Stefan Löfven

Allikas: Vikipeedia
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kjell Stefan Löfven
Kjell Stefan Löfven
Rootsi peaminister
Ametis
Ametisse asumise aeg
3. oktoober 2014
Eelnev Fredrik Reinfeldt
Isikuandmed
Sünniaeg 21. juuli 1957
Sünnikoht Stockholm, Rootsi
Erakond Sveriges socialdemokratiska arbetareparti - SAP

Kjell Stefan Löfven (sündinud 21. juulil 1957 Stockholmis) on Rootsi poliitik, alates 3. oktoobrist 2014 Rootsi peaminister.

Ta on Rootsi Sotsiaaldemokraatliku Töölispartei esimees.

Minevikus on Löfven töötanud keevitajana ja olnud aktiivne ametiühingutegelane. Enne parteijuhiks saamist oli Löfven 1. jaanuarist 2006 kuni 27. jaanuarini 2012 ametiühingu IF Metall juht.[1]

Noorus[muuda | muuda lähteteksti]

Löfven sündis Stockholmis. Lastekaitse nõudmisel pidi tema ema, Margareta Löfven, poja lastekodusse andma. Emal oli juba ka teine poeg, Ulf, kelle eest ta pidi hoolitsema. Löfveni isa, Karl Alvar Hedberg, suri peagi.[2] Lastekodust võeti kümne kuu vanune Löfven elama Põhja-Rootsis Sollefteå vallas Sunnersta külas elanud kasuperre, kus ta kasvas koos õe ja vennaga.[3] Kasuisa Ture Melander oli metsatööline ja hiljem vabrikutööline, kasuema Iris Melander oli hooldustöötaja.[4]

Löfveni bioloogilisel emal oli kasuperega kokkulepe, et võimalusel võtab ta poja tagasi enda juurde, kuid nii ei läinud. Nooruses oli Löfven oma emaga kirjavahetuses. Bioloogilise perega kohtus ta 22 aasta vanuselt.[3]

Keskkooli ajal valis Löfven majandusõpingute suuna. Pärast keskkooli käis 48 nädalat väldanud keevitamiskursustel. Ta alustas ka sotsiaaltöö õpinguid Umeås asuvas kõrgkoolis, kuid jättis need pooleli.[5]

Karjäär ametiühingutes[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast kohustuslikku ajateenistust Rootsi õhujõududes[6] alustas Löfven 1979. aastal tööd keevitajana. 1981. aastal valiti ta oma töökohas ametiühingu kontaktisikuks, pärast seda töötas erinevatel ametiühingupositsioonidel. 1995. aastal alustas tööd Rootsi metallitööliste ametiühingus, kus tegeles lepingute läbirääkimise ja rahvusvaheliste suhetega. Eriti huvitasid teda globaliseerumisküsimused. 2001. aastal valiti metallitööliste ametiühingu aseesimeheks ja 2005. aasta novembris äsja moodustatud ametiühingu IF Metall esimeseks esimeheks.[1]

Värskelt parteijuhiks valitud Löfven

Karjäär poliitikas[muuda | muuda lähteteksti]

Löfven liitus sotsiaaldemokraatidega 13 aasta vanuselt. Teismelisena tegutses ta erakonna noorteühenduse SSU ridades.

2005. aasta lõpus valiti Löfven sotsiaaldemokraatliku erakonna juhatusse. 27. jaanuaril 2012 valiti ta erakonna juhiks.

Peaminister[muuda | muuda lähteteksti]

Esimene ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta üldvalimiste tulemusel moodustati sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsus. Immigratsioonivastane partei Rootsi Demokraadid saavutas valimistel hea tulemuse (13% häältest), kuid ei vasakleer ega paremleer ei soovinud nendega koostööd teha.[7] Sotsiaaldemokraatide häältesaak (31,0%) oli vaid natuke parem kui 2010. aastal saadud 30,7% häältest, mis oli Rootsi sotsiaaldemokraatide jaoks läbi ajaloo nõrgim tulemus.

