Bioeetika

Allikas: Vikipeedia

Bioeetikaks nimetatakse tavaliselt eetika valdkonda, mis tegeleb peamiselt inimeluga. Interdistsiplinaarselt hõlmab see ka meditsiineetika ja keskkonnaeetika.

Bioeetika traditsiooniliste probleemide hulka kuuluvad abordi, inimese geneetilise muundamise, elundite transplantatsiooni, eutanaasia jms küsimused. Bioeetika on bioloogia- ja meditsiinivallast tulenevaid eetikaprobleeme käsitlev teadussuund. Bioeetikud tegelevad meditsiinitavade moraalsete ja eetiliste küsimustega, mis lähtuvad loodusteaduste, biotehnoloogia, meditsiini, poliitika, seadusandluse ja filosoofia omavahelistest suhetest.

Etümoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Termini "bioeetika" (kreeka keelest bios, elu; ethos, käitumine) lõi Fritz Jahr 1926. aastal artiklis "Bioeetiline kohustus", mis käsitles loomade ja taimede kasutamist teadustöös[1]. Aastal 1970 kasutas Ameerika biokeemik Van Rensselaer Potter sõna "bioeetika" biosfääri ja kasvava inimpopulatsiooni suhete kontekstis. Potteri tööd rajasid aluse globaaleetikale, teadusharule, mis tegeleb bioloogia, ökoloogia, meditsiini ja inimväärtuste seotusega[2][3].

Eesmärk ja haare[muuda | muuda lähteteksti]

Bioeetika valdkond on väga lai. Debattide teemadeks on olnud elu piirid (nt abort, eutanaasia), surrogaatemadus ning tervishoiuteenuste kättesaadavus (nt elundidoonorlus, tervishoiu normeerimine) ja õigus keelduda meditsiinilisest sekkumisest kultuursetel või religioossetel põhjustel. Bioeetikud ei suuda tihtipeale omavahel kokku leppida, kuidas teadusharu piiritleda – kas bioeetika peaks tegelema kõigi bioloogiast ja meditsiinist lähtuvate eetiliste küsimustega või ainult teatud alamjaotustega[4]. Osad bioeetikud sooviksid tähelepanu koondada vaid sellele, kas on eetiline rakendada meditsiinilist ja tehnoloogilist innovatsiooni inimesele. Ülejäänud tahaksid, et bioeetika laieneks ka moraalsele dilemmale, kas ja kuidas peaks teaduses olema lubatud aidata või viga teha elusorganismile. Bioeetika haare võib laieneda biotehnoloogia suunas, hõlmates kloonimist, geeniteraapiat, geenitehnoloogiat, elu pikendamist, elu kosmoses[5] ning bioloogia manipuleerimist läbi muundatud DNA ja valkude[6]. Areng neis valdkondades mõjutab tulevikus evolutsiooni ning seega on vaja uusi põhimõtteid, mis käsitlevad elu bioeetika tasandil – väärtustades elu alalhoidvaid bioloogilisi protsesse[7].

Põhimõtted[muuda | muuda lähteteksti]

Esimesi valdkondi, mida moodsad bioeetikud käsitlesid, oli inimkatsed. Ameerika Rahvuslik Komitee Biomeditsiiniliste ja Käitumuslike Inimkatsete Subjektide Kaitseks loodi aastal 1974, et kindlaks määrata peamised eetilised põhimõtted biomeditsiiniliste ja käitumuslike inimkatsete läbiviimises. Põhimõtted, mida tutvustati Belmonti Aruandes (1979), nimelt austus isiku vastu, kasulikkus ja õiglus, on mõjutanud bioeetikute lähenemist paljudele probleemidele. Juurde lisatud põhiväärtused on heatahtlikkus, inimväärikus ning elu pühadus. Kokkuvõttes on Belmonti Aruanne juhtinud teadusuuringuid suunas, mis on keskendunud haavatavate subjektide kaitsmisele. Samuti peetakse oluliseks tagada läbipaistvus teadlase ja subjekti vahelistes suhetes. Viimase 40 aasta jooksul on teadustöö edenenud tänu tehnoloogilistele edasiminekutele ning arvatakse, et Belmonti Aruanne pole enam päevakohane inimsubjektide käsitledes ja tuleks ümber kirjutada[8]. Veel üks tähtis bioeetika põhimõte on arutelu ja esitluste väärtustamine. Ameerika Ühendriikide ülikoolides on arvukalt arutelul põhinevaid bioeetika gruppe, näiteks Ohio Bioeetika Selts[9]. On ka samade eesmärkidega professionaalseid ühinguid. Paljud bioeetikud, eriti meditsiiniteadlased, peavad olulisimaks autonoomiat. Usutakse, et iga patsient peaks suutma otsustada, milline tegevussuund on kõige enam vastamuses nende tõekspidamistega. Teisisõnu, igal patsiendil peaks olema vabadus otsustada oma ravi üle[10].

