Ida-Tallinna Keskhaigla
 | See artikkel vajab toimetamist. (Detsember 2009) |
| Ida-Tallinna Keskhaigla | |
|---|---|
| ITK | |
 Ida-Tallinna Keskhaigla peahoone | |
| Asukoht | Tallinn |
| Tegevusvaldkond | tervishoid |
| Haiglavõrgu arengukavas | keskhaiglana |
| Asutuse tüüp | aktsiaselts |
| Asutatud | 23.08.2001 – Tallinna linnavolikogu otsusega nr 226 |
| Kliinikud ja teenistused |
|
| Korpused |
|
| Aktiivravivoodeid | 538[1] |
| Töötajaid |
üle 2200 töötaja (seisuga 01.01.2022)
|
Aktsiaselts Ida-Tallinna Keskhaigla (lühend ITK) on haigla Tallinnas.
See moodustati 2001. aastal Tallinna Magdaleena Haigla, Tallinna Keskhaigla, Tallinna Hooldushaigla, Tallinna Järve Haigla, Tallinna Tõnismäe Polikliiniku liitmisel.
Seni rahva seas kasutusel olevad nimed ITK korpustele: Keskhaigla või Tallinna Vabariiklik Haigla – Ravi tänava korpuse kohta.
Ida-Tallinna Keskhaigla koosseisus on
- Diagnostikakliinik
- Õendus- ja hooldusabikliinik
- Kirurgiakliinik
- Naistekliinik
- Silmakliinik
- Sisekliinik
- Taastusravikliinik
- Ravi tänav 18, Tallinn
- Pärnu maantee 104, Magdaleena üksuses asub Magdaleena polikliinik, taastusravikliinik koos amputatsioonijärgse taastusravi osakonnaga, diagnostika-, kirurgia ja sisekliiniku erinevad keskused ja osakonnad, lisaks töötervishoiukeskus ja Hea Tervise Keskus.
- Hariduse tänav 6, Tõnismäe üksuses asub viljatusravikeskus, lisaks naistehaigustekeskus, noortekabinet, emadusnõuandla ja Tõnismäe polikliinik.
- Energia tänav 8, Järve üksuses asub hooldusravikliinik, kus pakutakse iseseisvat statsionaarset õendusabi, hospiitsi ehk surija põetuse teenust ja koduõendusteenust.
Haigla visiooniks on olla tipptasemel tervishoiuteenuseid pakkuv Tallinna haigla, mis on esimene valik patsiendile, koostööpartnerile ja töötajale.
Ida-Tallinna Keskhaigla korraldab kõrgel tasemel täienduskoolitusi nii meedikutele kui ka patsientidele ja nende lähedastele. Koolituste ampluaa on lai, alustades suhtlemistreeningust ja lõpetades praktiliste protseduuridega kliinilises meditsiinis. Aastas korraldatakse ligi 300 erinevat täiendkoolitust, mille maht ulatub üle 4000 tunni. Haigla on õppurite jaoks populaarne praktikabaas – aastas on seal praktikal 1000 praktikanti 25 õppeasutusest, sealhulgas 7 välisülikoolist.
Haigla akrediteeringud
Ida-Tallinna Keskhaigla on aastateks 2022–2024 akrediteeritud kui onkoloogia ja palliatiivravi integreeritud keskus (ESMO Designated Centre of Integrated Oncology and Palliative Care).
2021. aastast on haigla OECI (Organisation of European Cancer Institutes) täisliige. Koostöövõrgustik koondab üle 100 Euroopa vähikeskust ja –instituuti Euroopa Liidu riikidest ja ka mujalt maailmast. Lisaks on silmakliinik 1993. aastast Baltikumi silmaonkoloogia keskuseks, koondades Läti, Leedu ja Eesti silmasiseste ning silmakoopa kasvajatega patsientide ravi.
Haigla lülisambakirurgia keskusel on rahvusvaheline akrediteering AO Spine Keskusena.
2016. aasta suvest on Euroopa sünnitusabi ja günekoloogia nõukoja (European Board and College of Obstetrics and Gynaecology) akrediteerimise tulemusena kehtiv sertifikaat, mis tunnustab Ida-Tallinna Keskhaigla naistekliinikut Euroopa akrediteeritud sünnitusabi ja günekoloogia õppebaasina. ITK on tunnistatud beebisõbralikuks haiglaks, nimetus pälviti esimest korda UNICEFilt 2008. aastal ja kordushindamisel 2019. aastal.
