Irezumi

Irezumi (入れ墨 või 入墨) on jaapanikeelne sõna, mis tähendab tätoveeringut. Seda kasutatakse, et viidata nii spetsiifilisele jaapani tätoveerimise stiilile kui ka üldise mõistena, et kirjeldada erinevaid tätoveerimisstiile, mis pärinevad Jaapanist.

Nimetus

Kõige sagedamini kirjutatakse irezumi jaapani keeles kui 入れ墨 (või 入墨), mis tähendab sõna-sõnalt tindi sisestamist. Sellele lisaks on ka terminid bunshin (文身 „keha musterdamine“), shisei (刺青 „sinisega torkamine“), ja gei (黥 „tätoveerimine“), mida saab gikuni (sõnad või sõnaühendid, mille hääldus ei olene kasutatud kanjidest) häälduse järgi lugeda ka kui irezumi.
Irezumile lisaks kasutatakse tänapäeval ka selle sünonüümi horimonot (彫り物 „nikerdus“), kuid peamiselt eelistatakse ikkagi irezumit, sest see on üldistatum termin tätoveerimise kohta ning annab paremini edasi tätoveerimise kui tegevuse mõistet. Esmalt läks sõnade irezumi ja horimono võrdsustamisega veidi aega, kuna 17. sajandi teisel poolel tähistas irezumi stigmat ehk tätoveeritud märki, mida kasutati orjade ja kurjategijate märgistamiseks. Horimono all, aga mõisteti tätoveeringuid, mida tehti vabatahtlikult. Tõenäoliselt hakkas nende kahe termini eristamine järk-järgult kaduma 1870. aastal, mil karistuslik tätoveerimine kaotati.^[1] Kõige hilisem kasutusele tulnud termin on wabori (和彫り „Jaapani nikerdamine“), mis võeti kasutusele 20. sajandil, et spetsiifiliselt eristada jaapani stiili tätoveeringuid.^[2] Sellele lisaks kasutatakse ka inglise keelset sõna "tattoo" (katakanas タトゥ), mis enamasti tähistab läänelikke tätoveeringuid.

Tätoveerimise ajalugu Jaapanis

Tätoveerimise ajalugu Jaapanis ulatub potentsiaalselt tagasi kuni Jōmoni perioodini (10 000 eKr – 300 eKr). Kuna selle ajastu kohta puuduvad kirjalikud allikad, põhinevad andmed arheoloogilistele väljakaevamistel.^[3] Arheoloogiliste väljakaevamiste käigus on leitud savikujukesi, mille nimetus on dogū. Nende inimfiguuride näol ja kehal leidub märgistusi, mis sarnanevad tätoveeringutega. Siiski pole täpselt teada, kas sarnaseid märgistusi tehti ka inimkehale ning mida märgistused täpselt tähistavad (pakutakse, et need on kas kehamaalingud, skarifikatsioonid või tätoveeringud).^[4]^:111^[3]^:114 Ajalooliste andmete puudumise tõttu on võimatu teha lõplikke oletusi tätoveerimise tavade kohta sellel ajastul.

Yayoi periood

Erinevalt Jōmoni ajastust on Yayoi perioodi (300 eKr – 300 pKr) elanike ja nende kultuuri ning kommete kohta saadaval palju rohkem informatsiooni. Ka jōmonide rahvastel olid yayoi rahvaste omadele sarnased savinõud, mis kujutasid figuure, mille nägudel olid märgistused, mida saab tõlgendada tätoveeringutena.^[4] Samas on Yayoi perioodi kohta teada ka teisi täiendavaid tõendeid tätoveerimisest. Enamasti tulenevad need Hiina dünastilistest kroonikatest ja muudest kirjalikest allikatest. Näiteks on mainitud, et jaapanlased tätoveerisid end, et eristada ühiskonnaklasse ning ka kaitseks suurte kalade ja veelindude eest.^[2]^[1] On teada ka, et mõned inimesed kaunistasid oma keha tätoveeringutega lihtsalt esteetilistel põhjustel. Kõik see viitab sellele, et yayoi elanikel ei olnud negatiivseid seoseid tätoveeringutega. Samas pidasid tolle aja hiinlased tätoveerimist või muud tüüpi nahamärgistamist põlastusväärseks, mis arvatavasti mõjutas hilisematel ajastutel ka jaapanlaste nägemust tätoveeringutest.^[4]

