Sven Olving
Sven Olving (sünninimi Sven Grünreich; 11. september 1928 Tallinn – 1. märts 2016 Göteborg) oli eesti päritolu Rootsi füüsik ja tehnikateadlane.[1]
Elulugu[muuda | muuda lähteteksti]
Ta õppis Tallinna Reaalkoolis, lõpetas 1947. aastal Sigtuna Eesti Gümnaasiumi, 1952. aastal elektriinsenerina Chalmersi Tehnikaülikooli Göteborgis, tehnikalitsentsiaat elektroonikas ja matemaatikas (1957, samas), tehnikadoktor elektronfüüsikas (1960, samas), väitekiri "On the linearized field theory of traveling wave tubes" (Göteborg, 1960).
Sven Olving oli aastail 1952–1957 Chalmersi Tehnikaülikooli teadur-assistent, 1957–1960 abiprofessor, aastast 1962 rakenduselektronfüüsika professor, 1966–1974 prorektor ja 1974–1989 rektor. 1960–1961 ühtlasi külalisprofessor mikrolainefüüsika alal Cornelli Ülikoolis (Ithaca, NY), 1989–1991 Rootsi Inseneriteaduste Akadeemia president.
Sven Olvingu algatusel taastati Rootsi–Eesti teadussidemed ja pandi alus Chalmersi Tehnikaülikooli ja Tallinna Tehnikaülikooli koostööle.[1] Tema algatusel seati sisse Alfred Otsa stipendium, ta oli stipendiumifondi esimene esimees, edaspidi juhatuse liige ja paar viimast aastat auliige.[2]
Teadustöö[muuda | muuda lähteteksti]
Uurimisvaldkond: mikrolaine- ja kvantelektroonika, plasma- ja atmosfäärifüüsika, vaakuumtehnika. Tegelenud teadussaavutuste juurutamisega, kuulunud mitme Rootsi ja rahvusvahelise kõrgtehnoloogiat tootva firma juhatusse: Electrolux (1966–1996), Celsius AB (1977–1997), Ericsson (1980–1996), Boliden (1982–1987), Trelleborg (1987–1998), Volvifinans (esimees, 1980–1994), Chalmers Industriteknik (tegevesimees aastast 1992). Olving oli Göteborgi Tehnika Seltsi, Elektri- ja Elektroonikainseneride Instituudi (NY), Soc. Sigma Xi (USA) liige.[1]
Teoseid[muuda | muuda lähteteksti]
Töid mikrolainekomponentidest ning plasma- ja atmosfäärifüüsikast.[1]
- Electromagnetic wave propagation on helical conducters imbedded in dielektric medium. // CTH handl, 156 (1955)
- Internordiska televisionförbindelser. // Utredning för Nordiska Rådet, femte sessionen. Sak A23 (1957)
- On the origin of radar echoes associated with auroral activity (kaasautor J. Meos). // CTH handl, 196 (1958)
- An experimental investigation of the propagation of space charge waves along radially inhomogeneous electron beams (kaasautor A. Ots). // CTH, Res Lab of Electronics. Res Report, 11 (1960)
- On the nonlinear theory of the plane klystron tube. // Cornell Univ of Techn, Res Lab of Electronics. Res Report 71 (1966)
- Mikrovagsbilogi – en kort introduktion. // Svenska Läkartidningen, 12 (1962)
- Nonlinear microwave tube studies. // CTH, Res Lab of Electronics. Res report 71 (1966)
Tunnustus[muuda | muuda lähteteksti]
- 1972 Rootsi Kuningliku Inseneriteaduste Akadeemia liige
- 1986 Rootsi Kuningliku Teaduste Akadeemia liige
- 1989 Strathclyde'i Ülikooli (Glasgow) audoktor
- 1991 Tallinna Tehnikaülikooli audoktor
- 1992 Jaapani Inseneriteaduste Akadeemia välisliige
Viited[muuda | muuda lähteteksti]
Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti entsüklopeedia 14. Lk 342–343
- Eesti teadlased väljaspool kodumaad: biograafiline teatmik = Estonian scholars and scientists abroad: biographical directory. Stockholm 1984. Lk 85
Välislingid[muuda | muuda lähteteksti]
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013, lk. 255-256
- TLÜAR väliseesti isikud
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.