2011. aastal tunnistati silmakliinik Euroopa Oftalmoloogia Nõukogu (The European Board of Ophthalmology) poolt rahvusvahelise akrediteeringuga silmakeskuseks. 2016. aastast kuulub ITK silmakliinik ka ERN-EYE (European Reference Network) haruldaste haiguste võrgustikku.
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Ida-Tallinna Keskhaigla Ravi tänava korpuse territooriumil on pikk meditsiiniga seotud ajalugu, mis ulatub 18. sajandi algusse. 1715. aastal anti Venemaa tsaaririigi võimude käsk püstitada keskne Tallinna Mereväehospidal Venemaa admiraliteedi vajaduseks. Mereväehaigla rajati 1715. aastal praeguse ITK Ravi tänava korpuse territooriumi lääneossa. Lisaks merehospidalile ehitati 1730. aastal maaväehospidal samuti tänapäeva Keskhaigla krundile, selle idaossa ajaloolise Tiigiveski tiigi äärde. 1772. aastal ühendati[2] hilisema priihospidali kohal asunud maaväehospidal, mereväehospidaliga Juhkentalis[3]. Ravi tänava, Ida-Tallinna keskhaigla hoovist on leitud 18. sajandist pärit Tallinna Mere- ja Maaväe hospidalikalmistu haudu[4]. 18. sajandil asus praeguse haigla krundil suur ja korralik kalmistu ja vanadel kaartidel on näha, et samas on asunud ka üks väike õigeusu puukirik.
Priihospidal
[muuda | muuda lähteteksti]1783. aastal asehalduskorra ajal loodi Tallinna asehaldurkonna ühiskondliku hoolekande kolleegium, mis asus looma esimest tsiviilisikutele mõeldud haigemaja. Oktoobris 1785 üüris kolleegium ühe agulimaja Karjavärava ees, sinna paigutati 12 haigevoodit. 1786. aastal üüris kolleegium praegusel Ida-Tallinna Keskhaigla maatükil Veerenni asumis puumaja, kuhu paigutati Eestimaa Kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegiumi hospidali[5] 12 haigevoodit. Linnarahvas hakkas uut haiglat nimetama priihospidaliks, kuna seal anti vaestele tasuta ravi[6]. Priihospidal juhiks oli Georg Ludvig Knobloch, kes tegi ravikorraldusi, tööle võeti ka kirurg Mihhail Albrecht. Kui Mere- ja Maaväehospidalid ühendati, ostis Eestimaa kubermangu Ühiskondliku Hoolekande Kolleegium Tallinna sadamavalitsuse käest praeguse haiglakrundi koos hoonetega. Mereväehospidal viidi üle Juhkentali piirkonda. Algselt koosnes haigla ja hoolekandeasutus 2 hoonest, mõlemas hoones 3 ruumi - 15 voodikohaga. Haigla territooriumile ehitati kivist majandushooned, pesumaja, saun ja valvuritemaja Priihospidali vaimuhaigete osakond avati raviasutuses eraldi 1796. aastal, kuid see oli vaid kinnipidamiskoht, kus ravimisega ei tegeletud.
1802. aastal sai peaarstiks Samuel Reinhold Winkler. 1800–1804 eraldati haigla ja vaestemaja, ehitati tiibhoone invaliididest sõdurite ja nende naiste jaoks. 1804. aastal haiglas avati kuue voodikohaga sünnitusosakond, mis 1810. aastal viidi üle Pärnu maanteel paiknenud puithoonetesse. Loodi ka suguhaiguste osakond naistele ja meestele jne. 1819. aastal oli haigla koosseisus haigla 45 voodikohaga, vaimuhaigete maja 5 kohaga ja vaestemaja 35 kohaga. 1837. aastal annetas paruness von Uexküll haiglale Aleksandra vastemaja 24 inimesele, 15 orvule ja sünnitusosakonna 6 vähekindlustatud sünnitajale. Sünnitusosakond hakkas kandma Alexandra sünnitusasutuse nime, sest kuberneriproua Alexandra von Uexküll kandis suure osa sünnitusvoodi kuludest ning annetas raha samas paiknenud vaestemaja rajamiseks. 1838. aastal oli haigla koosseisus haigla 100 voodikohaga, vaimuhaigete maja 12 kohaga, vaestemaja 24 kohaga ja 12 orvule, sünnitusosakond 6 voodikohaga[7]. 1847. aastal viidi sünnitusasutus tagasi üle Priihospidali majadesse.