Meditsiinieetika[muuda | muuda lähteteksti]

Meditsiinieetika on meditsiinivallas rakenduvate moraalsete väärtuste ja otsuste teadus. Neli põhilist moraalset väärtust on autonoomia austamine, ravi kasulikkus, arstide heatahtlikkus ja õiglus. Neil väärtustel põhinedes suudavad arstid oma igapäevatöös vastu võtta moraalselt keerulisi otsuseid[11]. Teadusena hõlmab meditsiinieetika selle igapäevast praktilist kasutust ning selle ajalugu, teoloogiat, sotsioloogiat. Meditsiinieetikat käsitletakse harilikult kitsas professionaalses kontekstis, kuid bioeetikal on laiem kasutusvaldkond, puudutades teaduslikku filosoofiat ja biotehnoloogiat. Bioeetika ja meditsiinieetika on tihti kattuvad valdkonnad, kus erinevused ei sõltu niivõrd teaduslikust konsensusest kui pigem hetkeolukorrast. Meditsiinieetika jagab põhitõdesid teiste tervishoiueetika valdkondadega, näiteks põetuseetikaga. Bioeetikud abistavad tervishoidu ja teadusuuringuid lahendades moraalseid dilemmasid elu ja surma ning teaduse ja meditsiini teemadel. Näide sellest on võrdõiguslikkuse küsimus meditsiinis, kultuursete ja meditsiiniliste praktikate ristumine ning bioterrorioht[12].

Perspektiiv ja metodoloogia[muuda | muuda lähteteksti]

Bioeetikud on päritolult eri tausta ja eri valdkonna haridusega. Bioeetikute hulka kuuluvad filosoofid, meditsiiniharidusega kliinilised eetikud, juristid, poliitteadlased ja usuteadlased. Varem filosoofidele kuuluv eetika valdkond on aina enam eri teaduskondade pärusmaa ning osa kriitikuid väidab, et analüütiline filosoofia ei mõju bioeetika teaduse arengule hästi. Paljudel usklikel seltsidel on isiklik arvamus bioeetika küsimuste seisukohas ning nad on loonud seadused ja juhised, kuidas bioeetika probleemidega vastava usu seisukohalt käituda. Arvestatav hulk kirjandust, mis käsitleb bioeetikat usklikust vaatepunktist, on publitseeritud juutide, kristlaste ja moslemite poolt. Idamaistes kultuurides, kus usu ja filosoofia vahel puudub sama selge piir kui lääneühiskonnas, käib elav diskussioon bioeetika üle. Budistlik bioeetika võtab naturalistliku seisukoha, mis tagab ratsionaalse ja pragmaatilise lähenemise. Budistlike bioeetikute hulka kuulub Damien Keown. Indias on Hindu traditsioonide vaatepunktist bioeetikat käsitlemas Vandana Shiva. Aafrikas ja Lõuna-Ameerikas arutletakse, kuidas bioeetika mõjutab riigi arengut ja globaalseid poliitilisi võimusuhteid. Masahiro Morioka väidab, et Jaapanis algas bioeetika liikumine 1970ndatel tänu puuetega inimeste õiguste eest võitlejatele ja feministidele, kuigi teaduslik bioeetika ilmus alles 1980ndatel. Sel perioodil ilmus akadeemilises kirjanduses unikaalseid filosoofilisi esseesid ajusurma ja puuete teemadel[13].

