Sviatłana Cichanoŭskaja
 | See artikkel vajab ajakohastamist. |
| Sviatłana Cichanoŭskaja | |
|---|---|
 Sviatłana Cichanoŭskaja (juuli 2020) | |
| Isikuandmed | |
| Sünninimi | Святла́на Гео́ргіеўна Піліпчук |
| Sündinud |
11. september 1982 Mikaševičy, Valgevene NSV, Nõukogude Liit |
| Rahvus | valgevenelane |
| Erakond | sõltumatu (2020–) |
| Abikaasa | Siargei Cichanoŭski (2004–) |
| Lapsed | 2 |
| Alma mater | Mazyri pedagoogiline ülikool |
| Tegevusala | õpetaja, sünkroontõlk, poliitik |
Sviatłana Cichanoŭskaja, eesti keeles tuntud peamiselt transkribeeritud nimekujul Svjatlana Tsihhanovskaja (valgevene keeles Святлана Ціханоўская; vene keeles Светлана Тихановская; sündinud 11. septembril 1982 Mikaševitšõs) on Valgevene poliitik, filoloog ja tõlkija. Valgevene 2020. aasta valimiste järel pagendasid Valgevene võimud Cichanoŭskaja Vilniusse, kus ta kuulutas välja Valgevene üleminekuvalitsuse, mida ta jätkuvalt Vilniuses juhib. Cichanoŭskajat loetakse Valgevene demokraatlikku opositsiooni ühendavaks juhiks.
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Sviatłana Cichanoŭskaja on sündinud 11. septembril 1982 Mikaševitšõs autojuhi Georgi ja koka Valentina Piliptšuki tütrena. Cichanoŭskaja õppis Mikaševitšõ 2. Keskkoolis, lõpetades selle kuldmedaliga, ja Ivan Šamjakini nimelises Mazõri Pedagoogilises Ülikoolis, kus õppis süvendatult saksa ja inglise keelt ning sai õpetajakutse. Ülikoolis Mazõris õppides kohtas ta Sergei Tsihhanovskit, kellega 2004. aastal abiellus.[1] Pärast ülikooli lõpetamist 2005. aastal kolis perekond Homielli, kus Cichanoŭskaja töötas tõlgi ja sekretärina, ja 2013. aastal Minskisse.[2] 2010. aastal sündis poeg Kornei ja viis aastat hiljem tütar Agnja.[3]
Poliitiline karjäär[muuda | muuda lähteteksti]
Valgevene režiimi suhtes kriitiline blogija Sergei Tsihhanovski esitas oma kandidatuuri Valgevene 2020. aasta presidendivalimistele, kuid ta arreteeriti 29. mail võimude poolt, süüdistatuna korrakaitsjatele vastuhakkamises. Samuti leiti Tsihhanovski juurest väidetavalt 900 000 dollarit. Varem apoliitiline olnud Cichanoŭskaja esitas oma abikaasa toetamiseks end kandideerima presidendiks, mida teised konkurendid kõrvaldanud president Łukašenka lubas, sest ei uskunud naisest siirast konkurenti. Opositsioon koondus aga Cichanoŭskaja taha: 17. juulil teatasid kahe peamise opositsioonikandidaadi esindajad ühisel pressikonverentsil Cichanoŭskaja toetamisest ja kutsusid valgevenelasi Cichanoŭskaja poolt hääletama. Mitmetel Cichanoŭskaja kandidatuuri toetavatele miitingutele kogunes pretsedenditult kümneid tuhandeid inimesi.[4] Ähvarduste tõttu saatis Cichanoŭskaja valimiskampaania ajal riigist välja Leetu oma lapsed.[2][5] Valimisvõidu puhul lubas Cichanoŭskaja kuue kuu jooksul uued valimised korraldada, väites, et 2020. aasta valimised ei ole vabad.[6]
Vahetult enne valimisi ning valimiste ajal keelasid Valgevene võimud toetusmiitingud ning vahistasid mitmed Cichanoŭskaja lähikondlased.[4][7] 9. augustil 2020 toimunud valimistel hääletas Valgevene keskvalimiskomisjoni andmetel Cichanoŭskaja poolt 10,12% hääletamas käinutest.[8] RFE/RL andmetel hääletas välismaal tema poolt 85% hääletanuist.[9] Eestis toetas Cichanoŭskajat 66,6% kohalikest valgevenelastest, mis mis oli madalaim kogutud toetusprotsent endiste idabloki riikide seas.[10]
Cichanoŭskaja ei tunnustanud valimistulemusi, esitas keskvalimiskomisjoni kaebuse ja nõudis president Lukašenkalt võimu üleandmist opositsioonile.[11][12] Tema meeskond pöördus ka rahvusvahelise üldsuse poole üleskutsega tunnustada Cichanoŭskajat ametliku Valgevene presidendina.[13] Samuti põhjustas valimispettus Valgevenes rahutused, kuigi Cichanoŭskaja ise meeleavaldustega ei liitunud provokatsioonide vältimiseks.[14] Sellegipoolest arreteerisid 10. augustil Valgevene võimud Cichanoŭskaja ja survestasid filmima rahule kutsuva üleskutse ning teda lahkuma Leetu.[15][16]
14. augustil teatas Cichanoŭskaja, et moodustab võimu üleminekuks rahvusliku koordinatsiooninõukogu ja 17. augustil kinnitas, et on valmis hakkama ajutiseks Valgevene presidendiks.[17][18] Suurest valimispettusest alguse saanud Valgevene massilistel meeleavaldustel kutsus Cichanoŭskaja üles valgevenelasi oma vabaduse eest võitlema, samas kinnitades, et tema järgmistel valimistel ei osaleks.[19][20]
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
- ↑ "Учитель Тихановской: «Это она за мужем, как за декабристом пошла. Не только характер, но и любовь свою проявила»". Media-Polesye. 19.07.2020.
