Arisaka M1905
Vintpüss Arisaka M1905 (ka Arisaka Meiji 38, lühemalt ka: Arisaka; jaapani 三八式歩兵銃) oli poltlukuga viielasuline salvvintpüss, pikka aega Jaapani impeeriumi jalaväe põhirelv. See kuulus kahe maailmasõja vahel ka Eesti sõjaväe relvastusse. Meiji 38 tähistab aastat 1905 – keiser Meiji 38. valitsemisaastat.
Ajalugu[muuda | muuda lähteteksti]
Pärast Jaapani-Hiina sõja lõppu otsustas Jaapani valitsus, et armee ümberrelvastamine on hädavajalik. Uue salvvintpüssi konstrueeris Jaapani armee kolonel Nariakira Arisaka, võttes eeskujuks Mauseri vintpüssi.[1] Arisaka vintpüssi Mauser-tüüpi integreeritud salve mahtus viis padrunit, mis oli võimalik salve laadida kiirlaadijast või ükshaaval.
Vintpüssi eripäraks oli liigutatav lukukaas, mis kaitses lukukoja avausi karmi Vaikse ookeani kliima eest. Kuna kaas kippus luku liikumisel logisema, eemaldasid paljud sõdurid selle oma relvalt.[2] Jaapani 6,5 mm Arisaka vintpüsse toodeti 3,4 miljonit.[3]
M1905 ratsaväekarabiin oli Arisaka M1905 lühema vintrauaga versioon. Peale ratsaväe kasutasid seda ka insenerid, varustusülemad ja tagalaüksused. Karabiin võeti relvastusse paralleelselt vintpüssiga M1905.
Kasutamine Eestis[muuda | muuda lähteteksti]
Esimeses maailmasõja ajal tarnis Jaapan 763 000 Arisaka vintpüssi (6,5 mm) abina Venemaale.[3] Põhiliselt varustati võõra padrunitüübiga relvadega tagala-, eriti Loode-Venemaa üksusi. Seetõttu leidus neid suurel arvul 1918. aastal Eestis ja Soomes. Vene armee koosseisus 1917. aastal moodustatud Eesti diviisis olid Jaapani püssid enamuses ning Saksa võimude poolt võeti märtsis 1918 neid diviisilt ära 7521 tükki.[4]
Pärast Vabadussõja lõppu koguti Jaapani püssid lattu ja unustati. Järgnenud ligi viie aasta jooksul kulus neile vaid üle ühe miljoni 6,5 mm padruni piirivalves ja politseis. Alles 1924. aasta detsembrimäss äratas need relvad uuele elule. Kaitseliit relvastati 1925. aastal peamiselt Jaapani püssidega.
.jpg)
Jaapani püsside rauaõõned olid aga juba Kaitseliidule väljaandmisel väga halvas olukorras ning 1929. aastaks jõudis nende kulumus kaitseministrile tehtud Kaitseliidu ülema ettekande järgi "viimase piiri peale". Suurem osa raudadest polnud enam väljaõppeski kõlblikud. Jaapani püssiraual oli vana tüüpi kaarja ristlõikega (polügonaalne) vintsoonestik. See hõlbustas küll raua puhastamist, kuid mantelkuulid kulutasid rauad kiiremini läbi. Ka 6,5 mm laskemoon oli viletsas seisukorras ja selle varu oli nelja aastaga, 1925–1928, vähenenud 12,1 miljonilt 8,4 miljonile. See moodustas vaid kümnendiku Eesti padrunitest ning neid kulus Kaitseliidus umbkaudu 1 miljon aastas.
