Otsusevõime
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (September 2022) |
Otsusevõime on isiku võime tehingut tehes adekvaatselt hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve.[1] Otsusevõimet hinnatakse tehingu kehtivuse määramisel põhjusel, et tsiviilõiguse üldosa seadusest tulenevalt peab füüsiline isik tehingu tegemisel olema otsusevõimeline. Vastasel juhul on tehing tühine.[2] Otsusevõimetus peab tulenema eelkõige vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust, millest tingituna isik ei suuda tegelikkusest õigesti aru saada. Tegemist võib olla haigushooga, alkoholi- või narkojoobega, uinutite või ravimite mõjuga või mõne muu asjaoluga.[3]
Otsusevõimetu isiku tehing[muuda | muuda lähteteksti]
Otsusevõime olemasolu hakatakse hindama eelkõige juhul, kui tehingu toime pannud isik on teovõimeline, st. otsusevõime olemasolu hinnatakse ainult teovõimeliste isikute puhul. Juhul kui piiratud teovõimega isik teeb tehingu otsusevõimetuna, ei oma otsusevõimetus tähendust, kuna tehingu kehtivus tuleb määrata teovõime kohta käivate reeglite (TsÜS §-d 8-12) alusel.[4]
Tehing, mille isik on teinud otsusevõimetuna, on tühine, välja arvatud juhul, kui isik kiidab tehingu pärast otsusevõimetuse lõppemist heaks.[1] Kui isik tegi vaimutegevuse ajutisest häirest või muust asjaolust tingituna endale ilmselt kahjuliku tehingu, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna.[5]
Otsusevõimetuse tõendamine[muuda | muuda lähteteksti]
Otsusevõimetust peab tõendama isik, kes tehingu otsusevõimetuna tegi. Tõendamisvajadus tekib otsusevõimetu isiku hilisemast soovist toetuda tehingu tühisusele. Selline soov võib esineda juhul, kui tehingut pole veel täidetud ning teine pool esitab talle täitenõude. Samuti ka juhul, kui tehing on täidetud, kuid otsusevõimetult tehingu sooritanud isik soovib tehingu tühistada ning nõuda üleantut tagasi alusetu rikastumise sätte (VÕS §1028) alusel.[3]
Tõendamise lihtsustamiseks on TsÜS-i § 13 lg-s 3 sätestatud eeldus, et juhul. kui isik tegi tehingu vaimutegevuse ajutise häire või muu samase asjaolu tõttu ja see tehing on talle ilmselgelt kahjulik, siis eeldatakse, et ta tegi tehingu otsusevõimetuna. Tehingu ilmne kahjulikkus tehingu tegijale viitab iseenesest juba asjaolule, et selle tegija ei suutnud tehingu tegemise asjaoludest adekvaatselt aru saada. Siiski peab esinema ka vaimutegevust ajutiselt pärssiv asjaolu.[4]
Tehingu heakskiit[muuda | muuda lähteteksti]
Võib esineda ka olukordi, kus otsusevõimetult tehingu sooritanud isik on otsusevõime taastudes sooritatud tehingu suhtes taluv ning on selle tingimusi nõus ja valmis täitma. Sel juhul on isikul võimalik selline hõljuvalt kehtetu tehing hiljem heaks kiita.[1]
Heakskiitmiseks ei ole ette nähtud kindlat aega, kuid tehingu teine pool võib selguse saavutamiseks otsusevõimetuna tehingu teinud isikult küsida, kas ta selle tehingu heaks kiidab. Kui isik keeldub tehingut heaks kiitmast, teatades sellest teisele poolele, jääbki tehing tühiseks, kui ta aga kahe nädala jooksul arvates ettepaneku saamisest annab heakskiidu või ei vasta midagi, siis loetakse, et ta on tehingu heaks kiitnud.[6] [7]
Kui tehingu jaoks on seaduses ette nähtud teatud vorm, peab nõusolek tehingu tegemiseks olema antud samas vormis. Kui tehing on heaks kiidetud, on see kehtiv tegemisest alates.[8]
Otsusevõimetuna tehtud tehingu saab heaks kiita ainult tehingu teinud isik ise, mitte keegi teine. Siiski, kui tehing on tehtud otsusevõimetu isiku poolt, kes pärast tehingu tegemist sureb, on tema pärijal õigus õigusjärglasena kas tehing heaks kiita või mitte.[9] Juhul kui otsusevõimetuna tehingu teinud isik, jõudmata ise tehingut kas heaks kiita või heakskiidust loobuda, muutub piiratud teovõimega isikuks, ei saa ta ise enam nimetatud tehingu osas tahteavaldust esitada, küll saab seda teha tema eestkostja.[10] [6]
Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Tsiviilseadustiku üldosa seadus, § 13 lg 1. – RT I, 23.05.2020, 4
- ↑ P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 133.
- ↑ 3,0 3,1 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 237.
- ↑ 4,0 4,1 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus, Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, lk 59.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus, § 13 lg 3. – RT I, 23.05.2020, 4.
- ↑ 6,0 6,1 P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Saare. Tsiviilõiguse üldosa. Tallinn: Juura 2012, lk 238.
- ↑ Tsiviilseadustiku üldosa seadus, § 13 lg 2. – RT I, 23.05.2020, 4.
- ↑ P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku üldosa seadus, Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2010, lk 60.
- ↑ RKTKo III-2/1-91/95.
- ↑ RKTKo 3-2-1-81-98.