George Herbert Mead

Allikas: Vikipeedia
George Herbert Mead.jpg

George Herbert Mead (27. veebruar 186326. aprill 1931) oli ameerika filosoof, sotsioloog ja psühholoog.

Mead töötas Chicago Ülikoolis ning filosoofilistelt vaadetelt kuulus pragmatistide hulka. Ta on üks sotsiaalpsühholoogia rajajaid, samuti ameerika sotsioloogia alusepanijaid. George Herbert Meadi peetakse üheks sümbolilise interaktsionismi rajajaks.

Elukäik[muuda | muuda lähteteksti]

George Herbert Mead sündis 1863. aastal South Hadley linnas Massachusetsi osariigis USAs. Tema pere oli tihedalt seotud Uus-Inglismaa puritanismiga ning hindas sügavalt kristlikke väärtusi. Tema isa Hiram Mead oli pastor mitmes South Hadley koguduses. 1869. aastal läks ta tööle Oberlini kolledžisse Püha Retoorika ja Pastoraalse Teoloogia seminari juhatajaks, kus ta töötas kuni surmani 1881. aastal.[1] George Herbert Meadi ema Elizabeth Storrs Mead õppis Mount Holyoke'i seminaris ja õpetas enne abiellumist aastaid Northamptoni ja Andoveri koolides. Pärast abikaasa surma sai Elizabethist kaheks aastaks Inglise kompositsiooni instruktor Oberlini kolledžis. Hiljem õpetas Meadi ema veel Andoveris asuvas Abboti akadeemias ning oli Mount Holyoke'i seminari ja kolledži president. Meadi ema suri 1917. aastal [2]

George Herbert Meadi ema suur soov oli, et tema poeg astuks oma isa jälgedes, mistõttu jälgis Elizabeth, et tema poeg peaks iga päev kinni palvete, õppimise ja hea töö režiimist. Kuigi Meadi usk oli kõikuv, jätkas ta ema meeleheaks esialgu oma isa jälgedes liikumist ning astus Oberlini kolledžisse. Ta hakkas õppima klassikuid, retoorikat ja moraalset filosoofiat, mis oli põimitud kohustuslike palvetundidega.[1] Oma viimasel aastal Oberlini kolledžis asus Mead koos oma sõbra Henry Castle'iga toimetama kolledži ajalehte Oberlin Review, kus nad väljendasid oma ülevoolavaid ja ebatavalisi ideid. Samuti olid Mead ja Castle oma viimastel aastatel kolledžis niivõrd edukad, et nad vaidlesid vabalt professoritega ning seadsid kahtluse alla paljud doktriinid, mida neile õpetati. Samal ajal aga polnud neil endil siiski välja kujunenud kindlat positiivset filosoofilist arvamust ning nad ei olnud valmis hülgama varem omandatud usulisi hoiakuid.[2] Kristlus hakkas aga tohutult muutuma, et 19. sajandil esinevatele takistustele vastu astuda, mistõttu Mead aina enam eemaldus kirikuõpetustest, kuigi see protsess oli aeglane ja valulik.[1]

1891. aastal abiellus George Herbert Mead Henry Castle'i õe Helen Castle'iga ning asus tööle Michigani ülikoolis filosoofia ja füsioloogilise psühholoogia instruktorina. Alates 1893. aastast kuni oma surmani (1931. aastani) oli Mead aktiivne linnapoliitikas ning aastal 1918 valiti ta City Clubi presidendiks. See oli reformimeelne organisatsioon, kuhu kuulusid professionaalid ja muud ettevõtlikud inimesed. Kuigi Meadi akadeemiline karjäär ei olnud niivõrd edukas, kuna ta ei suutnud piisavalt töid avaldada (ta ei avaldanud oma eluajal ühtegi raamatut), et olla akadeemiliselt heade publitseerijate tipus, suutis ta siiski oma positsiooni tuntud intellektuaalina kindlustada. [1]

Meel, Ise ja Ühiskond[muuda | muuda lähteteksti]

Käesolev Meadi teooria kirjeldab, kuidas inimese individuaalne "Meel" (ing. k. mind) ja "Ise" (ing. k. self) tekivad sotsiaalse protsessi käigus. Mead väidab, et pole võimalik enda "Iset" luua väljaspool sotsiaalset kogemust. See tähendab, et indiviidid kohandavad enda "Iset" olenevalt sellest, kuidas teised inimesed sellele reageerivad. Teisisõnu on inimene ise teadlik, mida teda ümbritsevad inimesed temast arvavad ning kuidas teda näevad. "Ise" kujuneb välja sotsiaalsetes vestlustes, kus kogutakse infot sõnade ja kehakeele abil ning muudetakse ja kujundatakse oma vastuseid ja reaktsioone lähtuvalt vestluspartneri poolt antud informatsioonist. Sellest tingituna on inimese "Ise" kogu aeg pidevas muutuses. Kokkuvõttes võib öelda, et inimesed mõtlevad endast küll kui eraldiseisvast persoonist, kuid seda saab teha vaid seepärast, et ollakse osa suuremast sotsiaalsest ühiskonnast.

