Sõjavangilaager

Allikas: Vikipeedia

Sõjavangilaager on sõjategevuse käigus vangi langenud vaenlase sõjaväe liikmete kinnipidamiskoht sõjategevuse ajal. Sõjavangilaagrites peetakse kinni harilikult vaenlase relvastatud jõududesse kuuluvaid isikuid: sõdureid, ohvitsere, mereväelasi jne.

Nõukogude sõjavangilaagrid[muuda | muuda lähteteksti]

Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis[muuda | muuda lähteteksti]

Next.svg Pikemalt artiklis Nõukogude sõjavangilaagrid Eestis
Next.svg Pikemalt artiklis Tööpataljonid

Saksa sõjavangilaagrid[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõjavangilaagrid I maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa sõjavangilaagrid II maailmasõjas[muuda | muuda lähteteksti]

Saksa Kolmandas Riigis olid järgmised sõjavangilaagrite tüübid:

  • DULAGDurchgangslager – transiitlaager;
  • STALAGStammannschaftslager – statsionaarne laager sõjaväe rea- ja seersantkoosseisule;
  • OFLAGOffizierslager ohvitseride laager;
  • MARLAGMarinelager – sõjamerejõudude sõjavangidele;
  • STALAG – LUFT – Luftwaffelager, Luftlager – õhujõudude sõjavangidele;
  • STRAFLAGStrafgefangenlager – karistuslaager ehk trahvilaager – nii ohvitseridele, seersant- kui ka reakoosseisule;
  • HEILAGHeimkehrerlager – haigetele sõjavangidele.
Sõjavangilaagrite loetelu ja asukohad
STALAGStammannschaftslager – statsionaarne laager
OFLAGOffizierslager ohvitseride laagrid,
MARLAGMarinelager – sõjamerejõudude sõjavangidele;
  • MARLAG "O" – Marine Offizieren Lager – sõjamerejõudude ohvitseride sõjavangidele;
  • MILAG – sõjavangilaager vangilangenud kaubalaevade meeskondade liikmetele;
STALAG – LUFT – Luftwaffelager, Luftlager – õhujõudude sõjavangidele.


Praktikas aga kasutati seda kategooriat Saksa sõjavägede poolt ainult sõjategevuses Läänerindel, kuna NSV Liidu relvajõudude ning nende juhtiv- ning poliitorganite isikkoosseisu kohta olid erikohtlemise eeskirjad, mis ei juhindunud 1929. aasta Genfi konventsioonist, vaid NSDAP ja kommunistliku partei vahelistest ideoloogilistest vastuoludest.

Halduskorralduselt allusid sõjavangilaagrid Saksa relvajõudude ülemjuhatusele, välja arvatud rindelähedastes piirkondades, kus need allusid Saksa Wehrmachti maavägede ülemjuhatusele. 1938. aastaks oli välja arvestatud sõjavangilaagrite ülalpidamiseks ja haldamiseks vajalik isikkoosseis ning materiaalsed vahendid. Nii oli ette nähtud 1000 sõjavangi kohta laagris 131 töötajat: neist 14 ohvitseri, 23 allohvitseri, 61 isikut reakoosseisu ning 33 muud sõjaväelist ja tsiviilametnikku, näiteks raamatupidaja, töökojaülem jne.[1]. Laagri koosseisu kuulus ka üks saksa sõjaväeluure- ja vastuluureorgani Abwehri töötaja.

Teise maailmasõja ajal oli Saksa sõjavangis:

  • 200 000 Belgia;
  • 172 000 Suurbritannia (neist 41 340 sattus vangi pärast Prantsusmaa alistumist ja ülejäänud 14 700 aastatel 1944–1945);
  • 9000 Kanada;
  • 787 000 Poola;
  • 1 450 000 Prantsuse (aastatel 1944–1945 veel 6500);
  • 300 000 Jugoslaavia;
  • 139 700 Ameerika Ühendriikide sõjaväelast (neist 7410 Itaalia vabastamisel ja 56 630 aastail 1944–1945 Euroopa mandril)
Next.svg Pikemalt artiklis Saksa sõjavangilaagrid Eestis

Lääneliitlaste sõjavangilaagrid[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Karl Huser, Reinhard Otto. Das Stammlager 326 … S. 18.