Ferenc Lehár

Allikas: Vikipeedia
Ferenc Lehár

Ferenc Lehár (Franz Lehár; 30. aprill 1870 Komárno24. oktoober 1948 Bad Ischlis Salzburgi lähedal) oli Ungari päritolu Austria helilooja ja dirigent. 20. sajandi esimese kolmandiku juhtivaid operetikomponiste. Andis aastakümneid Johan Straussi mõju all olnud Viini kuldsele operetiajastule uue elujõu ja arengusuuna.

Õpingud ja armeemuusiku amet[muuda | muuda lähteteksti]

Ida-Sudeedimaalt pärit isa Franz seenior mängis Viini Theater an der Wieni orkestris ja oli ligi 40 aastat Austria-Ungari sõjaväe jalaväerügemendi No. 50 kapellmeister. Ungarlannast ema Christine Neubrandt pärines saksa perekonnast.  Isa komponeeris tantse ja marsse. Väidetavalt õppis noor Franz (Ferenc) enne mängima klaverit ja viiulit kui lugema ja kirjutama. Komponeeris 11-aastaselt esimese laulu. Mängis suviti onu orkestris Bad Ullersdorfis. Alustas 12-aastaselt Praha konservatooriumis Antonín Bennewitzi (viiul) ja Anton Försteri (muusikateooria) juhendamisel õpinguid. Võttis komponeerimise eratunde Zdeněk Fibichilt ja Antonín Dvořákilt.

Lehári autogramm

1888. aasta sügisel sai viiulimängija koha Barmen-Elberfeldi teatri orkestris. Seejärel liitus aga armeega ja jätkas viiulimängu isa sõjaväeorkestris koos tulevase operetikomponisti ja kolleegi Leo Falliga. 1890 nimetati Austria-Ungari armee bandmasteriks. Teenis Losonczi 25. jalaväerügemendi, seejärel Pola mereväeorkestri, samuti Trieste, Budapesti ja Viini sõjaväeorkestrite juhina.

Läbimurre lavamuusikasse[muuda | muuda lähteteksti]

Ferenc Lehár 1930. aastal

Pani sõjaväelise ameti maha, kui 1896 etendus tema esimene tõsine ooper "Kukuschka" ("Kukulind"). See kukkus Leipzigis haledalt läbi, pöördus tagasi sõjaväeteenistusse. 1902. aastal lahkus lõplikult sõjaväeteenistusest ja asus elama Viini. Samal aastal esitati heategevusballil tema valss "Gold und Silber" ("Kuld ja hõbe"), mis osutus sensatsiooniliselt edukaks. Sai Prateri suveteatri ning Theater an der Wieni dirigendi koha. 1902 tulid kahes Viini teatris (ka Carl-Theateris) korraga lavale suurt menu nautinud operetid "Wiener Frauen" ("Viini naised", esialgne pealkiri "Der Klavierstimmer") ja "Der Rastelbinder".

1905. aastal järgnes täistabamus. Sündis operetiajaloo üks väljapaistvaimaid teoseid, Theater an der Wienis etendunud "Die lustige Witwe" ("Lõbus lesk"). Väljatulekust peale pole see operett kunagi langenud välja sadade maailma ooperi- ja operetiteatrite standardrepertuaarist ning konkureerib Straussi "Nahkhiirega" ("Die Fledermaus") kõigi aegade väljapaistvaima ja populaarseima opereti tiitlile. See teos juhatas sisse Viini opereti uuele koolkonna laiahaardelise tegevuse. Selle viljaka koolkonna liikmed olid ka Leo Fall, Oscar Straus ja Imre Kálmán.

Lehár oli paugupealt väga rikas mees ning võis täielikult pühenduda komponeerimisele. 1909–10 esietendus kolme kuu jooksul kolm tema uut teost. Nendest "Der Graf von Luxemburg" ("Krahv Luxemburg") ja "Zigeunerliebe" ("Mustlasarmastus") saavutasid kiiresti ülemaailmse populaarsuse. Esimese maailmasõja puhkemine ja Austria-Ungari impeeriumi lagunemine ei mõjunud maestro loomingule soodsalt. Ta komponeeris ennast korrates veel kümmekond samas stiilis romantilise ja kammerliku alatooniga operetti, mille vastu Viini publik kiiresti huvi kaotas.

Berliini periood[muuda | muuda lähteteksti]

Vaid 1922 välja tulnud "Frasquita" äratas suuremat tähelepanu ning rajas ka tema head koostöösuhted saksa tenori Richard Tauberiga, kelle lauljavõimeid arvestades valmis ülimenukaks osutunud "Das Land des Lächelns" ("Naeratuste maa"). Tauberi teeneks oli ka Viinis erilise populaarsuseta jäänud "Paganini" (1925) ja "Der Zarewitschi" ("Tsareevitš"; 1927) edu tagamine Berliinis.

Edasi kanduski Lehári tegevus Viinist Berliini, kus esialgu algas tema varasemate teoste taaslavastamine, nende filmiversioonide ettevalmistamine ning üldse pühendumine filmimuusika komponeerimisele. Viimaseks arvestatavaks teoseks pärast 1928. aastat kujunes "Giuditta", milles ta plaanis komponeerida ooperiks, kuid välja kukkus ambitsioonikas muusikaline komöödia. "Giuditta" esitati Viini Riigiooperis Richard Tauberi ja Jarmila Novotnága peaosades. Etendust kandis korraga üle 120 raadiojaama.