1866. aastal enamus Maaväehospidali territooriumi barakke lammutati, Priihospidali haigetebarakk, endine kantonistide poolpataljoni kasarmubarakk ehitati põhjalikult ümber haigla nakkusosakonna hooneks. Aastatel 1871–1872 tehti Priihospidalis ulatuslikke ehitus- ja remonditöid ja valmis uus kivist haiglahoone, mille haigla peahoone hävis 1944. aastal. Haigla peahoone juures asus peaarsti elamu, hiljem samas hoones haigla apteek. 1887. aastal valmis operatsioonituba. 1892. aastal asusid Priihospidalis tööle esimesed halastajaõed.
Ravi 18 asus Priihospidali haigetebarakk[8] ja 1897. aastal ehitatud vaimuhaigete osakonna hoone[9]. Hospidali vanemast ehitistest on meie päevini siiski vähe alles jäänud, osa puithooneid lammutati seoses uute haiglahooneta püstitamisega. Praegu on alles veel üks väike puidust majake, kivisild ning saunpesumaja. Vaimuhaigete osakonna hoones oli voodikohti algul 42, aga järgmisel aastal juba 62. Hoone põhjapoolne osa oli meessoost ja lõunapoolne naissoost patsientidele. 1898. aastal tuli alalisele tööle haiglasse Haapsalus töötanud Renaud von Wistinghausen. 1909. aastal vaimuhaigete osakond Priihospidalis likvideeriti ning haiged viidi üle Seewaldi haiglasse. Kui vaimuhaiged 1909. aastal lõplikult üle viidi Seevaldi raviasutusse, siis oli neid 158. Vaimuhaigete osakonna hooned remonditi ja anti mees- ja naissoost haigetele sisehaiguste raviks. 1912. aastal paigutati sünnitusosakond Väike-Liiva tänava äärde valminud uude hoonesse. Priihospidal tegutses aadressil Väike-Liiva tänav 18.
Haiglas töötasid kirurgid Victor Plotnikov (töötas 1896–1898), Renaud von Wistinghausen ja günekoloog Wilhelm Knüpffer, Johannes von Fick (töötas 1897–1898) ja hiljem Alexander Berg jt[10].
Esimese maailmasõja eel ehitati haigla juurde majandushooneid ning ametis oli 6 arsti, 3 velskrit, 2 ämmaemandat, 10 õde, apteegipersonal jt. Kolm arsti: Paul Armsen, Renaud von Wistinghausen ja Luka Gorunovitš mobiliseeriti Venemaa keisririigi armeesse. 1915. aastal sai haigla elektrijaama. Eestikeelsetes tekstides hakati Priihospidali nüüd nimetama Maakonna Haigemajaks. Kirurgiaosakonna juhataja R. Wistinghausen töötas edasi keskhaiglas kuni 1918. aasta novembrini, mil ta lahkus koos perega Saksamaale.
1. septembril 1917 tegi kubermangukomissar Jaan Poska korralduse likvideerida ühiskondliku hoolekande kolleegium ja Priihospidalist sai Eestimaa kubermanguhaigla[11].
Tallinna Linna Keskhaigla
[muuda | muuda lähteteksti]| Tallinna Linna Keskhaigla | |
|---|---|
| Asukoht | Liiva tänav 18/20, Tallinn |
| Tegevusvaldkond | tervishoid |
| Haiglavõrgu arengukavas | keskhaiglana |
| Asutatud | 1918 |
Aastatel 1918–1940 kutsuti Liiva tänav 18/20 asunud raviasutust Tallinna Linna Keskhaiglaks. Wistinghauseni lahkumise järel 18.12.1918 võttis Keskhaigla kirurgiaosakonna juhatamise üle esimese eestlasena Konstantin Konik. Tallinna Linna Keskhaigla ravihoonetena lisandusid endised Punase Risti majad Liiva tänava ääres. Haigla esimeseks ajutiseks juhatajaks oli dr. Paul Armsen, pärastine kauaaegne naiste-sisehaiguste osakonna juhataja Keskhaiglas. Esimeseks alaliseks keskhaigla direktoriks[12] määrati Tallinna Linnavalitsuse poolt dr. Karl-Eduard Sibul, kes juhatas haiglat 6. juunist 1919 kuni 1. jaanuarini 1929 ja seejärel töötas meeste-sisehaiguste osakonna juhatajana[13] 1. aprillist 1929. juhatas Keskhaiglat dr. Eduard Soonets.