- ↑ 2,0 2,1 Кацярына Андрэева (09.06.2020). "«Пусть буду „картонным" изображением на пикете, люди все равно идут за ним». Светлана Тихановская рассказала о себе, муже и своей позиции". Белорусский партизан. Originaali arhiivikoopia seisuga 17.01.2021. Vaadatud 10.10.2022.
- ↑ Александр Томкович (31.07.2020). ""Потому что она, как мы все! Она - наша!"". Белорусский партизан. Originaali arhiivikoopia seisuga 26.01.2021. Vaadatud 10.10.2022.
- ↑ 4,0 4,1 Kaarel Kressa (04.08.2020). "Valgevene vastasrind valmistub võitlema valimisvõltsinguga, Lukašenka ilmutab väsimuse märke". EPL.
- ↑ Dixon, Robyn. "Belarus's Lukashenko jailed election rivals and mocked women as unfit to lead. Now one is leading the opposition". Washington Post (inglise). Vaadatud 14.8.2020.
- ↑ Margus Parts (24.07.2020). "Blogija abikaasast sai olude sunnil Valgevene opositsioonijuht". Postimees.
- ↑ "Valgevene võimud on kinni pidanud üheksa Tsihhanovskaja lähikondlast". ERR. 09.08.2020.
- ↑ Valgevene keskvalimiskomisjon avaldas lõplikud ametlikud tulemused. BNS. 14.08.2020.
- ↑ "Абноўлены вынік экзыт-полу на замежных участках: больш за 85 працэнтаў за Ціханоўскую" (valgevene). RFE/RL. 9.8.2020, 20:09. Vaadatud 17.8.2020.
- ↑ Heliis Raudsik (10.08.2020). "Vene infosõda Eestis töötab täistuuridel: endistest idabloki riikidest oli Eestis Tsihhanovskaja toetus kõige väiksem". EPL.
- ↑ Tsihhanovskaja esitas keskvalimiskomisjoni kaebuse. BNS. 12.08.2020.
- ↑ "Opositsioonikandidaat nõuab Lukašenkalt võimu üleandmist". Postimees. 10.08.2020.
- ↑ "Tsihhanovskaja meeskond kutsub üldsust teda presidendina tunnustama". Postimees. 11.01.2020.
- ↑ "Lukašenka peamine rivaal ei ühine meeleavaldustega". Postimees. 10.08.2020.
- ↑ Tsihhanovskaja sõitis Leedusse, ERR
- ↑ Kadri Veermäe (11.08.2020). "Leetu põgenenud Valgevene presidendikandidaadi motiivi kohta liigub ringi mitu versiooni". EPL.
- ↑ "Tsihhanovskaja asub moodustama võimu ülemineku nõukogu". ERR. 14.08.2020.
- ↑ "Opposition Candidate Says Ready to Lead Belarus" (inglise). Ameerika Hääl. 17.8.2020. Vaadatud 17.8.2020.
- ↑ "Tsihhanovskaja ei kavatse kandideerida uutel valimistel presidendiks". Postimees. 22.08.2020.
- ↑ "Tsihhanovskaja kutsus valgevenelasi streike jätkama". ERR. 21.08.2020.
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Sviatlana Tsikhanouskaya Facebook'is
- Sviatlana Tsikhanouskaya veebileht