la Monnaie koduleht (lamonnaiedemunt.be)

- Tiit Made. Ooperimaailm. II köide, Tallinn, 2012

- Thierry Beauvert. Opera Houses of the World, New York, 1995