Paul Kerese Malemaja
Paul Kerese Malemaja on maja Tallinnas aadressil Vene tänav 29.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Paiga ajalugu saab jälgida 7. maist 1362, mil seda linna dokumentides esimest korda mainitakse: "Johann Herbe loovutab oma kinnistu ... Harpele ja selle naisele." Ent veel ei ole teada, kas seal asus toona mingi ehitis või oli krunt tühi. Ka teine teade (24. märtsil 1376 oli omanik Johannes Liste) ei too selgust ehitise olemasolust.
Esimest korda tõendab ürik 1405. aastal hoone olemasolu. Sama valdaja (J. Liste) omandust nimetatakse "Lestez hus", seega Leste maja. Koos sellega kuulub kinnistusse "pikk aed, mis läheb üles mäkke".
Edaspidisest on säilinud arvukalt ürikuid, milles räägitakse valdajatest, omaniku muutusest jne. Nende teadete hulgast võib esile tõsta 1483. aasta sissekande: "Hans Bodike loovutab oma elamu koos kõrvalasuva kiviaidaga Johann Gellinkhusenile," kes oli Tallinna raehärra alates 1481 ja pürjermeister alates 1502. Siit on näha hoone otstarve (elamu) ja kiviaida olemasolu.
16. oktoobril 1691 läks maja üle Johann Clayhillsile. Clayhillsi perekond on erandlik kogu Liivimaal. Esimene Clayhills (Wilhelm, sündinud 1660) pärines Dundee linnast Šotimaal ning rändas koos 3-4 pojaga Riiga. Pojad asusid sajandi lõpul Tallinna. Üks neist saigi vaadeldava kinnistu peremeheks. Ta päris mõjuka ja suure kaubafirma, mis on jälgitav juba 1633. aastast. Johann Clayhillsi surma järel sai ettevõtte peremeheks tema poeg Thomas, seejärel tolle poeg Hermann Johann Clayhills, kes andis kaubafirmale oma isa auks nime "Thomas Clayhills and Son". Selle nime all eksisteeris firma 1940. aastani, vaatamata perekonna väljasuremisele.
Hoone arhitektuurist annab aimu 1727. aastast säilinud Hermann Clayhillsi testament Thomas Clayhillsi kasuks. Selles mainitakse suurt elamut ja väikest maja ning nende vastas asuvat vankrikuuri linnamüüri küljes. Sel ajal kuulus kinnistusse ka kõrvalasuv (Vene 29) krunt. 1816. aastal oli Malemaja kohal elumaja ja selle kõrval ait.
1844. aastal omandas selle valduse Tallinna pürjermeister Johann Carl Girard, 1872 Arthur Girard de Soucanton, 1901 Étienne Girard de Soucanton. Tallinna elanike hulgas on olnud vähe prantslasi, mistõttu on tähelepanuväärne, et Malemaja on olnud nii šotlaste kui ka prantslaste omanduses.
Uued valdajad elasid siiski mujal ning seetõttu lasid hoone 1849 ümber ehitada Tallinna peaarhitekti Christoph August Gableri projekti järgi. Tema juhtimisel ehitati tollal palju hooneid ümber ja muudeti fassaade. Arhitektina polnud Gabler silmapaistev, kuid järgis ajastu vaimu. Tema projekteeritud kuivavõitu, ilmetud fassaadid on paljudel Tallinna majadel veel praegugi alles. Gableri suursaavutusena seisab Vabaduse väljakul Jaani kirik.
1849. aasta ümberehituse käigus muudeti keskaegne kaupmeheelamu utilitaarseks aidaks, mille kelder ja mõlemad korrused olid kaetud võlvidega. Kuigi fassaadi poolt vaadatuna oli hoone uut otstarvet raske välja lugeda, oli siselahendus otstarbekas ja ratsionaalne.
1968. aastal valmis Kommunaalprojekti arhitektide Taevo Gansi ja Aulo Padari ümberehitusprojekt. Aidahoonet oli suurte võistluste korraldamiseks kergem ümber ehitada kui olnuks kaupmeheelamut. Arhitektid suhtusid olemasolevasse küllaldase pieteeditundega. Põhijoontes säilitati kõigi korruste ruumilahendus. Siiski tuli osa suurtest aidakorrustest muuta väiksemateks ruumideks: malekooli klassideks, Malemaja juhatuse ja treenerite tubadeks jne. Eraldi ruum kavandati malekooli raamatukogule.
1973 alustas hoone ümberehitustöödega Mererajooni Remondi- ja Ehitusvalitsus. Rahaliselt toetas ümberehitust ka Eesti Pimedate Ühing. 6. novembril 1975 ilmus Ministrite Nõukogu määrus Paul Kerese nimelise Malemaja loomise kohta ja 21. novembril avati Malemaja pidulikult.
Raamatukogu rajamiseks osteti Peterburist ligi 3000-köiteline malekirjanduse koguja Dombrovski raamatukogu. Aja jooksul on sellele lisandunud palju muudki, näiteks Paul Kerese ligi 2000-köiteline raamatukogu.
2004. aastal avati Malemajas Paul Kerese muuseumtuba.
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Jevgeni Kaljundi artikkel ajalehes Sirp ja Vasar 10. detsembril 1976.