Tanguutia rabarber

Allikas: Vikipeedia
Tanguutia rabarber
Rheum palmatum1C2000.jpg
Taksonoomia
Riik: Taimed Plantae
Hõimkond: Katteseemnetaimed Magnoliophyta
Klass: Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts: Nelgilaadsed Caryophyllales
Sugukond: Tatralised Polygonaceae
Perekond: Rabarber Rheum
Liik: Tanguutia rabarber
Ladinakeelne nimetus
Rheum tanguticum
Maxim. ex Balf
Sünonüümid

Rheum palmatum L. subsp. tanguticum (Maxim.) Stapf

Tanguutia rabarber (Rheum tanguticum) on Ida-Aasias kasvav võimas mitmeaastane rohttaim. Seda käsitletakse ka kämmalrabarberi (Rheum palmatum) alamliigina.[1] Ladinakeelne nimetus Rheum pärineb kreekakeelsest sõnast reos – allapoole voolama (vihma ajal voolab vesi suurtelt lehtedelt alla).­ Kasutatakse dekoratiiv-[2] ja ravimtaimena.[3]

Levila[muuda | muuda lähteteksti]

Metsik tanguutia rabarber kasvab mägimetsades Kesk-Hiinas, Lõuna-Mongoolias ja Tiibeti idaalal Huanghe ja Jangtse jõe ülemjooksu vahel kõrgusel kuni 3000 m merepinnast. Meil tuntud ka kui hiina rabarber, mida kasvatatakse ilutaimena Euroopas ja mujal maailmas.[3]

Botaaniline iseloomustus[muuda | muuda lähteteksti]

Tanguutia rabarber on 200–250 cm kõrgune mitmeaastane rohttaim. Õitseb juulist septembrini, õitsmise perioodil laia krooniga, õied väikesed ning on koondunud pööristesse. Meeldib kasvada poolvarjus, niiskes ning viljakas mullas[4][2]

Risoom on tugev, juured lihakad tumepruunid, kuid murdekohtadel erekollased. Varred on sirged, seest tühjad, kõrgusega 150–250 cm. Vaolised ja punakad.

Lehti on kaht tüüpi. Juurmised lehed on 5–7-hõlmised, suured – diameetriga kuni 75 cm, mis koos leherootusega võivad olla kuni 150 cm pikad. Kujult laimunajased, teravad, üleval on hajutatud väikesed karvakesed. Varrelehed on vahelduvad, väiksemad – diameetriga kuni 10 cm, lühikeste rootsudega. Lehelabad on ümmargused, sõrmroodsed.

Õied on kahesugulised ning on koondunud kuni 50 cm pikkustesse pööristesse. Õiekate on lihtne, valkjasroosa kuni punane või rohekas-kollane. Õitseb juuni keskpaigast umbes 30 päeva.

Vili – kolmetahuline laiatiivaline pruunikaspunane pähkel.[2][3]

Viljad

Keemiline koostis[muuda | muuda lähteteksti]

1844. aastal leiti rabarberi juurest 1,8-dihüdroksü-3-metüül-9,10-antrakinoon, 1857. aastal emodiin. Juured ja juurestikud sisaldavad kahte peamist toimeainegruppi: antratseeniderivaate (vähemalt 3%) ja parkained ehk tanniine (kuni 12%).

Antratseeniderivaatide puhul on tegemist antrakinoonide (reiin, aaloe-emodiin) ja diantroonide (aaloe-emodiindiantroon) aglükoonide ja nende glükosiididega (glüko-reum-emodiin), samuti hüdroksüstilbeenidega. [4] Oksüdeerunud (antrahinoonid) ja redutseerunud (antranoolid) vormide suhe muutub vastavalt vegitatsiooniperioodi faasile.