2. oktoobril 2014 korraldatud hääletusel toetas Löfveni 132 parlamendisaadikut (sotsiaaldemokraadid ja rohelised), 49 oli Löfveni vastu (Rootsi Demokraadid) ja 154 saadikut jättis hääletamata (moderaadid, Kristlikud Demokraadid, Liberaalne Rahvapartei, Keskpartei, Vasakpartei).[8] Hoolimata rekordiliselt madalast toetusest astus Löfveni juhitud valitsus 2014 aasta 3. oktoobril ametisse.

Löfven on öelnud, et soovib opositsiooniga koostööd teha, eriti pensionisüsteemi osas, uute energiaallikate arendamisel ja kaitsepoliitika valdkonnas.

Löfveni valitsus 3. oktoobril 2014
Eelarvekriis[muuda | muuda lähteteksti]

2014. aasta lõpus tekkisid probleemid järgmise aasta eelarve vastuvõtmise ümber. Rootsi Demokraadid toetasid opositsioonis olnud paremerakondade pakutud eelarvekava. Löfven ähvardas välja kuulutada erakorralised valimised, kuid 27. detsembril jõuti kokkuleppele, et sõltumata 2018. aasta valimiste tulemusest toetab parlament kuni 2022. aastani vähemusvalitsuse eelarvet.[9]

Rändekriis[muuda | muuda lähteteksti]

2015. aasta jooksul sisenes Rootsi üle 150 000 pagulase. Muutustega kohanemiseks karmistas Rootsi vastuvõtutingimusi. Muuhulgas antakse pagulastele alaliste elamislubade asemel ajutisi elamislubasid.[10]

12. novembril 2015 seati Rootsi-Taani piiril sisse ajutine piirikontroll, mille raames kontrollitakse piiriületajate dokumente.[11] 4. jaanuaril 2016 jõustunud seaduse kohaselt peab piiriületajatel olema kehtiv dokument.[12]

Rootsi valitsus on avaldanud soovi, et Rootsi sisenenud pagulasi jagataks ümber ka teistesse EL-i riikidesse.[13][14]

Löfven Stockholm Pride'il
Välispoliitika[muuda | muuda lähteteksti]

Ametisse astudes ütles Löfven, et tema valitsus tunnustab Palestiina riiki. 30. oktoobril 2014 teatas välisminister Margot Wallström, et valitsus on jõudnud seisukohale, et Iisraeli kõrval peaks olema iseseisev Palestiina. Rootsi on esimene Euroopa Liidu liikmesriik, mis Palestiinat ametlikult tunnustab.[15]

Löfven ütles 2015. aastal, et tollal pooleli olnud läbirääkimised Euroopa Liidu ja Ameerika Ühendriikide vahelise vabakaubanduslepingu (TTIP) ümber olid väga olulised, ja et antud vabakaubandusala loomine oleks olnud Rootsi huvides. Samas ei tohtinuks vabakaubandus halvendada sotsiaalseid tingimusi, inimõigusi ega Rootsi tööturu reegleid.[16]

Võrdõiguslikkus[muuda | muuda lähteteksti]

Löfveni valitsus kutsub end "maailma esimeseks feministlikuks valitsuseks". Mees- ja naisministreid oli 2014. aastal ametisse astunud valitsuses võrdselt (12 meest ja 12 naist).[17]

2015. aasta jaanuaris oli Löfven nende tipp-poliitikute, firmajuhtide ja muude juhtival kohal töötavate isikute seas, kes lubasid kampaania HeForShe raames teha tööd meeste ja naiste võrdõiguslikkuse edendamise nimel.[18] [19]

Teine ametiaeg[muuda | muuda lähteteksti]

Löfveni teine valitsus 2019. aasta jaanuaris

9. septembril 2018 toimunud valimistel said sotsiaaldemokraadid ajaloo nõrgima valimistulemuse. Nende poolt hääletas 28,3% valijaist, Riksdagis saadi varasema 113 koha asemel 100 kohta. Koalitsioonipartnerid Rohelisest Parteist said varasema 25 koha asemel 16 kohta.

25. septembril kukutas Riksdag Löfveni umbusaldushääletusel läbi. Löfveni peaministrina jätkamise vastu hääletas 204 parlamendisaadikut ja poolt 142 parlamendisaadikut. Tegu oli esimese korraga Rootsi ajaloos, kui peaministri umbusaldus läbi läks. Järgnes nelja kuu pikkuseks veninud valitsuskriis, mille jooksul Löfven juhtis üleminekuvalitsust. Tema peamisel konkurendil, Moderaatide esimehel Ulf Kristerssonil ei õnnestunud selle aja jooksul kokku saada peaministriks tõusmiseks vajalikke hääli.