Eesti Vabadussõja ajal raviti sõjaväe haavatuid Linna Keskhaigemajas. Haavatuid ravisid Konstantin Konik, Bruno Vahtrik, Konstantin Pedussaar ja Josef Israelsohn. Vabadussõja lõppedes 1920. aastal oli haiglal 5 jaoskonda 280 voodikohaga, töötas 11 arsti[14].
1919. aastal oli kogu haigla personal 98 isikut ja haiglas töötasid vaid 7 arsti, direktor kaasa arvatud, 1929/39 tegevusaastal oli Keskhaigla teenistuses juba 161 isikut, nende hulgas arste 29. Alates 1932/33 oli personali üldarv Keskhaiglas 179, sh 24 arsti kaasaarvatud direktor.
1924. aastal ehitati haigla töötajatele Tiigi tänavale[13] neli elamut ja lisaks nendele 1930. aastal haigla territooriumile kahekordne kivimaja arstide jaoks.
1926. aastal avati II sünnitusosakond 34 voodiga ja laiendati kirurgilist osakonda 21 voodi võrra ning laiendati haigla sünnitusosakonda endise Punase Risti õdede ühiselumaja ümberehitusega. Kirurgiaosakonna haigevoodikohtade juurde muretsemiseks, viidi üle haigla suguhaiguste osakond Tallinna Linna III Haigla juurde, Uus-Tatari tänav 25 krundile. Haigla laiendamise järel 1. jaanuaril 1927 haiglas kokku 399 voodikohta. Tallinna Linna II Haigla asus Magasini tänav 29.
1930. aastate lõpul alustati Tallinna Linna Keskhaigla maa-alal suurejoonelise meditsiinikeskuse väljaehitamist. Aastatel 1938–1940 ehitati Herne tänav 29 // 33 // Juhkentali tänav 6a // 6b // Ravi tänav 18 kvartalis Tallinna Linna Keskhaigla kirurgiaosakonna hoone[15]. Haiglahoone koosnes mitmest osast, peakorpus ehk haavaosakond oli keskelt viiekorruseline, külgosad kolmekorruselised. Sünnitusosakond ehitati aastatel 1939–1940 ja jäi peakorpuse üheks külgtiivaks.
1940. aastal nimetati haigla Tallinna I Haiglaks, peaarstiks jäi Eduard Soonets. Saksa okupatsiooni ajal jäi haigla nimi muutmata ja peaarstina töötas 1943. aastani Eduard Soonets, järgmiseks (1943–1944) peaarstiks sai James Raukas, kes põgenes saksa okupatsiooni lõpul Rootsi. 1944. aasta 9. märtsi pommitamises, vana haavaosakonna hoone hävis, põles haigla arstide elamu. Pommitabamusest purunes veevärk ja küttesüsteem, haigla oli rivist väljas üle kahe kuu. 1940. aastal tööl olnud endistest arstidest jätkasid pärast võimu vahetust tööd 6: Georg Järvekülg, Benno Äniline, Armilde Äniline, Salme Mänd-Lõvi ja Voldemar Juss ning varem volontäärina töötanud Julius Paldrok. Peaarstiks nimetati Aleksander Taumi ja 1947. aastal sai peaarstiks Leningradist tulnud Venemaa eestlane Justin Norman ja 1950. aastal Zora Edlerskaja.
1945. aastal muudeti haigla nimi Vabariiklikuks Tallinna Kliiniliseks Keskhaiglaks. Sõja ajal viimistlemata jäänud Keskhaigla sünnitusosakonna hoone ehitus lõpetati 1949. aastal[16]. 1950. aasta 1. jaanuaril avati 75 kohaga traumatoloogia osakond.
Tallinna Vabariiklik Haigla
[muuda | muuda lähteteksti]1952. aastal nimetati Keskhaigla, Tallinna Vabariiklikuks Haiglaks. Tallinna Vabariiklikust Haiglast on välja arenenud Tallinna Vabariiklik Vereülekande jaam (1941) ning Tallinna Vabariiklik Onkoloogiadispanser (1946).