Kofuni periood

Järgneva Kofuni perioodi (300 pKr – 600 pKr) kohta on teada, et sarnaselt Yayoi perioodiga külastasid hiinlased ka sellel perioodil Jaapanit ning mõjutasid suuresti nende kultuuri ja väärtusi. Lisaks on olemas ka kirjalikke allikaid tätoveerimise kohta. Kuigi Jaapani ajaloolised kroonikad „Kojiki“ („vanade asjade kroonika“ 712 pKr) ja „Nihon Shoki“ („Jaapani kroonika“ 720 pKr) koostati 8. sajandil, sisaldavad mõlemad ülestäheldusi ka varasemadest perioodidest. Üleüldiselt on teada, et Konfuni perioodi esimesel poolel oli tätoveerimine aktsepteeritud tegevus, kuid hiljem on tätoveerimist mainitud ainult karistusena. See tõendab, kuidas teatud hiina kombeid ja arusaame oli juba üle võetud, siinhulgas, et tätoveeritud inimesed on barbaarsed ja vastuvõetamatud.^[5]

Edo periood

Pärast Kofuni perioodi oli Jaapani tätoveerimisetraditsioon paar sajandit kunstivormina peaaegu kadunud. Peamiselt esines seda ainult karistusena, mis jätkus ka Edo perioodil (1600 pKr –1868 pKr). Sellel perioodil valitsenud Tokugawa šogunaat oli eeskujuks võtnud Hiina konfutsianistliku filosoofia ideed, mille tõttu oli valitsus ülimalt konservatiivne.^[4] Selletõttu suruti valitsuse poolt maha ebasobivaks peetud asju nagu tätoveerimist, kabukiteatrit, teatud kunsti ning ka kirjandust. Kuid inimesed, kes olid seotud nende žanritega, arendasid edasi Jaapani meelelahutust ja meelelahutusepiirkondi, mis võimaldas ka jaapani dekoratiivsel tätoveerimisel hakata arenema tänapäeval tuntud horimonoks.^[4] Enne seda on teada, et tätoveerimine oli populaarne paaride, kurtisaanide ja prostituutide seas, kes lasid oma käe ülaosale tätoveerida armukese nime koos kanji sümboli inochiga (命 „elu“), et sümboliseerida igavese armastuse tõotust. Arvatakse, et need arenesid välja varasematest väikestest täppidest (või sünnimärkidest), mida tätoveeriti käele.^[5]
Horimono areng oli suuresti seotud sellel ajastul tuntud Jaapani puuklotsi trükkimise kunstiga. Inspiratsiooni allikaks oli Hiina romaani „Shui Hu Zhuani“ (水滸傳 „Veemarginaal“) jaapani keelne tõlge „Suikoden“ (1827. aasta väljaanne), kus esinesid kuulsa ukiyo-e kunstniku Utagawa Kuniyoshi (1798–1861), illustreeritud puuklotsi trüki stiilis pildid.^[4] Pildid kujutasid kangelaslikke stseene seadust rikkunud sõdalastest, kes olid kaetud tätoveeringutega, mis kujutasid müütilisi olendeid nagu karpkala, draakon ja tiiger, mida omakorda ümbritsesid stiliseeritud mustrid lainetest, tuultest ja lilledest (kujutised, mis on populaarsed ka tänapäeva jaapani tätoveerimises). Romaani populaarsuse tõttu kasvas ka nõudlus selliste tätoveeringute järele, kuna neid seostati vapruse ja tugevusega. Eriti populaarseks muutusid need madalama staatusega inimeste ning kurjategijate seas.^[5] Võimalik on, et neid tehti ka vastuhakuks Tokugawa valitsusele.
Ukiyo-e kunstivoolu ja kabukiteatri suurte mõjutuste tõttu muutusid tätoveeringud veelgi suuremaks ja keerulisemaks. 19. sajandiks olid välja kujunenud kogu keha katvad tätoveeringud. Kuigi Tokugawa šogunaat üritas aeg-ajalt tätoveerimist piirata, oli sellel vähene mõju.

