Tartu Ülikooli Kliinikumi Silmakliinik

Allikas: Vikipeedia
Jump to navigation Jump to search

SA TÜ Kliinikumi silmakliinik on kõrgema etapi raviasutus, kus tegeletakse kõikide silmahaiguste diagnoosimise ja raviga üle kogu Eesti.

Eesmärgiks on patsientidele pakkuda kvaliteetset ja laiapõhjalist oftalmoloogilist raviteenust.

Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikooli Silmakliinikus on 130 aasta vältel ravitud kõiki Eestis esinevaid silmahaigusi, õpetatud üliõpilasi, täiendatud juba töötavaid silmaarste ja tehtud teaduslikku uurimistööd.[1] Ravitud haiguste diagnoosid on muutunud seoses terve ühiskonna arengu, rahvatervise ja sotsiaalsete olude muutumistega.[1] Kadunud on sellised pimedust põhjustavad haigused nagu trahhoom (silmamarjad) ja teised nakkushaigused.[1] Tänu diagnostika, ravi ja operatsioonimetoodika paranemisele on oluliselt vähenenud pimedate ja nõrgaltnägijate arv Eestis.[1]

19. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Tartu Ülikoolis on silmahaigusi lugenud üldkirurgia kursuse vältel mitmed kirurgiaprofessorid: Michael Ehrenreich Kauzmann (1805–1810), Johann Ludwig Jochmann (1811–1814), Johann Christian Moier (1814–1836), Nikolai Pirogov (1836–1841). Pirogov avas ka ajutise silmahaigla Tartus, mis oli esimene Baltimaades (1836–1841). Georg Franz Blasius Adelmann (1841–1871) avas kirurgilis-oftalmoloogilise kliiniku (1843–1867).[1]

Jaanuarist 1868 avas professor Georg von Oettingen esimese 24 kohalise silmakliiniku Tartus. Selleks osteti mansardkorrusega kivimaja Vallikraavi ja Maarjamõisa tänava nurgale. 10. septembril 1871 avati pidulikult Tartu Ülikooli silmahaiguste õppetool, mille juhatajaks sai prof. Oettingen (1867–1879). Ta oli ka ülikooli rektor ja Tartu linnapea.[1]

Järgmine silmakliiniku juhataja oli prof. Eduard Raehlmann (1879–1900), kelle koolist on võrsunud rida tuntud oftalmolooge. Kliinik oli populaarne, haigeid käis üle kogu Venemaa, tekkis ruumipuudus ja 1882. aastal ehitati vanale majale kahekordne puust juurdeehitus, mis rahuldas kliiniku vajadusi 1938. aastani. Raehlmann kirjeldas 1889 aastal esmakordselt veresoonte ristumisfenomeni ateroskleroosi korral, mis on saanud oma nime hilisemate autorite Gunn'i (1892) ja Salus'e (1929) järgi.[1]

20. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

E. Raehlmanni asemel määrati 1900. aastal prof. Theodor Ewetzky (1900–1909), kes oli seni Moskva Ülikooli professor. Erilist tähelepanu pööras ta vilunud patoloog-anatoomia kliiniku laboratooriumile. T. Ewetzky rajas silmakliiniku kõrvale üle linna tuntud roosiaia, aednikuks oli M. Lepik.[1]

1911. aastal määras haridusminister professoriks Aleksander Ljutkewitchi (1911–1918). 1917. aastal. evakueeriti ülikool koos silmakliinikuga Voroneži, kus A. Ljutkewitsch juhatas silmakliinikut oma surmani 1928. aastal.[1]