Aastatel 1974–1981 ehitati peakorpusele juurde maa-aluse tunneliga ühendatud köögiplokk ning 1983. aastal ehitati peakorpuse madalamad külgosad keskosaga ühekõrguseks. 1980. aastal valmis ja uus ja moodne toitlustuskeskus 1100 patsiendile, lisaks personalile sajakohaline kohvik-söökla. Haigla peahoone tiivad said juurde kaks korrust, nii muutus hoone viiekorruseliseks.
1984. aastal alustas haigla juures tegevust Eesti NSV Kardioloogia Teadusliku Uurimise Instituut. Haiglale oli allutatud ka Tallinna II Naistenõuandla. 1985. aastal avati silmakliinik.
Tallinna Keskhaigla
[muuda | muuda lähteteksti]1992. aastal nimetati meditsiiniasutus Tallinna Keskhaiglaks ning alates 2002. aastast kuulub see Ida-Tallinna Keskhaigla koosseisu.[17] Ida-Tallinna Keskhaiglaga ühendati Magdaleena Haigla, Keskhaigla, Hooldushaigla, Järve Haigla, Tõnismäe Polikliinik, Mäekalda Polikliinik ja Diagnostikakeskus.
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vabariigi Valitsuse 2. aprilli 2003. a määruse nr 105 «Haiglavõrgu arengukava» lisa
- ↑ Juhkentali sõjaväehospidali peahoone, Mälestise ajalugu, Kultuurimälestiste register
- ↑ Heiki Suurkask, Juhkentali haigemaja lugu, Sõdur 1/2022
- ↑ Uwe Gnadenteich, Haigla hoovil paljastus vana kalmistu, www.postimees.ee, 26. aprill 2019
- ↑ Heino Gustavson, ENSV Meditsiiniajaloolaste Teadusliku Seltsi aseesimees; Väino Tupits, Tallinna Vabariikliku Haigla peaarst, Kaks sajandit ja ikka veel kasvab, Sirp ja Vasar, nr. 42, 18 oktoober 1985
- ↑ Ivo Karlep, Tallinna esimene haigla ravis vaeseid tasuta, www.pealinn.ee, 19. oktoober 2015
- ↑ Заметки о предметах, которые предполагаются к осмотру их императорскими высочествами государем великим князем Владимиром Александровичем и государынею великою княгинею Мариею Павловной во время пребывания их в г. Ревеле, Эстляндскій Приказъ Общественнаго Призренія., 1886
- ↑ Priihospidali haigetebarakk, 18. saj. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
- ↑ Priihospidali vaimuhaigete osakonna põhjapoolne hoone, 1897. a. kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
- ↑ Arne-Lembit Kööp, Esimesed eestlastest kirurgid Tallinna Keskhaiglas
- ↑ Heino Gustavson „Priihospidal. Tallinna Vabariiklik Haigla 1785-1917“, Tallinn 1975, H. Gustavson „Tallinna Linna Keskhaigla. Tallinna Vabariiklik Haigla 1917-1940 juunipäevadeni“, Tallinn 1978
- ↑ Sirje Maasikamäe, MÄLESTUSPINK TEENEKALE TOHTRILE: 100 aastat tagasi astus ametisse esimene eestlasest haiglajuht, tervis.ohtuleht.ee, 5. juuni 2019
- ↑ 13,0 13,1 Tallinna linna keskhaigla 150-aastane., Uus Eesti, nr. 50, 6 november 1935.
- ↑ Arne-Lembit Kööp, Ida-Tallinna keskhaigla 20. sajandi sõdade keerises, arvamus.postimees.ee, 18. oktoober 2015
- ↑ Tallinna Linna Keskhaigla kirurgiaosakonna hoone, 1938-1940 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
- ↑ Tallinna Linna Keskhaigla sünnitusosakonna hoone, 1940-1949 kultuurimälestiste riiklikus registris (vaadatud 23.10.2020)
- ↑ Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Robert Nero, Leho Lõhmus (2013). Tallinna asumid ja ametlikud kohanimed. Tallinn.
{{raamatuviide}}: CS1 hooldus: mitu nime: autorite loend (link)
Kirjandus
[muuda | muuda lähteteksti]- Ida-Tallinna Keskhaigla 230, Eesti Arst 2015; 94 (Lisa 4): lk 1–144