Meiji periood

Alles Meiji perioodil (1869 pKr – 1920 pKr) keelustas keiser uuesti tätoveerimise, et jätta Jaapanist läänelikum mulje.^[5] Vastupidi Jaapani valitsuse püüdlustele peatada tätoveerimine muutus see hoopis ülimalt populaarseks Jaapanit külastavate välismaalaste seas. Seetõttu muudeti seadust, nii et tätoveerimise keeld kehtiks ainult jaapanlastele.^[6] Tätoveerimise keeld tühistati alles USA okupatsiooni ajal (1945–1952), mil paljud eelmise valitsuse määrused ja seadused tühistati.^[2]^[4] Kuigi tätoveeringud ei olnud enam ebaseaduslikud, ei suurenenud huvi nende tegemise vastu. Tätoveeritud inimesi peeti madalamasse klassi kuuluvateks, kes olid tihti võõrandunud igapäeva ühiskonnast.^[4] Seetõttu muutus tätoveerimine populaarseks yakuza ehk jaapani kriminaalorganisatsioonide seas, kus oma keha tätoveerimine tõestas, et uus liige oli võimeline taluma valu, sümboliseeris lojaalsust ning oli ka staatuse sümbol.^[3] Seosed kuritegevusega suurendasid taas jaapanlaste negatiivset suhtumist tätoveeringutesse, mis kestab tänapäevani.

Tätoveeringud tänapäeval

Tänapäeval on peamiseks märgiks negatiivsest suhtumisest see, et paljudesse avalikesse pesemiskohtadesse, ujulatesse ja jõusaalidesse on tätoveeringutega inimestel keelatud siseneda.^[2] Sellegipoolest on üritatud olla vastutulelikum, pakkudes külastajatele plaastreid, millega saab tätoveeringuid kinni katta, kuid need on efektiivsed ainult väikestele tätoveeringutele ning suurematel tätoveeringutele ei ole lahendust leitud. Siiski on tänapäeva Jaapani ühiskonnas näha positiivsemat trendi seoses tätoveeringutega, kuna noorema generatsiooni seas on tekkinud suurem huvi tätoveerimise vastu, eriti tänu popkultuurile. Lisaks on Jaapan muutunud rahvusvahelisemaks, mille käigus on tekkinud nõudlus lahti saada vanadest negatiivsest suhtumisest, et olla vastutulelikum eri kultuuridele ja arvamustele.^[viide?]

Tätoveerimine Jaapani põlisrahvaste seas

Ryūkyū saarte elanikud

Ryūkyū saarteks peetakse Jaapani lõunapoolseimad saari, mille hulka kuuluvad kolm saarestiku, mis ümbritsevad kolme suuremat saart: Oshimat, Okinawat ja Miyakot. Tätoveerimises osalesid peamiselt naised ning nende tätoveerimise tava kutsuti hajichiks, mille käigus tätoveeriti ära käte tagakülg, sõrmed, randmed ja sõrmenukid. Ryūkyū mehed osalesid tätoveerimises harva, kuigi on andmeid mõnedest, kellel olid talismanilised tätoveeringud harpuunidest, kolmnurkadest ja saehammastest. Tätoveeringute eesmärk oli üldjuhul seotud soo, usuliste veendumuste, seksuaalse küpsuse, perekonnaseisu, hõimukommete ja esteetikaga.^[3]