Tartu silmakliiniku töö jätkus katkendlikult (1918–1920), puudus sisseseade, meditsiiniline aparatuur ja arstiriistad, statsionaar oli suletud. Saksa okupatsiooni ajal (1918) juhatas kliinikut lühikest aega prof. W. Löhlein Saksamaalt. Vabadussõja ajal (1919) asus kliinikus Eesti Punase Risti laatsaret, 1920. aastal riigikohus ja hiljem Venemaalt tulnud optantide keskus. Detsembris 1920 kutsuti õppetoolile professoriks Peterburi silmahaigla juhataja Ernst Blessig (1920–1930), kes taastas silmakliiniku töö, muretses instrumentaariumi ja aparatuuri ning alustas 1921. aasta teisel poolaastal regulaarse kliinilise ja õppetööga. Ta pani aluse kliiniku preparaatide kogule ja muretses uuesti korrapärase raamatukogu.[1]

E. Blessig emeriteerus 1930. aastal ja kliinikut hakkas juhatama dots. Jaan Uudelt (1930–1941), kes valiti 1934. aasta oftalmoloogiaprofessoriks. Koos otorinolarüngoloogia prof. E. Saarestega koostas ta silmakliiniku uue hoone projekti ja juhendas 1938. aastal selle neljakorruselise kivihoone ehitamist kliiniku esimese hoone kohale. Sellest ajast peale töötavad hoones koos silma- ja kõrvakliinik. Pärast prof. J. Uudelti ärasõitu Saksamaale 1941. aastal määrati kliiniku juhatajaks meditsiinidoktor Jüri Suurküla (1941–1944), kes hiljem töötas silmaarstina Rootsis.[1]

II maailmasõja ajal oli kliinik kannatanud, varustus oli laiali tassitud või vigastatud, ei olnud vajalikke aparaate ega operatsiooniinstrumente. Silmakliiniku tööd hakkas organiseerima ja varustust taastama Valentin Savi (1946–1958), kes 1. jaanuaril 1946 määrati oftalmoloogia kateedri ja silmakliiniku juhatajaks.[1]

Seoses Tartu haiglate reorganiseerimisega 1951. aastal jagunes silmakliinik silmahaiguste kateedriks ja Maarjamõisa Haigla silmaosakonnaks. Silmaosakonnas on olnud statsionaarseid voodikohti 80 kuni 8 käesoleva ajani. Osakonna juhatajatena on töötanud Leo Schotter, Ella Rooks, Jossel Kropman, Aleksandra Gerassimova, Mare Veske, Imbi Kuus.[1]

Samast aastast määrati õppetooli juhatajaks assistent Leo Schotter (1958–1989). 1975–1989 juhatas ta ühendatud kõrva-nina-kurgu ja silmahaiguste kateedrit. Hea organisaatorina on ta olnud Eesti Oftalmoloogide Teadusliku Seltsi esimees ja Tartu Ülikooli nägemise tervishoiu laboratooriumi teaduslik juhendaja (1975–1991). Ta valiti Eesti Silmaarstide Seltsi ja Eesti Pimedate Ühingu auliikmeks. Prof. L. Schotter emeriteerus 1993. ja suri 1997. aastal.[1]

20. sajandi lõpp – 21. sajand[muuda | muuda lähteteksti]

Alates 1990. aastast kuni 31. detsembrini 1999 juhatas oftalmoloogia õppetooli ja silmakliinikut dots. Aleksei Panov. 1975–1991 oli ta TÜ nägemise tervishoiu laboratooriumi juhataja. Õppetoolis töötasid veel dots. Leo Schotter (jun.) ja vanemassistent Riina Pulges. Alates 1. jaanuarist 2000 kuni 31. detsembrini 2011 juhatas silmakliinikut prof. Pait Teesalu.[1]

1998. aastal valmis Kuperjanovi tn 1 kliiniku kivimaja osas uus kaasaegne operatsiooniblokk, mis toodi üle vanast, juba 1882. aastal ehitatud puumaja osast. Kuna oftalmokirurgia oli muutunud oftalmomikrokirurgiaks, osutus töö amortiseerunud, rappuvate põrandatega puumajas võimatuks.[1]

Alates 2012. aasta jaanuarist juhatab silmakliinikut dr Kuldar Kaljurand. Silmakliinik kolis 2015. aasta lõpus aadressile L. Puusepa 8.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]