Tanniinidest on 3,4,5-trihüdroksubensoehappe glükosiid, katehhiin, epikatehhiin ja teised. Juurest on ka leitud ka tõrvained, flavanoide, fitosteriine, pektiine, tärklist, glükoosi, kaltsiumoksalaati. Lehtedes sisalduvad orgaanilised happed, C-vitamiin, karoteen.[3]

Kasutamine[muuda | muuda lähteteksti]

Droog[muuda | muuda lähteteksti]

Droog koosneb risoomi ja juure tükkidest, mis kogutakse sügisel vähemalt 3 aastat vanalt taimelt (soovitatavalt 4–5 kasvuaastast), hetkel, mil juurestik kaalub 3–5 kg ja see koosneb peamiselt juurtest. 8–12-aastaste taimede juurestik koosneb peamiselt vaid risoomist. [4]

Juured ja risoomid puhastatakse mullast, vabastatakse maapealsest osast, pestakse külmas vees, eemaldatakse kahjustatud osad ning lõigatakse 10–12 cm pikkusteks tükkideks ja kuivatatakse 60 °C juures. Droogi säilitatakse õhurikkas kuivas ruumis kuni 5 aastat.[3]Droogi välispind on tumepruun, seest kollakasroosa. Lõhn omapärane ning maitse kootav mõrkjas.

Toimed[muuda | muuda lähteteksti]

Toime oleneb manustatava droogi annusest. Suurtes annustes (0,5–1 g) on ülekaalus antratseenide mõju ning omab lahtistavat efekti, kuid väiksemates kogustes (0,1–0,2 g) on kõhtu kinnistava toimega temas sisalduvate tanniinide mõjul. [4]

Bioaktiivsed ained omavad antibakteriaalseid omadusi paljude patogeensete mikroobide vastu (näiteks stafülokokkide, streptokokkide, tuberkuloosi-, düsenteeria-, põrnatõbi-, paratüüfusetekitaja, viiruste vastu). Rabarberipreparaadid on efektiivsed pankreatiidi vastu. Rabarberil on ka põletikuvastane toime.[5]

Rahvameditsiin[muuda | muuda lähteteksti]

Kasutatakse sapiteket soodustava, antiseptilise, põletikuvastase ja seedimist korrastava ainena.[6]

Hiina kasutab rabarberi juurestiku ekstrakti kui isu soodustava ainena. Peenestatud juure ja äädika segu kasutatakse nahahaiguste vastu. Tiibeti rahvameditsiinis kasutatakse neid rasvtõbi ja neerupuudulikkuse ravis.[3]

Kõrvaltoimed[muuda | muuda lähteteksti]

Suurtes kogustes rabarberi preparaadid võivad kutsuda esile oskendamist, kõhulahtisust, kõhuvalu, tenesme (defekatsioonile eelnev ja kaasnev tugev tung ja valu alakõhus). Manustatav annus on kõrvaltoimete tõttu individuaalne. Pikaajaline droogi seespidine kasutamine soodustab põletikkude tekkimist soolestiku limaskestas. Kuid võib areneda ka tolerantsus droogi toime suhtes, mistõttu on vajalikud suuremad kogused, et efektiivsus säiliks.

Ravimite kasutamise ajal võivad uriin ja higi värvuda kollakaks või punakaks. Vastunäidustused: äge apenditsiit, koletsüstiit, äge peritoniit, soole kitsenemine, seedekulgla verejooks ja rasedus.[5]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. "Eestikeelsete taimenimede andmebaas". Kasutatud 10.05.2016.
  2. 2,0 2,1 2,2 "Seemnemaailm". Kasutatud 27.04.2016.
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 3,4 3,5 "Ajakiri "Proviisor", 2001, 6. anne". www.provisor.com.ua. Kasutatud 27.04.2016. Vene.
  4. 4,0 4,1 4,2 4,3 Ain Raal. (2016). Farmakognoosia. Tartu Ülikooli kirjastus. Lk http://www.tyk.ee/arstiteadus/00000011781
  5. 5,0 5,1 "Ajakiri "Proviisor", 2001, 7. anne". www.provisor.com.ua. Kasutatud 27.04.2016. Vene.
  6. "Ravimtaimed ja nende kasutamine erinevate haiguste puhul". Kasutatud 27.04.2016. Vene.