Franz Lehár (1918) komponeerimas

Üldist[muuda | muuda lähteteksti]

Asutas 1935. aasta veebruaris kirjastuskompanii Glocken Verlag, et saada täielikult kontrolli alla oma teoste esitamine. Sattus Teise maailmasõja ajal silmitsi suurte probleemidega. Natsid heitsid talle ette, et oli teinud koostööd juudi soost libretistidega. Abikaasa Sophie Paschkis oli samuti juudi päritolu. Halvima vältimiseks asus isoleerituna elama Viini kust mõne aja pärast siirdus Bad Ischli. Õieti päästis teda halvimast asjaolu, et "Die lustige Witwe" oli Adolf Hitleri üks lemmikteoseid. See määraski, et ei tema ega abikaasaga ei juhtunud midagi halba. Mrs. Lehárile anti Ehrenarierin, ehk abielujärgse aarialase staatus. Paljud juudi soost heliloojad ja muusikud, paljud Lehári lähedased sõbrad ja sugulased, hukkusid koonduslaagrites. Näiteks üks tema libretistidest Fritz Löhner-Beda. Lehár üritas teda päästa pöördudes Hitleri poole, kuid sellest polnud kasu. Löhner-Beda hukati Auschwitz-III laagris.

Lehár ei soovinud osaleda poliitikas ega võtnud osa natsivastasest liikumisest. See tekitas teatud ajal pärast sõda tema suhtes umbusaldust ja ajendas lühikeseks ajaks tema operettide taasesitamisest hoidumise. 1946 asus elama Šveitsi, kuid aasta hiljem pärast abikaasa surma tundes üksildust, pöördus tagasi Bad Ischli. Seal ta ka peagi oma villas suri. Tänapäeval on selles villas tema elule ja tegevusele pühendatud majamuuseum.

Lehár polnud mitte ainult suurepärane meloodiate komponeerija, vaid paistis kolleegide kõrval silma orkestri tehniliste võimaluste väljapaistva tundja ja kasutajana. Suurepärase orkestreerijana trumpas üle enamiku oma konkurentidest. Tema muusikaline stiil on kordumatu. Kellelgi pole õnnestunud arvestatavalt seda jäljendada. Ehkki ka Lehári puhul oli valss operetis tähtsaimal kohal, olid tema valsid palju pehmemad, voolavamad ja sageli sümfoonilisemad. Maestro eluajal esitati kõikjal Euroopas ja Ameerikas korraga paljusid tema teoseid. Kaasajal on väljaspool Austriat ja Saksamaad jäänud tähelepanu alla vaid üksikud tema tippteosed.

Lehár Villa Bad-Ishlis - Franz-Lehár-Museum

Ta on kirjutanud ka sonaate, sümfoonilisi poeeme, marsse ja mitu valssi. Heliloomingus on kajastatud mitme rahva muusikat, eriti ungari rahvamuusikat. 1940. aastal valiti ta Soproni linna aukodanikuks.

Eestis on 1909–2018 lavastatud kaheksas teatris 15 tema operetti kokku 69 erinevas lavastuses. Kõige rohkem on esitatud Lõbusat leske (18 korda, neljas teatris). "Krahv Luxemburg" on olnud Eesti laval 10 korda viies teatris, "Tšareevitšit" ja "Mustlase armastust" on mõlemat etendatud 7 korda kuues teatris, Evat 6 korda viies teatris, "Clo Clod" 4 korda neljas teatris. "Giudittat" ja "Naeratuste maad" on mõlemat korra etendatud Vanemuises.

Lehár on komponeerinud 30 operetti ja muusikalist komöödiat. Neile lisanduvad kaheksa teose muudetud faabula ja täiendavate muusikanumbritega 11 uut redaktsiooni.

Helilooming (esmaesitus Viinis, kui pole teisiti märgitud)[muuda | muuda lähteteksti]

Der Kürassier (ooper, 1892, esit-ta), Rodrigo (ooper, 1893, esit-ta), Kukuschka (ooper, Leipzig, 1896), Arabella, die Kubanerin (komp 1901, esit-ta), Das Club-Baby (komp 1901, esit-ta), Der Klavierstimmer (ka Wiener Frauen, 1902), Der Rastelbinder (1902), Der Göttergatte (1904) ja muudetud variant Die Tangokönigin (1921), Die Juxheirat (1904), Die lustige Witwe (1905), Peter und Paul reisen ins Schlaraffen-land (1906), Mitislaw der Moderne (1907), Der Mann mit den drei Frauen (1908), Das Fürstenkind (1909), Der Graf von Luxemburg (1909), Zigeunerliebe (1910), Eva (1911), Rosenstock und Edelweiss (1912), Endlich allein (1914), Der Sterngucher (1916), A pacsirta (Budapest, 1918), Die blaue Mazur (1920), Frühling (1922), Frasquita (1922), Die gelbe Jacke (1923) ja muudetud variant Das Land des Lächelns (Berliin, 1929), Clo-Clo (1924), Paganini (1925), Der Zarewitsch (Berliin, 1927), Friederike (Berliin, 1928), Giuditta (1934), Garabonciás diák (Budapest, 1943).

Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]