Kriitika[muuda | muuda lähteteksti]

Bioeetika on samuti pälvinud kriitikute tähelepanu. Paul Farmer tõi välja, et bioeetika meditsiinis kipub keskenduma probleemidele, mis tekivad arenenud riikide patsientidel "liiga paljust hoolitsusest". Samas ei pöörata tähelepanu nendele eetilistele probleemidele, mis tekivad liiga vähesest arstlikust hoolest vaeste vastu[14]. Farmer on seisukohal, et bioeetika on tähtis, kuid peaks olema tasakaalustatum ja andma vaestele võimaluse kaasa rääkida. Lisaks on bioeetikat kritiseeritud mitmekesisuse puudumise tõttu, eriti seoses rassiga[15]. Kuigi bioeetika on hakanud mõjutama avalikku arvamust, seadusloomet ja meditsiinilisi otsuseid, pole peaaegu üldse akadeemilist kirjandust bioeetika kohta rassi kontekstis – kuidas kultuurilised väärtused bioeetikat mõjutavad. John Hoberman illustreeris seda probleemi 2016. aastal arvamusega, kus ta tõi välja, et bioeetikud on olnud traditsiooniliselt vastumeelt kaasamaks oma arutellu sotsioloogiat ja bioeetika ajalugu. Selle probleemi keskmeks on valge rassi standardiks pidamine, mis omakorda põhjustab valgete hegemoonia bioeetika teaduskonnas ning loob tee eelarvamustele[16].

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Rinčić, I., Muzur, A. (2012). Fritz Jahr and the Birth of European Bioethics. Lk 141.{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
  2. Lolas, Fernando (2008). "Bioethics and animal research: A personal perspective and a note on the contribution of Fritz Jahr"Biological Research (Santiago)41 (1): 119–23. doi:10.4067/S0716-97602008000100013. Retrieved 15 January 2010.
  3. Goldim, J. R. (2009). Revisiting the beginning of bioethics: The contributions of Fritz Jahr (1927). Perspect Biol Med, Sum, 377–80
  4. Muzur, Amir (2014). "The nature of bioethics revisited: A comment on Tomislav Bracanović". Developing World Bioethics14: 109–10. doi:10.1111/dewb.12008. PMID 23279218.
  5. "Astroethics". Retrieved 21 December 2005.
  6. Freemont, P. F.; Kitney, R. I. (2012). Synthetic Biology. New Jersey: World Scientific. ISBN 978-1-84816-862-6.
  7. Mautner, Michael N. (2009). "Life-centered ethics, and the human future in space" (PDF). Bioethics23: 433–40. doi:10.1111/j.1467-8519.2008.00688.x. PMID 19077128.
  8. Friesen, Phoebe; Kearns, Lisa; Redman, Barbara; Caplan, Arthur L. (2017). "Rethinking the Belmont Report?"The American journal of bioethics: AJOB17 (7): 15–21. doi:10.1080/15265161.2017.1329482. ISSN 1536-0075.
  9. "The Bioethics Society of Ohio State". Thebioethicssociety.org.ohio-state.edu. Retrieved 2013-09-17.
  10. Entwistle, Vikki A.; Carter, Stacy M.; Cribb, Alan; McCaffery, Kirsten (2016-10-28). "Supporting Patient Autonomy: The Importance of Clinician-patient Relationships"Journal of General Internal Medicine25 (7): 741–45. doi:10.1007/s11606-010-1292-2. ISSN 0884-8734. PMC 2881979 . PMID 20213206.
  11. Gillon, R. (1994-07-16). "Medical ethics: four principles plus attention to scope"BMJ : British Medical Journal309 (6948): 184–88. ISSN 0959-8138. PMC 2540719 . PMID 8044100.
  12. Horne, L. Chad. "Medical Need, Equality, and Uncertainty". Bioethics
  13. Feminism, Disability, and Brain Death
  14. Farmer, Paul. Pathologies of Power. pp. 196–212.
  15. Hoberman, J. "Why Bioethics Has a Race Problem". The Hastings Center Report46 (2): 12–18.
  16. Karsjens, K.L. "White Normativity and Subsequent Critical Race Deconstruction of Bioethics". The American Journal of Bioethics3 (2): 22–23.