Sotsialiseerumine

Allikas: Vikipeedia
(Ümber suunatud leheküljelt Sotsialiseerimine)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Sotsialiseerumine on eluaegne protsess, mille käigus inimene õpib tundma oma kultuuri ja kujundab arusaama enda kohta. Sotsialiseerumine toimub erinevate rollide õppimise kaudu. Kui inimene soovib omada mingit staatust, peab ta õppima sellele vastavalt käituma. Rolliõppijal on rollidega kaasnevate normide ja reeglite kohta vaja informatsiooni. Esmase pildi annavad vanemad (perekond), kelle antud väärtused ja hoiakud on püsivamad. Veel annavad informatsiooni omataoliste grupp (sõbrad), kusjuures olulisimana teismeea sõbrad, kool (õpetajad) ja massimeedia. Rollide õppimiseks on vaja: asjakohast informatsiooni (rollijuhiseid), võimalust harjutada, tagasisidet ja sotsiaalset toetust.

Enesehinnang on muudetav uute enesekohaste positiivsete kogemuste ning käitumis- ja mõtlemisviiside omandamise abil. See, kelleks me end peame ja kuidas me teistesse inimestesse suhtume, sõltub eelkõige kultuurist, kus me kasvame. Inimese mina mõjutab tema info tõlgendamist, mäletamist, käitumist ja emotsioone. Peegelpildi-mina teooria järgi on "mina" inimese ettekujutuste kogum, mille inimesed omandavad teistega suheldes. Selle komponendid on ettekujutus sellest, kuidas teised inimest näevad ja kuidas teised inimesed seda hindavad. Samuti inimese arvamus teiste hinnangute kohta. Seega kujundab inimene ise aktiivselt oma minapilti. Enesehinnang on minakäsitluse hinnanguline osa, mis on põhiline inimese psühholoogilist heaolu mõjutavaks teguriks. Inimese enesehinnangu kujundamisel on suurim tähtsus vanematel.

Soole omased käitumisjooned (soorollid) omandatakse sotsialiseerumise käigus suuresti rolliõpetajate kiitmise ja laitmise kaudu. Hariduse funktsioon on sotsialiseerimisprotsessi lõpuleviimine.

Sotsialiseerimise agendid[muuda | muuda lähteteksti]

Sotsialiseerimise agendid on inimesed ja institutsioonid, kelle ülesanne on edastada sotsiaalset mälu uuele põlvkonnale või kujunevale isiksusele. Sotsialiseerimise tegurid on faktorid ja tegevused, mis mõjutavad inimese käitumist, hoiakuid ja tegevust. Sotsialiseerimise agendid ja tegurid sotsialiseerivad inimest kas mikrotasandil (lähedased inimesed) või makrotasandil (valitsev kultuur).

Esmane sotsialiseerimise agent on perekond. Perekonnal tervikuna on olulisus lapse sotsialiseerimisel ja tema vajaduste (emotsionaalsed, vaimsed, materiaalsed) rahuldamisel, väliskeskkonna mõjude vahendamisel ning perekondliku keskkonna loomisel. Perekonna olulisim kvaliteedifaktor on kodus valitsev emotsionaalne kliima, mis on rea lapse arenemise seisukohast oluliste kvaliteetide summa. See kogum sisaldab nii püsivaid, kahepoolseid kui varieeruvaid suhteid. Kodu on eelkõige elulaad ja vaimsus, mille üldisem funktsioon on inimeste ettevalmistamine ühiskonnas elamiseks ja võimetekohaseks vajalikuks tööks. Kool rajab lähetuse ellu, pehmendades ja ühtlustades perekondade sotsiaalsetest erinevustest tulenevaid lahknevusi, kuhu kuuluvad ka õpetajad. Omavanustega suheldes õpib laps rohkem demokraatia algeid kui vanematega suheldes, sest viimaste puhul rajaneb suhe autoriteedil. Lapse isoleerimine eakaaslastest võib tuua kaasa kohanematust praktilises elus täiskasvanuna.

Massikommunikatsioonil on tänapäeval oluline tähtsus laste, aga ka kõikide ühiskonnaliikmete sotsialiseerumisel.

Sotsialiseerumiseteooriad[muuda | muuda lähteteksti]

George Herbert Mead väidab, et iga inimese elus on etapp, milles ta mängib rolle. Enamasti on need rollid tuttavad igapäevaelust, nagu näiteks isa või ema mängimine, samuti võib ta proovida mängida arsti või kodupoe müüjat. Selliste mängude põhjuseks on lapse vajadus elukogemuste laiendamiseks. Ta loob endale minasid, et siis hiljem teha valikuid, missugune võiks olla tema enda mina. Nii proovib ta kujundada enda minateadvust.