Samuti kuulub George Herbert Meadi teooria hulka arusaam, et indiviididel on olemas üks "Ise", mis eksiteerib ühe inimese jaoks, ning teine "Ise", mis eksisteerib järgmise inimese jaoks. Sellise olukorra tekkimise põhjuseid võib seletada asjaoluga, et inimesed ei pööra igapäeva tegevustes ega kogemustes suurt tähelepanu sellele, mida nad ütlevad või teevad. Võib öelda, et sellistel hetkedel pole inimesed päris nemad ise. Näiteks tullakse sageli tööintervjuudelt ära ning avastakse, et unustati teatud olulistest isikuomadustest rääkida, mis oleksid olnud antud inimese "Ise" jaoks väga tähtsad aspektid. Teisisõnu jääb seetõttu teatud osa inimese isikust avaldamata. See aga näitab, et "Ise" hulk, mis kommunikatsiooni käigus avaldub, sõltub olukorrast, mida inimene kogeb. [3]

Teaduse filosoofia[muuda | muuda lähteteksti]

George Herbert Meadi peetakse koos John Dewey, Charles Peirce'i ja William James'iga pragmatismi rajajateks. Mead panustas tugevalt ka looduse, teaduse, ajaloofilosoofia, filosoofilise antropoloogia ja filosoofia protsessi arengusse.


Mead püüdis mõista, milline on teaduse psühholoogiline päritolu. Ta arvas, et selleks on inimeste tahe kontrollida neid ümbritsevat keskkonda. Samuti väitis ta, et füüsilise objekti mõiste tuleneb manipulatsiooni kogemusest. See tähendab, et objektid tekivad manipulatsiooni käigus, mis viitab sellele, et inimestel on sotsiaalne seos elutute objektidega. Inimene asetab end otseselt manipuleeritavate esemete rolli või see ese manipuleerib kaudselt inimese taju. Näiteks kui indiviid keskendub tahkele objektile, tekib tal kognitsioon, missugune on elutute objektide olemus. Ajalooliselt tekkis füüsilise objekti kontseptsioon universumi animistlikest kontseptsioonidest.

Samuti väidab Mead, et kogemus kontaktist hõlmab kogemusi seoses positsiooni, tasakaalu ja toetusega ning neid kasutatakse, kui luuakse füüsilisest maailmast kogetavad kontseptsioonid. Inimeste teaduslikud kontseptsioonid kosmosest, ajast ja massist on tuletatud manipulatiivsest kogemusest. Ka väiksemad kontseptsioonid, nagu näiteks elektroni olemasolu, pärinevad samuti manipulatiivsest kogemusest. Teisisõnu võib öelda, et inimesed õpivad ümbritsevat keskonda manipulatsiooni abil tundma ja loovad teaduse arendamise eesmärgil hüpoteetilisi objekte, mis oleksid abiks looduse kontrollimisel. Ühtlasi uskus Mead, et kontseptsioon praegusest kui eraldiseisvast kogemuste hulgast ning muutumatust ja kaduvast protsessist on teaduslik fiktsioon, mis on välja mõeldud selleks, et oleks lihtsam täpseid mõõtmisi läbi viia. Teaduslikus käsitluses on vahetu kogemus küll asendatud teoreetiliste konstruktidega, kuid kokkuvõttes peab kogemuse puhul siiski arvestama tegevuse lõpetamisele omase kontakti ja manipulatsiooniga. [4]

Bibliograafia[1][muuda | muuda lähteteksti]

  • Philosophy of the Present.1932. Chicago: University of Chicago Press.
  • Mind, Self, and Society. 1934. Chicago: University of Chicago Press.
  • Movements of Thought in the Nineteenth Century. 1936. Chicago: University of Chicago Press.
  • The Philosophy of the Act. 1938. Chicago: University of Chicago Press
  • George Herbert Mead on Social Psychology (edited by Anselm Strauss). 1956. Chicago: University of Chicago Press.
  • Selected Writings: George Herbert Mead (edited by A. J. Reck). 1964. New York: Bobbs-Merrill.
  • The ndividual and the Social Self. Unpublished Work of george Herbert Mead (edited by David L. Miller). 1982. Chicago: University of Chicago Press.

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 George Herbert Meade. George Ritzer (Toim). (2003). The Blackwell Companion to Major Classical Social Theories. Blackwell Publishing Ltd. ISBN 1-4051-0594-1
  2. 2,0 2,1 Gary A. Cook (1993). George Herbert Mead: The Making of a Social Pragmatist. University of Illinois Press. ISBN 978-0-252-06272-8
  3. Charles W. Morris (Toim). (1934). George Herbert Mead: Mind, Self and Society. Kd. vol 1. Chicago: University of Chicago Press. Lk 160-179. 
  4. Mead, George Herbert (1863-1931). Donald M. Brochert (Toim). (2006). Encyclopedia of Philosophy, 6. USA: Macmillan Reference. Lk 79-82.