Kümnete tuhandete uute raudade ja paljude teiste osade sisseostmine või tootmine polnuks kõnesolevate relvade tagasihoidlikku hinnangut arvestades mõttekas. Sõjaväe varudest Kaitseliidu ümberrelvastamine tähendanuks põhimobilisatsioonivaru järsku vähendamist ning selle korvamiseks raha ei leitud. Eestil polnud ka 6,5 mm kuulipildujaid ja Jaapani padruneid loeti üldse nõrgapoolseks. Lõpuks jõuti mõneti ebahariliku lahendini – Jaapani 6,5 mm püssid otsustati Inglise 7,70 mm padruni peale ümber puurida ning teha relvaosades vastavad muudatused. See töö maksis ainult 15 krooni relva kohta ning pikendas nende eluiga, ühtlustades laskemoona ja suurendades odavalt Inglise kaliibriga relvade hulka.[5]
Ümberpuuritud KL .303[muuda | muuda lähteteksti]
Esimene proovipartii, 10 Jaapani püssi, tehti ümber 1929/1930. aastal. Viie järgneva aastaga (1930–1934) puuriti ümber ka ülejäänud enam kui 24 tuhat vintpüssi ja karabiini. Vajadusel valmistati neile ka päris uusi raudu. Ümbertehtud relvad said 7,70 mm kaliibri järgi uue nime KL .303 (0,303 tolli = 7,70 mm) ning seisid Kaitseliidu relvastuses 1940. aastani. Mobilisatsiooni korral oleks kutseealised kaitseliitlased kutsutud sõjaväeteenistusse ning Kaitseliidu lahinguüksused oleks kohe lülitatud sõjaväe määratud koosseisu. Nende jaoks anti sõjaväe poolt Kaitseliidule 9 tuhat valdavalt Vene originaalpüssi. Vanemate aastakäikude kaitseliitlased ning reservväelased oleksid jäänud kandma tagalas vahi- ja vooriteenistust Jaapani püssidega.
7,70 mm peale ümberpuurimine ei osutunud kõiges õnnestunuks. KL .303 täpsus oli rahuldav, kuid probleeme oli padrunite salvest raudasöötmisega. 1940. aastal olla lõpuks leitud ka lahendus söötmisvea parandamiseks, kuid siis polnud sel enam suuremat tähtsust. Hoolimata soovida jätnud töökindlusest oli neil Eesti relvasüsteemis n-ö teise liini relvadena oma koht kuni 1940. aastani. Sõjaväe relvastusse Jaapani püsse ei jäetud. Laonurgas säilis vaid tühine arv ümber puurimata jäänud ning kasutuskavatsuseta 6,5 mm relvi. Augustis 1935 oli selliseid järel 135 tükki. Peamiselt Kaitseliidu tellimusel valmistas Arsenal Jaapani püssi baasil ka erinevaid täpsuspüsse. Nii tehti 1931/1932 Kaitseliidule 150 Jaapani võistluspüssi.[6]
Tehnilised andmed[muuda | muuda lähteteksti]
- Aeg: 1905
- Päritolu:
Jaapan - Kaal: 3,95 kg
- Pikkus: 1280 mm
- Vintraua pikkus: 800 mm
- Kaliiber: 6.5×50mm Arisaka
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ Holmes, R; Mäll, J (tõlk.) (2008). Relvad. Relvade ja turviste ajalugu piltides. Tallinn: Varrak, lk 2589
- ↑ Modern Firearms (inglise keeles)
- ↑ 3,0 3,1 Nõmm, T: Eesti relvad 1918–1940. Tehnikamaailm, juuni 2008 Viitamistõrge: Vigane
<ref>-silt; nime "Tehnika" on määratud mitu korda erineva sisuga. - ↑ Nõmm, T (2006). Eesti sõjapüssid 1918–1920. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum, lk 72
- ↑ Nõmm, T (2006). Eesti sõjapüssid 1918–1920. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum, lk 73
- ↑ Nõmm, T (2006). Eesti sõjapüssid 1918–1920. – Laidoneri muuseumi aastaraamat 2005. Tallinn: Eesti Sõjamuuseum, lk 73–74
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
 |
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Arisaka M1905 |
- Modern Firearms (inglise keeles)