Ainud

Teine põlisrahvaste rühm, kes tegeles tätoveerimisega olid ainud, keda peetakse Hokkaido põliselanikeks. Hokkaido on Jaapani neljast peamisest saarest kõige põhjapoolsem, mida hakati tõsisemalt asustama jaapanlaste poolt alles 1869. aastal. Selle käigus on paljud ainud assimileerunud tänapäeva jaapanlastega, kuid siiski on säilinud informatsiooni nende tätoveerimise tavadest. Ainudel oli komme tätoveerida ainult naisi ning nende kõige tuntum tätoveering on anchipiri („must kivi suu“), mis algas ülahuule tätoveerimisega ning mida järk-järgult täiendati kuni see ümbritses kogu suud. Alates kaheteistkümnendast või kolmeteistkümnendast eluaastast hakati tüdrukuid tätoveerima lõigates noaga nahasse väikseid haavu, millesse hõõruti tahma, mis jättis sinakas-musta värvuse.^[7] Anchipiri valmimise järel, tavaliselt umbes 15-aastaselt, olid neiud valmis abielluma.^[8]^:35 Väidetavalt tätoveeriti otsmik, käed ja käsivarred pärast abielu, ehkki selle kohta ei ole kindlaid reegleid.^[7]^:38

Vaata ka

Tätoveering

Viited

1 2 Van Gulik, Willem R. (1982). Irezumi: The Pattern of Dermatography in Japan. Leiden: E. J. Brill.
1 2 3 4 Ashcraft, Brian; Hori, Benny (2016). Japanese Tattoos: History * Culture * Design. Vermont; Tokyo: Tuttle Publishing. ISBN 9781462918591.
1 2 3 4 Poysden, Mark; Bratt, Marco (2006). A History of Japanese Body Suit Tattooing. Amsterdam: KIT Publishers. ISBN 9074822754.
1 2 3 4 5 6 7 8 McCallum, Donald. (1988). Historical and Cultural Dimensions of the Tattoo in Japan. In Arnold Rubin (ed). Marks of Civilization: Artistic Transformations of the Human Body. Los Angeles: Museum of Cultural History, UCLA.
1 2 3 4 DeMello, Margo (2014). Inked: Tattoos and Body Art Around the World. Santa Barbara: ABC-CLIO. ISBN 9781610690768.
↑ McLaren, Hayley. (2015). Needling Between Social Skin and Lived Experience: An Ethnographic Study of Tattooing in Downtown Tokyo. (Accession No. 10.15057/27146) Doctoral Dissertation, Hitotsubashi University, Tokyo. HERMES-IR.
1 2 Batchelor, John (1892). The Ainu of Japan: The Religion, Superstitions, and General History of the Hairy Aborigines of Japan. London: The Religious Tract Society.
↑ Poisson, Barbara A. (2002). The Ainu of Japan. Minneapolis: Lerner Publications Company. ISBN 9780822541769.

[:8-1] 1 2 Van Gulik, Willem R. (1982). Irezumi: The Pattern of Dermatography in Japan. Leiden: E. J. Brill.

[:1-2] 1 2 3 4 Ashcraft, Brian; Hori, Benny (2016). Japanese Tattoos: History * Culture * Design. Vermont; Tokyo: Tuttle Publishing. ISBN 9781462918591.

[:7-3] 1 2 3 4 Poysden, Mark; Bratt, Marco (2006). A History of Japanese Body Suit Tattooing. Amsterdam: KIT Publishers. ISBN 9074822754.

[:4-4] 1 2 3 4 5 6 7 8 McCallum, Donald. (1988). Historical and Cultural Dimensions of the Tattoo in Japan. In Arnold Rubin (ed). Marks of Civilization: Artistic Transformations of the Human Body. Los Angeles: Museum of Cultural History, UCLA.

[:3-5] 1 2 3 4 DeMello, Margo (2014). Inked: Tattoos and Body Art Around the World. Santa Barbara: ABC-CLIO. ISBN 9781610690768.

[:5-6] McLaren, Hayley. (2015). Needling Between Social Skin and Lived Experience: An Ethnographic Study of Tattooing in Downtown Tokyo. (Accession No. 10.15057/27146) Doctoral Dissertation, Hitotsubashi University, Tokyo. HERMES-IR.

[:2-7] 1 2 Batchelor, John (1892). The Ainu of Japan: The Religion, Superstitions, and General History of the Hairy Aborigines of Japan. London: The Religious Tract Society.

[:6-8] Poisson, Barbara A. (2002). The Ainu of Japan. Minneapolis: Lerner Publications Company. ISBN 9780822541769.

[1]

[2]

[3]

[4]

[5]

[6]

[7]

[8]