Margaret Mead tegi etnograafilisi uurimusi Samoa saartel Vaikses Ookeanis ja leidis, et sealsetel noortel ei esine teismelise eas sellist mässumeelsust ja identiteedi otsinguid nagu lääne noortel. Seega on murdeea probleemid iseloomulikud ainult lääne kultuurile ja tulenevad ilmselt sellest, et lääne kultuuris peab selles vanuses inimene langetama suuri valikuid. Traditsionaalses kultuuris pole sellist valikuvabadust ja sellega kaasnevaid probleeme, mistõttu erinevates kultuurides toimub isiksuse areng erinevalt.

Erving Goffmann töötas 1959. aastal välja sotsialiseerumise dramaturgilise mudeli, mis tegeleb peamiselt sotsiaalsete suhete struktuuri väljaselgitamisega rollimängude kirjeldamise abil, aidates mõista mehhanisme, mille abil me loome ja säilitame endast kujundatud muljet, ning seda, kuidas me konkureerime ja teeme koostööd teistega oma rollide täitmisel.

Sigmund Freud uuris teadvuse tasandeid:

  1. teadvus – see, millest inimene parajasti teadlik on;
  2. eelteadvus – see, millest inimene praegu teadlik pole, kuid millest ta võib suurema vaevata teadlikuks saada;
  3. alateadvus – info, mida inimene pole võimeline teadvustama, aga mis tema käitumist ja teadvust siiski kaudsel moel mõjutab; muuhulgas ka teadvusest välja surutud ebameeldivad mälestused jms. Viimastest on võimalik teadlikuks saada ainult psühhoanalüütiku abiga.

Isiksuse struktuur:

  • ID (miski, tema) – kaasasündinud bioloogilised tungid, mida inimene peab rahuldama.
  • EGO (mina) – see osa inimisiksusest, mis juhib igapäevast tegutsemist.
  • SUPER-EGO (ülimina) – sotsialiseeritud normid ja reeglid, mida inimene peab täitma.

Sotsialiseerumine on protsess, mille käigus ühiskonnalt inimesele ette kirjutatud reeglid ja normid muutuvad osaks inimese isiksusest, mistõttu inimene täidab neid ettekirjutusi vabatahtlikult ja nende rikkumine kutsub esile süütunde. Esimesed normid, mida laps internaliseerib, on vanemate käsud ja keelud. Freudi üks olulisemaid panuseid inimese arengu uurimisse seisneb varase lapsepõlve tähtsuse mõistmises. Enne teda oli levinud arvamus, et varases lapsepõlves inimesega toimuv ei saa inimese kujunemises mingisugust tähtsust omada, kuna inimene pole veel liiga kogenud, et toimuvat mõista. Peale Freudi on üldlevinud arvamus, et paljude inimese omaduste ja probleemide juured on lapsepõlves. Isiksuse kujunemine toimub Freudi arvates varases lapsepõlves.

Erik Eriksoni kohaselt inimene areneb ja sotsialiseerub kogu elu, mitte ainult esimese elukümnendi jooksul nagu Sigmund Freud oli arvanud. Inimese elukäik seisneb teatavate üldinimlike probleemide lahendamises, mida on kokku kaheksa (ja seega ka arengustaadiume). Iga probleem iseloomustab teatud vanuses inimesi, vanusele vastava probleemiga seotud küsimused on selles vanuses inimese jaoks kõige olulisemad.

Inimese arengustaadiumid:

  1. usaldus–usaldamatus (0–1,5 eluaastat)
  2. iseseisvus–häbi (1,5–3 eluaastat)
  3. initsiatiiv–süü (3–6 eluaastat)
  4. töökus–alaväärsus (varane puberteet: 6–12 eluaastat)
  5. identiteet–identiteedi segadus (noorukiiga: 12–18 eluaasta)
  6. intiimsus–isolatsioon (varane täisiga 18–24 eluaastat)
  7. loovus–stagnatsioon (keskiga: 25–50 eluaastat)
  8. terviklikkus–meeleheide (vanadus: 50–... eluaastat)

Sotsialiseerumisprobleemid[muuda | muuda lähteteksti]

  • isolatsioonis elanud lapsed
  • lastekodulapsed
  • keelt mitteoskavad inimesed

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]