2019. aasta jaanuaris esitleti nelja erakonna kompromissina sündinud Jaanuarikokkulepet (rootsi keeles Januariavtalet). Kokkuleppes osalesid Rootsi Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei, Roheline Partei, Keskpartei ja Liberaalne Rahvapartei. Kokkulepe koosnes 73 punktist. Kokkuleppe üheks eesmärgiks oli takistada Vasakpartei võimalikku mõju Rootsi poliitilisele kursile.[20]

18. jaanuaril 2019 toimus Riksdagis uus hääletus Löfvenile peaministrimandaadi andmise asjus. Tulemus oli 115 poolthäält (sotsiaaldemokraatidelt ja rohelistelt), 77 erapooletut (Keskpartei, liberaalid ja Vasakpartei) ning 153 vastuhäält (Rootsi Demokraadid, moderaadid, Kristlikud Demokraadid ja üks Keskpartei saadik).[21] Löfveni peaministriks saamise takistamiseks oleks vaja läinud 175 vastuhäält.

2019. aasta 21. jaanuaril astus ametisse Löfveni teine valitsus. Tegu on sotsiaaldemokraatide ja roheliste vähemusvalitsusega, mis eelarve koostamisel teeb koostööd Keskpartei ja liberaalidega. Sotsiaaldemokraatidel on valitsuses 18 ministrikohta ja rohelistel 5 ministrikohta.

Isiklikku[muuda | muuda lähteteksti]

Löfven on abielus Ulla Löfveniga. Nad tutvusid 1992. aastal, kuid Ulla oli tol ajal abielus teise mehega. Abielluti 2003. aastal. Nende pulmapäeval suri Löfveni kasuisa.[3] Löfvenist 6 aastat vanemal Ullal on eelmisest abielust 2 last. Löfvenil endal lapsi ei ole.[3]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 Ordförandens sida. IF Metall (rootsi keeles)
  2. Sveriges nya statsminister. Icon Magazine (rootsi keeles)
  3. 3,0 3,1 3,2 3,3 Konflikterna har härdat Löfven. Dagens Industri. 09.12.2012 (rootsi keeles)
  4. Löfvens mamma: "Det får bli som det blir". Aftonbladet. 14.09.2014 (rootsi keeles)
  5. Stefan Löfven: "Sörvåge är hemma" Allehanda.se. 26.01.2012 (rootsi keeles)
  6. Löfveni CV. Socialdemokraterna.se (rootsi keeles)
  7. Sweden election: Social Democrats rule out far-right pact. BBC. 15.09.2014.
  8. Stefan Löfven voted in as new Prime Minister. The Local. 02.10.2014.
  9. Sweden cancels snap election in March 2015. The Local. 27.12.2014.
  10. Sweden split over move to tighten asylum rules. The Local. 24.11.2015
  11. Police stop refugees at Swedish border checks. The Local. 13.11.2015.
  12. Border controls start on Sweden-Denmark bridge. The Local. 04.01.2016.
  13. Löfven: Får man inte asyl ska man återvända. SVT. 25.10.2015 (rootsi keeles)
  14. Refugees to be moved from Sweden by EU. The Local. 01.12.2015.
  15. Sweden recognises state of Palestine. Al Jazeera. 30.12.2014.
  16. Stefan Löfven slår tillbaka mot Sjöstedt. Expressen. 03.01.2015 (rootsi keeles)
  17. Feministisk regering. Rootsi valitsuse veebileht.
  18. IMPACT. HeForShe.
  19. Löfven ska dela scen med Emma Watson. Aftonbladet. 22.01.2015 (rootsi keeles)
  20. Uppgörelsen mellan S, MP, L och C – punkt för punkt. SVT Nyheter. 11.03.2019
  21. Rootsi peaministrina jätkab Stefan Löfven. ERR. 18.01.2019
Eelnev:
Fredrik Reinfeldt
Rootsi peaminister
Alates 2014. aastast
Järgnev:
Võimul